Ongi mu igavene juulikuu läbi. Nimetan oma äsja lõppenud lapsehoolduspuhkust just nii, sest selle aja sees sai rohkelt reisitud päikselistes kohtades.

Viimane reis viis mind paljude inimeste unistuste sihtkohta, mille kohta inglise keeles öeldakse ka Aloha State või Rainbow State. See koht on Hawaii. Hawaii saared on Eestist nii ulmeliselt kaugel, et ei osanud sinnaminekust esiti unistadagi. Üks asi viis aga teiseni ning peatselt seisimegi mehe ja peaaegu kahe ja poole aasta vanuse pojaga Tallinna lennujaamas, ees ootamas enam kui 11 000 lennukilomeetrit.

Rohkem kui ööpäev reisimist marsruudil Tallinn – Arlanda – Los Angeles – Oahu ja maandusimegi keset Vaikset ookeani laiuval Hawaii saarestikul. Saarestikku kuulub kaheksa suuremat saart. Meie eesmärk oli teha kuue nädalaga tutvust neist kahega: Oahu ja Hawaii ehk Big Islandiga.

Kindlad ootused

Inimestel on Hawaii suhtes enamasti kindel ootus, mille on tekitanud ilmselt filmid. Üks neist on romantiline ja päikeseküllane pilt sellest, kuidas sulle pannakse lennukist maha tulles tervituseks kaela orhideepärg. Meid võttis vastu ainult õiget teed kätte näitav lennujaamatöötaja, pärja võisid 14–24 dollari eest endale ise kaela osta. Lisaks sadas vihma.

Päris valeks seda ootust aga siiski lugeda ei saa. Kohalikud elanikud tervitasid oma lennukiga naasvaid lähedasi tõesti orhideepärgade ja kõlava aloha’ga.

Teine tavaline ootus on see, et Hawaii on paradiis. Sellele ma vastu ei vaidle, sest sealne ilmastik, loodus ja võimalusterohkus on tõesti imelised.

Meie pere on seda meelt, et kui sa pole käinud looduses, siis pole sa näinud midagi. Hawaii loodus on lausa vapustav. Matkaradu on seal igas raskusastmes ja igasuguste vaadetega. Meie vaieldamatud lemmikud olid küll metsamatkad, ent ookeanivaatega matkad mäenõlvadel pakkusid rohkem silmailu.

Kui tead saare nurgataguseid, siis võib õnnestuda matkata ilma kümnete kaasteelisteta. Meie saime matkadeks küll kohalikelt paar soovitust, ent enamiku matku valisime Google’i abiga, otsides märksõnu Best hikes in Oahu / Big Island. Seega ei olnud me matkaradade poolest väga originaalsed.

Olime enda arvates varajased matkajad, aga alati leidus meist veel varajasemaid inimesi. Tihti käis sihtkohas meie sinna jõudes juba «pidu», kus võideldi parema pildistamiskoha pärast.

Kord otsustasime minna Honolulu külje all asuva kustunud vulkaani Diamond Headi otsa päikesetõusu vaatama. Väravad avati kell 6 ja meie olime kohal kell 5.57. Parkla oli juba pooltäis ja turiste toodi bussidega matkaraja algusesse üha juurde. Nii vaatasimegi päikesetõusu koos enam kui saja teise turistiga, kellel kõigil oli ilmselt sama originaalne plaan kui meil: nautida rahus uue päeva algust.

Superema ja kallis elu

Läbisin kõik matkad, kaheaastane laps kotiga seljas. Tänu sellele sain palju tähelepanu, eriti radadel, mis olid füüsiliselt nõudlikumad. Kui ronisin, laps seljas, üles 1048-st raudteerööbastest rajatud astmest, et jõuda 302 meetri kõrguse Koko Headi kraatri tippu, saatsid mind hüüete ohoo! ja wow! kõrval ka pikemad tunnustusavaldused nagu «Superema!», «Sa oled hull tüdruk!» ja «Mina ei jaksa isegi oma kotti mäest üles kanda, aga sina kannad last. Ma ei kaeba enam kunagi, kui raske mu kott on!».

Tõesti, kohalikku või keskmist ameeriklast matkaradadel väikelastega ei näe. Hawaii kontekstis on selle põhjus ilmselt vähene liikumisharjumus, mida omakorda süvendab olukord, et kõnniteede võrgustik on üles ehitatud pigem kehvalt.

Pole imestada, et peaaegu iga maja ees seisab tavaliselt enam kui kaks autot ning väga suur hulk inimesi on ülekaalulised. Autoga on ligipääs igale poole kiirem ja mugavam, kuigi olemas on ka buss. Keskmine inimene aga bussiga ei sõida, sest kui suudad Hawaiil elada, siis jaksad ka auto osta.

Teadsin ka enne, et elu Hawaiil on kallis, aga et see on nii kallis ... Tegime esimesel päeval toiduostu ühest väikepoest. Pudru tegemiseks oli meil korvis 768 grammi kaerahelbeid, üks õun ja kaks banaani. Selle eest küsiti 17 dollarit.

Õhtul imestasime suures Walmarti poes: täistera-röstsai maksis 7 dollarit, jääkapsapea 4, pakitud kolm paprikat 7, pool kilo täisterapastat 8, viis suuremat kartulit peaaegu 9 dollarit. Ausõna, Eestis ei kurda ma enam pikka aega toidu kalliduse üle!

Hiljem sai meile selgeks, et kesklinna Walmart on kallim kui Hiinalinna Walmart. Kasuks tuleb ka see, kui sul on kohalik sooduskood või -kaart, mis annab ostude pealt vägagi arvestatava soodustuse. See teadmine jõudis meieni aga reisi teises pooles.

Tahtsime reisil ise süüa teha ja sõime väljas vaid üksikutel kordadel – siis ka eelkõige seepärast, et mõni koht ja toit oli lihtsalt kohustuslik. Raske oli mööda vaadata sellistest toitudest, nagu poke (toores kala riisi jt lisanditega), acai bowl (smuutipõhi marjade, pähklite ja müsliga), põhjarannikul autokaravanist pakutavad Giovanni krevetid ning hinnatud Cheesecake Factory juustukoogid, mille ühest tükist saab lausa 1680 kilokalorit.

Paradiisi varjupool

Hawaii paradiisil on ka varjuküljed. Kohaliku ajalehe The Garden Island andmetel oli 2018. aastal Hawaiil enam kui 6500 kodutut, ja see paistis ka silma. Oahul oli tavaline näha valgusfoori taga seisvaid inimesi, kes palusid oma plakatitega süüa või rahanatukest. Metsa- ja rannaparkides ning kõnniteedel olid kodutute telklaagrid.

Hawaiil pole ju elamiseks palju vaja: ilm on aasta ringi soe, pesemisvõimalus rannas olemas. Nii võis ka kuulsal Waikikil jalutades näha kümneid kodutuid, kes magasid puu all, riidehilp peal ja varanatuke ostukärus. Enamik rannaäärseid paviljonegi olid kodututest hõivatud.

Kanepi tarvitamine on Hawaiil ebaseaduslik, aga arvestades, kui sageli me selle lõhna tundsime, võiks arvata vastupidist. Kanepipilves tiksuvad nii kodutud kui ka kohalikud autojuhid.

Mure on ka prügiga. Kiirteel sõites on näha arvukaid silte, mis ähvardavad prügi mahaviskajat vähemalt 500 dollari suuruse trahviga. Mõnes rajoonis püüavad kohalikud võidelda illegaalsete reostajatega samuti keelavate siltide abil. Ilmselt tulutult, sest nendesamade siltide all on suured prügihunnikud. Palju prügi leiab ka matkaradadelt, sõidutee äärest ja randadest.

Kõige suurema šoki sain Oahul Hiinalinnast, kuhu läksin selleks, et saada kultuurielamus mitmekülgsest tänavakunstist. Kireva kauba ja väljapanekute kõrval on sinna kogunenud arvukalt inimesi, kes on jäänud elu hammasrataste vahele. Sagedasti oli näha tätoveeritud nägusid ja paljudel oli mõni jäse amputeeritud.

Sealsel jalutuskäigul ehmusin korduvalt, kui sain aru, et ei möödunud parajasti mitte prügihunnikust, vaid maas lamavast inimesest. Tundsin end seal pigem ebameeldivalt ja olin kogu aeg valvel, sest vähesed inimesed tundusid usaldusväärsed.

Ameerikale kohaselt on terve Hawaii täis hoiatavaid silte, sest kui midagi juhtub, siis on kaebused kerged tulema. Nii on iga matkaraja ääres kirjas, kui ohtlik see rada on: maas on puujuured, puuladvast võib oksi kaela langeda ning libedus võib olla eluohtlik. Üldse, su matk võib lõppeda surmaga. Ja kui sa ei taha, et su koerast saab hot dog, siis ära teda parem matkarajale kaasa võta.

Maanteel on iga mõne kilomeetri tagant kampaaniasildid «Click it or ticket. It’s the law.», millega kutsutakse üles kasutama turvavööd. Samal ajal on seadusega lubatud sõita maasturikastis, kus puudub igasugune turvavarustus. Harvad ei olnud juhud, kui autokastis istus kuus noort, seltsiks ka koer. Niimoodi sõidetakse kiirteel, mitte külavahel. Igatahes reeglite ja riskide kuulutamises on sealsed inimesed meistrid.

Ühe saarestiku eri näod

Oahu ja Big Island on väga erinevad saared. Oahu on väike ja kompaktne, Big Island – nagu nimigi ütleb – suur. Ühe suurus on 1545, teise oma 10 430 ruutkilomeetrit, kusjuures Big Island kasvab edasi – seal on mitu aktiivset vulkaani. Viimati purskas saarel vulkaan Kilauea. 2018. aasta mais toimunud häving ja evakueerumine on kohalikel veel eredalt meeles. Hawaii laavajõgedest räägiti toona korduvalt ka Eesti meedias.

Külastasin ka ise Big Islandil vulkaanide rahvusparki. Lootsin näha maapraost kumavat tulikuuma laavat, ent tol hetkel ei olnud seda kusagil näha. Ohutuse tagamiseks olid siiski mitmed pargi piirkonnad külastajatele suletud. Selle eest nägi rohkelt maapõuest immitseva kuuma auru pilvi ja sai tunda vääveldioksiidi lõhna.

Kui eesmärk on näha looduse mitmekülgsust ühel saarel, siis on Big Island just sinu jaoks. Seal on lugematul arvul erivärvilisi ja omanäolisi randu, sealhulgas üks maailma neljast rohelise liivaga rannast, imelised matkarajad nii džungliroheluses, mööda ookeani kallast kui ka laavaväljadel. Suursugused kosed, vulkaanid ja vaated lõputule ookeanile. Seal asub ka saarestiku kõrgeim punkt, 4207 meetrit üle merepinna kõrguv Mauna Kea.

Big Islandil näed ja koged korraga väga mitmesuguseid loodus- ja ilmastikunähtusi. See on maailmas üks väheseid kohti, kus võid 30-kraadise kuumuse käes jalgupidi ookeanis päikest võtta ja samal ajal vaadata lumist Mauna Kea mäetippu. Kui käes on jõulud, käivad kohalikud maasturitega Mauna Kea otsast lund toomas, et koduhoovi või randa lumememm ehitada.

Rahuliku meelelaadiga Big Islandi kõrval on väike Oahu üpris kärarikas saar, kus on palju inimesi ja tihe liiklus. Liiklus ei peatu Oahul vist kunagi: kuue- või seitsmerealistel maanteedel on kogu aeg tipptund, ummikud ja avariid.

Samal ajal asuvad just Oahul helevalge liiva, kookospalmide ja rohekassinise ookeaniveega paradiisirannad, kus laksuvad kriitvalge vahuga lained. Kuigi kogu Hawaii saarestik on vulkaanilist päritolu, ei domineeri seal laavaväljad nagu Big Islandil.

Meditatiivne keel

Havai keel tundub romantiline ja voolav, isegi veidi meditatiivne. Kui selles räägiti või lauldi, tehti seda väga rahulikult ja malbel häälel. Rohkelt võis havai keelt kuulda muuseumides, festivalidel ja ajaloolistes parkides.

Havai tähestikus on 12 tähte – a, e, i, o, u, h, k, l, m, n, p ja w – ning kogu keel keerleb nende häälduse ja rõhkude ümber. Kirjapildil ei tohi lasta end petta, sest hääldus on teinekord selline, mida paberilt maha ei loe. See ilmselt eristabki keeleteadjat mitteteadjast.

Üks enim tuntud ja kasutatud havai sõna on seesama aloha, mida kuuled esimesena, kui lennukilt maha tuled. Kuigi pragu kasutatakse seda peamiselt tervituseks ja hüvastijätuks, on selle sõna tähendus palju laiem. Sellega väljendatakse ka armastust, kaastunnet, tänutunnet. rõõmu, arusaamist ja austust.

Kuigi meile on tuttav lihtsalt aloha, siis raadiost kuulis sageli aloha 'auinala või aloha ahiahi. Ilmselt lugesid neid praegu oma peas juba eos valesti. Mina ka. Esimene tähendab «Tere päevast!» ja selle õige hääldus on a-loh-ha ah-wee-na-lah. «Tere õhtust!» kõlab havai keeles aga a-loh-ha a-hee-yah-hee.

Vihjeks saime, et havaikeelset teksti tuleb lugeda kahe tähe kaupa, siis saab kätte soravuse ja keele voolavuse. Hääldusega võid muidugi alt minna.

Kuigi havai keel on inglise keele kõrval üks osariigi ametlikest keeltest, kuuleb seda igapäevaelus vaid üksikute sõnadena, mis on põimitud ingliskeelse teksti sisse. Sagedasti olid kasutuses näiteks mahalo (aitäh), ohana (perekond), wahine (naine), kane (mees), honu (kilpkonn), hula (Hawaii tants), keiki (laps), luau (pidu) ja kapu (keelatud).

Kuut nädalat ühte kirjatükki kokku võtta on keeruline, sest selle aja sisse jäi väga palju tegemisi ja kogemusi. Kui sul oleks elu jooksul valida üks sihtkoht, mida külastada, siis oma kogemuse põhjal julgen küll öelda: võta Hawaii ja jäta kõik teised. See koht paneb sind lihtsalt naeratama ja näitab, et elus on muudki kui argipäev, töö ja rutiin. Aloha!