Et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama sellest, kuidas ma gümnaasiumi lõpetades üldse ei tahtnud õpetajaks saada. Minu soov oli õppida ülikoolis «puhast matemaatikat».

Üks semester hiljem, pärast arvukaid praktikume ja seminare, sain aru, et «puhas matemaatika» pole siiski see, mis mu südame kiiremini põksuma paneb.

See ei tähenda, nagu poleks matemaatika mulle meeldinud. Meeldis ikka. Nii otsustasingi vahetada loodusteadused haridusteaduste vastu ning keskendusin hoopis matemaatika- ja füüsikaõpetajaks saamisele.

Ei läinudki kaua, kui sain oma esimese erialase tööpakkumise: olin asendaja pikemat aega haige olnud õpetajale. Asendusõpetajatöö, mida tegin väljaspool Tartut asuvas koolis, ei tähendanud, et enda õpingud jäid unarusse. Pidin mahutama oma graafikusse nii kooli matemaatikatunnid kui ka ülikooli loengud, seminarid ja praktikumid.

Alguses tundus küll, et enda tegemiste jaoks aega ei jäägi, kuid sain hakkama. Kõige raskem hetk oli ilmselt hommikul.

On ikka vaks vahet küll, kas kuulad kell 8 loengut või annad kell 8 tundi. Kui loengus võid natukenegi unine olla ja õppejõu jutu kõrvale rahulikult kohvi juua, siis õpilastele unise peaga tundi ei anna.

Õige pea mõistsin siiski, et mõlemat – õpetamist ja enda õppetööd – ma korraga hästi teha ei suuda ja pean ühest loobuma.

See oli raske valik: ei tahtnud jätta haridusteed poolikuks, et hakata kohe õpetama, ega hüljata ka oma õpilasi, et keskenduda õppimisele. Valisin siiski enda harimise, et olla tulevikus veel parem õpetaja, ning lõpetasin asendusõpetajatöö. Juba aasta hiljem helistati mulle samast koolist, sest töölt lahkunud matemaatikaõpetaja asemele oli vaja uut.

Juhin tundi

Siis saigi minust päriselt õpetaja. Nagu eelnenud 17 aastast koolipingis ja tohutust hulgast koolis veedetud tundidest ei oleks piisanud – valisin endale ameti, mis hoiab mind kogu aeg koolis, nüüd aga teistmoodi kui varem, sest seda, mis tunnis toimub, juhin mina.

Kui olin õpilane, leidsin õpetajat kuulates end sageli mõtlemast, kas seda teemat poleks lihtsam seletada niimoodi või toda ülesannet parem lahendada naamoodi. Ilmselt nendest mõtetest ning ülesannete lahenduskäikude selgitamisest klassikaaslastele saigi alguse minu soov olla klassi ees.

Nüüd alustan hommikuid tahvli ees juba neljandat õppeaastat. Vastupidi sellele, mida tundsin mitme aasta eest, meeldib mulle klassi ees olla. Mulle meeldib näha oma õpilaste silmis sära, kui miski õnnestub – siirast rõõmu näiteks selle üle, kui nad on juba kümme minutit pusinud ühe ülesande kallal ja see lõpuks õnnestub.

Sära silmis

Matemaatikaõpetajana meeldib mulle loomulikult näha sära õpilaste silmis eriti matemaatikatunnis, kuid väga hea meel on ka siis, kui neil läheb hästi mujal, olgu siis mõne muu aine kontrolltöös, treeningul, esinemisel või mõnes muus tegemises.

Teiseks meeldib mulle väga ka see, et näen oma tundides nii palju erilisi ja omamoodi andekaid inimesi. Kõik õpilased on erinevad ja nende õpetajana saan veidigi nende edasisele kujunemisele kaasa aidata.

Matemaatika võlu peitub minu arvates osaliselt selles, et erinevalt teistest aine­tundidest õpetatakse seda enamasti taseme­rühmades. Terve klassi­täis lapsi läheb edasi peaaegu samas rütmis, mis teeb tunni tempo ühtlaseks.

See annab võimaluse kohan­dada tunni käiku kõigi järgi, sest tavalises klassikomplektis kipub kõige kiirema ja veidi aeglasema ülesannete lahendaja tempo vahe minema nii suureks, et paratamatult läheb õpetaja tunniga edasi mõne jaoks liiga aeglaselt ja mõne jaoks hoopis liiga kiiresti.

Ülesanded ei aegu

Võlu lisab ka see, et matemaatika on suures plaanis aegumatu ega sõltu keelest. Kuna ülesanded ei vanane, võin üles otsida oma kooliaegsed vihikud ja kasutada tundides ülesandeid, mida lahendati peaaegu kümme aastat tagasi.

Tõenäoliselt võin need­samad ülesanded võtta kasutusele ka kümne aasta pärast, sest ruut on ikka ruut ja selle pindala arvutamise valem ei muutu. Keeleoskus ja internet annavad võimaluse piiluda teiste riikide matemaatikatundide või olümpiaadide ülesannetesse. Ülesanded ja lahendusviisid on samad, tõlgi lihtsalt tekst emakeelde ja saadki anda õpilastele uue harjutuse, mida nad varem teinud pole.

«Ah, sul on ju lühikesed tööpäevad ja sa saad nii tihti ja nii palju puhata,» on tõenäoliselt mõte, mis tuleb pähe, kui kuuldakse, et töötan õpetajana. Eks sellel on ju mõneti tõsi taga – õpilastel on õppeaasta kestel nädalased vaheajad ja suvevaheaeg on peaaegu kolm kuud pikk. Kuid see, et õpilastele antakse puhkust, ei tähenda, et õpetajad samamoodi nädalaks või kauemaks koolist ära saadetakse.

Õpetajate koolitusi ja seminare on just hea paigutada vaheaega, sest siis ei ole vaja jätta ära mõnd ainetundi. Vaheajal tuleb koostada ka töökava ja palju muud. Iga päev on vaja ette valmistada tunde: millist teemat ma edasi võtan, millised ülesanded õpilastele lahendada annan. Tahad ju ikka anda endast maksimumi, et tund oleks võimalikult kaasahaarav ja igale õpilasele huvitav.

Tõsi, see ei ole peaaegu kunagi võimalik, aga proovima peab – ehk ükskord õnnestub. Võimalusi tund huvitavamaks muuta on tegelikult palju, olgu selleks siis avastusliku õppe või interaktiivsete vahendite kasutamine. Kõik, mis ei ole tavaline loeng, paneb mõtte veidi teisiti tööle.

Pikk puhkus

Mis pikka puhkusesse puutub, siis alustaval õpetajal kuluvad vabad hetked siiski tööle. Pole veel tekkinud kogemust ja ülesannete pagasit, seega tuleb ülesandeid otsida ja läbi lahendada, kontrolltöid koostada ja tunde planeerida. Isegi kui seda kõike kirjalikult ei tee, keerlevad mõtted ikka ja jälle töö ümber.

Ülikoolis pühendasime palju aega igasuguste situatsioonide analüüsimisele – miks nii läks ja mida oleks võinud teisiti teha. Koolis seda tihtipeale ei jõua.

Niipea kui üks tund lõppeb, algab kümne-viieteistkümne minuti pärast teine. Isegi kui lõppe­nud tunnis juhtus midagi ebameeldivat, ei tohi kehva tunnet järgmisse tundi kaasa võtta. Õnneks tuleb selliseid juhuseid ette pigem harva.

Loengutes harjutasime mitmesuguste olukordade lahendamist. Üks tudengitest oli õpetajaks, teised kehastasid õpilasi.

Igaüks sai oma rolli ja pidi selle järgi tunnis käituma. Nii pidime mängult hakkama saama näiteks sellega, kui üks õpilane soovib vahetpidamata pinginaabriga vestelda ja segab seega kaas­õpilaste keskendumist.

Õpetajat kehastades pidime leidma põhjused, miks õpilane just nii käitus, ning otsustama, kuidas peaks edasi toimima ja milline oleks õige lahendus, et võidaks nii õpetaja kui ka õpilane. Koolis jõuavad õpetajad enamasti tähelepanu pöörata vaid osale olukorra lahendusest – peavad otsustama, mis edasi saab. Probleemide põhjuste otsimine jääb pigem tugipersonali hooleks. Mõni olukord jääb aga koolis hoopis tähelepanuta, sest aega lihtsalt napib.

Noore õpetajana tunnen, et saan enim tuge seltskonnalt, kellega koos käisin ülikoolis. Kui tunnis või seda ette valmistades tekib probleem, võin ikka pöörduda kursusekaaslaste poole.

Omamoodi kasulik on ka see, et õpetame samade klasside õpilasi, sest nii saab end materjalide ettevalmistamisel veidi säästa. Suur tugi on veel perest ja eriti tore on see, et minu perre kuulub teinegi matemaatikaõpetaja: minu ema.

Näpunäiteid, mida õpetajaks õppijal ja õpetajana töötajal silmas pidada

• Võimaluse korral tööta väikese koormusega juba ülikooli kõrvalt, et omandada peale teooria ka praktilist kogemust. Väiksema koormuse korral on lihtsam tunde ette valmistada ja tööga harjuda.
• Kogu endale «turvatiim» nii koolis kui ka väljaspool seda. Koolis tuleb ette probleeme, mille lahendamisel on kasu toetavast kolleegist, ja vahel aitab ka värske pilk väljastpoolt kooli.
• Ära oota, et abi pakutakse, vaid küsi seda vajaduse korral ise.
• Tee nii head koostööd, et see võiks su keskmine nimi olla. Kooli võlu peitubki koostöös.
• Veeda lõunapaus või vahetund koos muude ainete õpetajatega – väike temaatiline puhkus kulub alati ära.
• Naerata – see paneb inimesed huvi tundma, millest sa mõtled, ja ühtlasi toob positiivsust nii sinu enda, kolleegide kui ka õpilaste päeva.