Värskest doktoritööst selgub, et linnapildis keskmist Eesti moslemit ära ei tunne ja enne terrorismihirmu järsku kasvu ei teatud Eesti islamikogukonnast kuigi palju.

Mõne aasta eest jalutas religiooni­uuringute doktorant Ege Lepa ühel õhtul Tartu kesklinnas, kui märkas poliitik Kristiina Ojulandi kõnet pidamas ja tõrvikutega inimesi teda kuulamas. Koosviibimisel olnud inimeste käes nägi ta plakateid mitmesuguste loosungitega, teiste hulgas oli loosungil «Moslemid välja!». Nähtu pani Lepat mõtlema selle üle, kas tavaline inimene, kes ajalehest selle miitingu kohta loeb, teab üldse, kes on tegelikult need Eesti moslemid, keda tahetakse minema ajada.

Viimastel aastatel on moslemite tegemised ka Eesti meedias rohkem kajastust saanud ning see teema on kujunenud küllaltki päevakajaliseks ja -poliitiliseks. Lepa uuris oma doktoritöös Eesti islamikogukonna arengut pärast vabariigi taastamist nii, nagu näevad ja kirjeldavad seda siinsed moslemid.

Kui 2018. aastal tähistas Eesti Vabariik sajandat, siis Eesti Islami Kogudus oma üheksakümnendat aastapäeva: ametlikult registreeriti esimene Eesti islamiusu kogudus ­   1928. aastal Narvas (Narva Muhamedi Kogudus). Toona osteti korjandusel kogutud raha eest Narvas Kiriku tänavale maja, millest kujundati mošee. 1940. aastal keelustas aga nõukogude okupatsioonivõim islami koguduste tegevuse.

Ege Lepa rääkis, et nii nagu kristlased tähistasid nõukogude ajal ikkagi salaja jõule, tegutses ka islamiusu kogukond mitteametlikult edasi: peeti palvusi, tähistati usupühi ja järgiti muid usukombeid. Mõni aasta enne Eesti taasiseseisvumist, 1988. aastal alustas tegevust Tatari Kultuuri Selts ning aasta hiljem algatati islamiusu koguduse taasasutamine. Eesti Islami Kogudus registreeriti Eesti NSV-s 1989. aastal.

Siinsete moslemite ellu ei toonud märgatavaid muutusi mitte ainult riigikorra vahetumine ja koguduse ametliku staatuse taastamine, vaid ka kogukonna kasv ja selle etnilise koosseisu muutused.

Enamik Eesti islamiusulistest elab Tallinnas või selle lähiümbruses. Pealinnas paikneb ka siinsete moslemite kogukondliku elu tugipunkt: Keevise tänaval asuv kolme­korruseline hoone, kus toimuvad reedesed palvused, koosviibimised, loengud ja muud üritused. Kultuurikeskuseks või lihtsalt islami keskuseks nimetatud majas korraldavad ühistegevust peamiselt Eesti Islami Keskuse ja Eesti Islami Koguduse liikmed.

Ege Lepa uuris oma doktoritöös ka siinse kasvava islamikogukonna liikmete arusaamu enda ja kogukonna suhetest. Eesti moslemite hulka kuuluvad peamiselt tatarlased – nii enne Nõukogude okupatsiooni Eestisse asunud ja siinsesse ühiskonda lõimunud põlistatarlased kui ka okupatsiooni­ajal Eestisse tulnud tatari, aserbaidžaani, usbeki, kasahhi jt Nõukogude Liidu islamipiirkondade venekeelsed elanikud; eestlastest usuvahetajad ning araablased – nii need vähesed, kes on siin aastakümneid elanud, kui ka need, kes on enamasti viimase kümne aasta jooksul tulnud Eestisse tööle, õppima või pagulasena kaitset otsima.

Doktoritöö keskmes olid nimetatud kolme rühma esindajate narratiivid endast usklikuna, nende käsitus sellest, kas ja kuidas on võimalik Eestis islami­usku järgida, ning 1989. aastal taastatud Eesti Islami Koguduse roll siinsete moslemite elus.

Lepa kirjeldas, et tavaline Eesti moslem on kas näiteks tatari või aseri vanahärra või -proua, kes tihtipeale külastab suvel esivanemate küla Volgamaal, Aserbaidžaanis või Usbekistanis. Tavaline Eesti moslem ei söö sealiha ega ka palveta väga palju. Ta usub jumalasse, aga tunnistab ka, et usukombeid ta kuigi jäigalt ei järgi. Eesti moslem on täiesti tavaline keskmine kodanik, kes ei paista oma usu poolest kuidagi eriliselt silma. «Ma olen aru saanud, et Eesti moslem on enamasti täpselt samasugune inimene nagu usklik või uskmatu eestlane,» lausus Lepa.

Tuldi äri tegema

Eesti islamikogukonna taastajate vanemad tulid siia juba enne nõukogude aega kas pudupoodnike või väikekaupmeestena, aga ka näiteks sõjaväelastena. Kui Eesti sai vabaks ning hakati Egiptusesse ja Türki reisima, tekkisid ka eestlastel tihedamad kontaktid islamiusulistega. Suhete tekkimisele aitasid kaasa interneti suhtlusvõrgustikud. «Sagedane on see, et naisterahvad on leidnud endale moslemist suhtlus­partneri ja võtnud omaks islamiusu,» sõnas Lepa.

Praegu saabuvad moslemid Eestisse peamiselt äri tegema. Ülemaailmse rändekriisi mõju avaldub selles, et siia saabuvad moslemitest pagulased. Samuti kasvab Lepa sõnul iga aastaga märgatavalt islami­usuliste vahetusüliõpilaste arv.

Islamikogukonna taastajatega tehtud intervjuudest selgus doktoritöö autori sõnul see, et enne 2012. aastat ei olnud moslemitel Eestis elades erilisi probleeme ning neile ei pööratud nende endi hinnangul tähelepanu. Selle kogukonna olemasolust teati vähe. Rahvusvahelise terrorismi hirmu leviku tõttu on aga lood muutunud.

Lepa sõnul tunneb keskmine Eesti moslem islamiäärmusluse pärast sama suurt muret kui teised kodanikud ning peab  siinse islami mainele ohtlikuks Eestisse saabuvaid pagulasi, kes väidavad, et on moslemid, aga ei käitu tegelikult sedamoodi. «Neile võib olla samuti võõrastav, kui siia tulevad uustulnukad, kes käivad islami tavade kohaselt kaetuna tänavail ja tõmbavad endale ülearust tähele­panu,» ütles Lepa. Pikka aega Eestis elanud moslemeid üldjuhul tänaval tähele ei panda.

Lepa sõnul meeldib Eesti moslemile siin elada nagu igale teiselegi Eesti inimesele: kui töö ja sissetulek on olemas, on neil kõik hästi. Usukommete järgimise poolest on nad üsnagi erinevad. Osa neist ütles intervjuus, et ei saa viis korda päevas palvetada ega traditsiooni järgi paastuda, sest nad peavad tööl käima. Teised laususid aga vastupidi, et Eestis on võimalik täita kõiki kombetalitusi samamoodi nagu mõnes islamiusulises riigis.

Moslemitel on kohustus palvetada viis korda päevas: päikesetõusu ajal, keskpäeval, hilisel pärastlõunal, vahetult pärast päikeseloojangut ja enne südaööd, soovitatavalt enne magama minemist. Võimaluse korral tuleks palveid lugeda mošees, kohustuslik on see aga vaid reede keskpäeval – muul ajal võib moslem palvetada ka omaette.

Paast on tänapäeval kõige rangemalt järgitav usurituaal, ehkki sellest on keeruline kinni pidada. Moslem paastub rama­daani ajal, mis on islami kalendri üheksas kuu. Rama­daan ei ole igal aastal samal ajal, vaid liigub olenevalt kuutsüklitest igal aastal umbes 11 päeva võrra. Paast kestab päikesetõusust päikeseloojanguni ning sel ajal hoidub moslem söömisest, joomisest, suitsetamisest ja seksuaalvahekorrast. Paastumise kohustus kestab 29 või 30  päeva.

Lepa rääkis ka eestlastest, kes on täiskasvanuna islamiusu omaks võtnud, kuid ei ole oma pereliikmetele seda öelnud.Põhjus on eelkõige see, et ühiskond  ja usuvahetaja pere suhtuvad islamisse halvasti. Kui elatakse perest eemal, ei ole raske oma usku varjata. Sünnipäevalauas vabandatakse liha söömata jätmist välja mõne eridieediga ja palvetama läheb islamiusuline näiteks sõbra juurde, kes on tema usuga kursis. Aga on ka vastupidiseid näiteid peredest, kes on väga toetavad.

Eesti moslemeid nimetas Lepa väga koostööaldisteks ja avatuteks. «Nagu iga inimene, tahtsid ka nemad endast head muljet jätta. Sageli sain pikema suhtluse käigus aru, et doktori­töös kirjeldan ma ikkagi seda pilti, mida kogukond ja konkreetne inimene endast anda tahab, sest tegelikkust ei olegi võimalik peegeldada. Küll aga saab kirjeldada seda, kuidas nad endast räägivad, end teistega võrdlevad ja mida tähtsaks peavad,» sõnas autor.

Erinev arusaam

Lepa jaoks oli väga huvitav kuulata, kui erinevalt Eesti moslemid jumalat kirjeldasid. Tatarlane või aser ütles enamasti, et jumal on keegi, keda nad paluvad siis, kui elus on raskusi. Jumal annab rohkeid ande, aga temaga ei saa tingida.

Täiskasvanuna islamiusu omaks võtnud eestlased kõnelesid jumalast kui suhtluspartnerist. Nad rääkisid näiteks sellest, et on teinud jumalaga lepingu ning nüüd jumal on oluline osa nende elust.

«Leidus neid, kes kirjeldasid oma kokkulepet jumalaga nii, et teavad küll, et tegelikult peaksid nad palvetama, aga ega jumal sellepärast solvu, kui ei palvetata. Tatarlane ei arva reeglina, et jumalaga saaks niimoodi kaubelda, aga eestlane võib mõnes küsimuses jumalaga veidi tingida,» lausus Lepa.

Oma doktoritöö kirjutas Ege Lepa eesti keele aastale ning rahvusülikooli sajandale aasta­päevale mõeldes eesti keeles. Lepa sõnul räägivad siinsed  põlistatarlased eesti keelt hästi ja isegi imestavad, kuidas siin sündinud venekeelsed elanikud pole suutnud riigikeelt selgeks saada.