Parkinsoni tõbi on levinuim liikumishäiret põhjustav kesknärvisüsteemi haigus, mis esineb vähemalt ühel protsendil üle 60-aastastest inimestest.

Eestis on see haigus umbes 2500 inimesel. Liis Kadastik-Eerme kirjeldas värskes doktoritöös Parkinsoni tõve levimust ja haigestumust Tartumaal. Parkinsoni tõbi ei ole iseenesest eluohtlik haigus, aga enamasti muutub see aja jooksul järjest raskemaks.

Kirjanduse põhjal on Parkinsoni tõvega patsientidel võrreldes nendega, kel seda haigust pole, ligi 1,5 korda suurem surmarisk, sest haigus võib põhjustada komplikatsioone, nagu lämbumine, kopsupõletik või eluohtlik kukkumine.

Sümptomite välja­­kuju­ne­mine võib võtta aega suisa üle 20 aasta. Mõnel inimesel kujuneb haiguspilt siiski välja ka kiiremini. Seni ei osata prognoosida haiguse individuaalset kulgu, aga õige raviga on enamik inimesi pärast Parkinsoni tõve diagnoosimist veel palju aastaid töövõimelised.

Parkinsoni tõbi avaldub peamiselt selles, et inimese liikumine muutub aeglasemaks ja kohmakamaks, tekivad lihasjäikus, värin ning tasakaalu- ja kõnnakuhäired. Peale selle võivad tekkida mälu-, meeleolu- ja unehäired, kõhukinnisus, uriinipidamatus, väsimus ning valu. Kõige tulemuslikum ravim haiguse leevendamiseks on looduslik aminohape levodopa. Selle kõrvaltoimena võivad aga kasutajal tekkida motoorsed komplikatsioonid.

Esimest korda uuriti Parkinsoni tõve teket ja levikut Tartumaal 20 aastat tagasi. Kadastik-Eerme käsitles oma doktoritöös seda teemat uuesti, et vaadelda, kas ja mis on aastate jooksul haiguse levikus ning soodumuses muutunud. Samuti soovis ta iseloomustada patsientide kliinilist profiili, sealhulgas uurida motoorsete komplikatsioonide ja mittemotoorsete sümptomite esinemissagedust ning neid soodustavaid tegureid.

Doktoritöö jaoks koguti andmeid aastatest 2010–2016. Lõplik valim koosnes 589-st Parkinsoni tõve diagnoosiga uuritavast (neist mehi 236 ja naisi 353).

Tööst selgus, et võrreldes 1990. aastatega oli kasvanud Parkinsoni tõve esinemissagedus (olemasolevad juhud), ent haigestumus (uute juhtude teke) püsis samal tasemel. Surmatunnistusel oli Parkinsoni tõve diagnoos märgitud ligi pooltel surnud uuritutest. Võrreldes samaealise üld­rahvastikuga ei olnud tõvega patsientidel haiguse varases staadiumis märgatavalt erinevat surmariski.

Vananev rahvastik

Nüüdses uuringus oli aga proportsionaalselt rohkem kaugele­arenenud haigusega patsiente. Siit saab Kadastik-Eerme sõnul järeldada, et haiguse levimuse kasvu võib seostada eelkõige vananeva rahvastikuga, paranenud haigusteadlikkusega ühiskonnas ja tõve põdejate varasemast pikema elueaga.

Haigust kauem põdevate patsientide arv võib Kadastik-Eerme sõnul osutada sellele, et ühiskonnas kasvab vajadus tagada Parkinsoni tõvega patsientidele rehabilitatsiooni­teenuste ja hooldusasutuste kättesaadavus.

Uuringust selgus ka, et motoorseid ravikomplikatsioone esines umbes veerandil patsientidest. Nende edasilükkamiseks võib töö autori sõnul kasu olla sellest, kui ei kiirustata levodopa alustamisega. See kehtib eeskätt just nooremate patsientide kohta. Oluline on autori sõnul siinjuures see, et motoorsete kompli­katsioonide edasilükkamise tõttu ei halveneks elukvaliteet. Ravimidoosid peaksid olema siiski piisavad, et vähendada patsiendi motoorseid vaevusi ja suurendada tema rahulolu eluga.

Kõige sagedasemad mittemotoorsed sümptomid, mille käes haiged vaevlevad, olid kognitsiooni­häire, öised unehäired, põiehäired ja väsimus.

Elukvaliteedi peamised mõjutajad olid depressioon, motoorsed (näiteks riietumine, söömine) ja mittemotoorsed (näiteks uni, valu) igapäeva­elu aspektid. «Kusjuures parkinsonistlike sümptomite objektiivne raskusaste ei olnud patsiendi elukvaliteedi hinnangus määrav,» sõnas autor.

Kadastik-Eerme rääkis ka, et depressioonil on Parkinsoni tõvega patsientide elukvaliteedi mõjutajana keskne osa, mistõttu tuleb meeleoluhäireid uurida nendel haigetel rohkem ja vajaduse korral pakkuda ravivõimalusi.

Teabe vastuvõtt

2017. aasta lõpus kaitses Kadi Lubi doktoritööd teemal, kuidas võtavad Parkinsoni tõve diagnoosiga patsiendid oma haigusinfo vastu.

Ka tema tõstatas probleemi,  et ühiskond aina vananeb ja selle tõttu kasvab krooniliste haiguste osakaal. Seega on meil vaja teada ka täpsemalt, kas ja kuidas hangivad või võtavad patsiendid haigusteabe vastu, eriti nüüd, mil elame info­ajastul.

Lubi leidis, et kuigi patsiendile vajalikku teavet jagub ja jagatakse, ei pruugi see vajalikul määral kohale jõuda. Võib juhtuda, et diagnoosist ehmunud inimene ei taha mõnikord ise teavet vastu võtta ja püüab seda haiguse algjärgus eirata. Toimub ka valikuline infohange: teave võetakse vastu osaliselt.

Nii jagunevadki patsiendid üldjoontes kolme rühma: aktiivsed sõltumatud teabe­otsijad, aktiivsed ja organiseeritud (patsiendiliidud) ning passiivsed. Uurimist raskendab see, et Parkinsoni tõbi võib põhjustada tegevusetust.

Seega on keeruline teha vahet, kas inimene ongi sellise iseloomuga või tuleneb passiivsus haigusest. Nende eri tüüpide teadvustamine ja kindlakstegemine võiks aidata arstil otsustada, kui palju ja mis teavet on vaja patsiendile anda.

Suur probleem on ka haigustega seonduv häbimärgista­mine ühiskonnas. Seetõttu võivad Parkinsoni patsiendid oma haigust varjata. Mõni ei käi enam rahvaüritustel ja katkestab tantsutrennidki, kuigi haigus osalemist otseselt ei takista.

Lubi doktoritöö kaitsmisel jõuti arusaamale, et tervishoiusüsteem peab kohanema vananeva rahvastikuga ja arvestama selle eripära. Praegu pole arstidel eriti aega patsiendiga põhjalikult tegeleda.

Üks võimalus oleks näiteks osa teavitustööst jätta õdede teha. Peamine järeldus on varem mainitud järkjärguline teabe andmine, mis aitab patsiendil kohaneda aegamisi.

Samuti on tähtis arvestada, et haiguse käigus muudab patsient teabeotsingu strateegiat ja tõlgendab andmeid eri moodi.

Pikaajaline ravi

Parkinsoni tõve ravi on pika­ajaline ja ravi­meeskonnas osalevad paljude erialade spetsialistid. Nende kõrval on tähtis osa ka haigel endal ja tema pereliikmetel, kelle teadlikkus on haigusega toime­tuleku ning elu­kvaliteedi parandamise eeldus.

Parkinsoni tõbi on ammu tuntud haigus: selle esmakirjeldaja James Parkinsoni sünnist on möödas üle 250 aasta.

Esialgu värihalvatuseks nimetatud tõbe kirjeldas doktor Parkinson 1817. aastal oma monograafias, kus ta andis ülevaate haigusnähtudest ja -kulust ning analüüsis haigusjuhtusid. Enne James Parkinsoni oli üles tähendatud vaid üksiksümptomeid.

Näiteks Vana-Rooma arst Galenos kirjeldas juba teisel sajandil värinat. Esimesena hakkas Parkinsoni tõbe ravima prantsuse neuroloog Jean-Martin Charcot, tehes seda belladonnaekstraktiga. Tema andis haigusele esmakirjeldaja järgi ka selle praeguse nime.