Detsembris doktoritööd kaitsnud Karit Reinson aitas arendada välja Eesti jaoks sobivaima diagnoosimeetodi, mis võimaldab uurida vastsündinutel ühe sõeltestimisega suuremat hulka kaasasündinud ainevahetushaigusi.

Karit Reinsoni geneetikahuvi kasvas välja tema pediaatria residentuuri esimesest aastast, mil juba geneetika õppetsükli teisel päeval mõistis noor teadlane, et just see eriala on tema jaoks. Huvi märkasid ka õppejõud ja kliinilise geneetika professor Katrin Õunap pakkus talle võimalust uurida uute diagnoosimeetodite arendusvõimalusi kaasasündinud ainevahetushaiguste varajaseks avastamiseks.

Eestis sõeltestiti vastsündinutel enne seda ainult kahte haigust: alates 1993. aastast fenüülketonuuriat ja 1996. aastast kaasasündinud hüpotüreoosi. Sellisena toimus vastsündinute sõeltestimine üle 20 aasta.

«Fenüülketonuuria on geneetiline ainevahetushaigus, kaasasündinud hüpotüreoos kilpnäärme alatalitus. Need mõlemad vajavad juba väga varajases imikueas spetsiifilist ravi, et lapsed eakohaselt areneksid. Õige raviga arenevad ja kasvavad sellised lapsed nagu iga teinegi. Muidu võib areng paljuski pidurduda,» seletas Reinson.

Ravimata juhtudel võib tekkida pöördumatuid kahjustusi, peamiselt saab siis kannatada aju ja tekib mahajäämus vaimses arengus.

Laiendatud sõeluuringuga, kus ühe meetodiga saab kontrollida lausa 19 kaasasündinud ainevahetushaiguse olemasolu, alustati 2014. aasta alguses. Lisaks jäi alles hüpotüreoosi sõeluuringu vana meetod. Esimese aasta prooviuuringu käigus sõeltestiti üle 13 500 vastsündinu. Juba teisest aastast alates kuulub see Eesti Haigekassa tasustatavate teenuste nimekirja.

Vabatahtlik sõeltestimine

Sõeltestitakse kõigis Eesti sünnitusmajades ja see on lastevanematele vabatahtlik. See tähendab, et kõikidel lastel võetakse enamasti kolmandal kuni viiendal elupäeval kannast spetsiaalsele filterpaberile paar veretilka.

Proov saadetakse TÜ kliinikumi ühendlabori kliinilise geneetika keskusesse, kus määratakse tandemmassispektromeetriat ja kommertskitti kasutades ainevahetushaigustele viitavad markerid ning eraldi meetodiga kilpnäärme alatalitusele viitavad hormoonid.

Kui tekib kahtlus mõnest ainevahetushaigusest, võetakse esimesel võimalusel ühendust vanematega, et korraldada täpsem kordusanalüüs. Nii saab veenduda, kas lapsel ikka on arvatav haigus või mitte.

Reinsoni sõnul on igal aastal mõni üksik valepositiivne diagnoos, kuid enamasti on esmane diagnoos osutunud kordusanalüüsil tõeseks ja lapsele on saadud osutada võimaluse korral kiiret abi.

«Lapsevanemaid, kes ei ole soovinud oma last sõeltestida, on alla poole protsendi. Suurem osa vanemaid on siiski seda meelt, et nende laps väärib väga head elukvaliteeti. Enamiku sõeltestitavate ainevahetushaiguste õigeaegsel tuvastamisel õnnestub lastele vajalikku ravi pakkuda ja neil läheb edaspidi hästi,» kinnitas Reinson.

Kui last ei uurita kohe ja arsti juurde jõutakse alles siis, kui on ilmnenud nähtavad sümptomid, on sageli juba tekkinud püsivad kahjustused. Halvimal juhul ei saagi last enam aidata.

Teadlane rõhutas, et sõeltestimise motiiv ongi leida võimalikult vara üles hästi ravitavate ainevahetushaigustega patsiendid, et tagada neile tulevikus võimalikult hea elukvaliteet. Õnneks pole haigeid lapsi palju.

Liiga vähe B12-vitamiini

Esimese nelja aastaga uuriti Eestis vastsündinute sõeltestimisega 54 899 last. Neist 29-l kinnitati kaasasündinud ainevahetushaigus. Praeguseks on kõik lapsed saanud vajaliku ravi, neil puuduvad kaasasündinud ainevahetushaigustele viitavad kaebused ja nad on eakohase arenguga.

«Üllatus oli see, et väga sageli esines vitamiini B12 kaasasündinud puudulikkust. Lasteneuroloogide hinnangul on B12-vitamiini madal tase lausa põletav probleem. Nende juurde jõuavad sellised lapsed tavaliselt viiendal kuni seitsmendal elukuul arengulise mahajäämuse, teadvushäire, lihaskrampide või üleerutuse tõttu,» rääkis Reinson.

B12 on vitamiin, mis on esimese eluaasta jooksul väga tähtis ühend kogu keha, eriti aga kesknärvisüsteemi ja just aju arengus. Osa välisteadlasi lausa kahtlustab, et kerge intellektipuude või käitumishäirega laste seas võib olla suur hulk neid, kelle esimeste elukuude suur B12 puudujääk lahenes, kui nad lõpuks liha sööma hakkasid. Seda hüpoteesi aga tagantjärele kinnitada veel ei osata.

Kui tulevasel emal on mitmekesine toidulaud ja naine on muidu terve, on tema kõhus oleva lapse vitamiinitase sageli igati normaalne. Alati see nii ei ole ja mingil põhjusel ei saa laps esimeseks kuueks kuuks piisavas koguses vitamiine. Sageli on rinnapiimas väga vähe B12 vitamiini ning lapsel võib tekkida teisel või kolmandal elukuul selle puudulikkus ka juhul, kui esimestel elunädalatel oli B12 tase piisav.

Pere- ja lastearstidel soovitatakse seepärast vähimagi kahtluse korral igaks juhuks kontrollida ka B12 taset, et anda seda vajaduse korral juurde. Ravi on suhteliselt lihtne ja soodne. Sõltuvalt vajadusest ja vanusest eelistatakse vitamiini juurde anda kas süstides või suukaudselt.

«Lastel, kes hakkavad sööma juba lihaga tavatoitu, taandub B12 puudulikkus sageli iseenesest. Tuleb aga panna tähele, et laps saaks taimetoidu sisse korralikku liha – olgu see siis lamba-, linnu- või veiseliha – mitte pooltooteid, nagu viinerid, pihvid või lihapirukad,» pani Reinson vanematele südamele.

Lisaainete teadlik tarbimine

Kui vanemad on usu pärast või mõnel muul põhjusel veganid ja soovivad ka oma väikelapse kasvatada üles sama toidulauaga, tuleks kindlasti võtta ühendust kvaliteetse väljaõppe saanud toitumisterapeudiga.

Tema saab soovitada lapse jaoks menüüd, kus kõiki vajalikke aineid on piisavalt, ning öelda, kui palju ja milliseid lisapreparaate tuleb võtta. Sealjuures on tähtis ka regulaarne menüü analüüs koos vajalike mikroelementide üksikasjaliku ülevaatega.

Omaenese tarkusest täistaimetoitluse pealesurumine on risk lapse tervist jäädavalt kahjustada.

«Ühes sakslaste uuringus toodi esile, et tänapäeva inimeste toidulaud võib olla tegelikult päris ainevaene. Näiteks kultuurmustikates ja aiandis kasvanud kurkides võib olla palju vähem mikroelemente kui metsasaadustes ja avamaa viljakal mullal kasvanutes,» viitas Reinson.

Sakslaste väitel võib juhtuda, et 50 kilone kaaluv naine, kes hangib oma toidu ainult tavapoest, peab vajaliku mikroelementide hulga saamiseks tarbima tegelikult 3000 kilokalorit päevas. Toidulisandite võtmine on seepärast muutumas üsna igapäevaseks. Kindlasti tuleb neid tarbida aga teadlikult ja põhjendatult.

Rasedatele mõeldud toidulisandeid võiks hakata võtma juba enne lapseootele jäämist. Seejuures tuleb jälgida, et need sisaldaksid lisaks foolhappele kindlasti ka B12-t.

Üks Prantsuse uurimisrühm plaanib avaldada varsti teadusartikli, kus kirjutatakse foolhappe ja vitamiin B12 koostoimest organismis. Korraga tuleks tarbida mõlemat vitamiini, et organismis oleks neid piisavalt.

Prantslaste hüpoteesi järgi tõrjub suurem kogus foolhapet B12-vitamiini ainevahetusest hoopis välja, sest mõlemad kasutavad samu ainevahetusradasid. Seetõttu tuleks kasutada selliseid preparaate, kus on sees nii foolhape kui ka B12.

«Nii palju kui olen rääkinud meie günekoloogide ja ämmaemandatega, järgib enamik Eesti emasid õnneks tervislikke eluviise ning hoolitseb raseduse ajal enda ja loote tervise eest. Pahatihti jääb aga pärast sünnitust enda tervis tagaplaanile ja unustatakse ära, et nüüd vajab naise keha korralikku toitu, et jaksaks lapse eest hoolt kanda,» rääkis Reinson.

Vahel juhtub aga siiski nii, et kuigi vanemad on teinud kõik endast oleneva, ei sünni laps tervena.

Geneetika tähtsus

Kaasasündinud haigustel ja eripäradel on mitmeid põhjuseid. Näiteks võib ka raseduse ajal läbi põetud viirushaigus põhjustada lootele raskeid kaasasündinud väärarenguid. See ei ole aga pärilik haigus – kui ema järgmise raseduse ajal haige pole, ei ole ka tulevasel lapsel selliseid väärarenguid.

Geneetiliste ehk pärilike haiguste korral võib kordusrisk pere järgmistele lastele olla aga kuni 100%. Seepärast on tähtis pärilike haiguste korral tuvastada täpne geneetiline põhjus, et pakkuda perele sünnieelset diagnostikat ja anda perele võimalus teha teadlik valik järgmiste laste saamise osas.

«Kõik pärilikud ainevahetushaigused on geneetilised. See tähendab, et tegu on ühes konkreetses geenis esineva vea või vigade ehk mutatsioonidega. Muteerunud geenilt loetav teave on vigane, mistõttu on ka sünteesitav valk vigane või puudub sootuks. Ettenähtud ülesannet täidetakse vaid osaliselt või siis üldse mitte,» toob Reinson näite.

Tulemus võib olla mõne kahjuliku ühendi kuhjumine, kasuliku ühendi puudumine või transpordihäire, mis põhjustab inimesele näiteks mahajäämust vaimses arengus või lihashaigusi. Mõjutatud võivad saada kõikvõimalikud organid ja organsüsteemid.

Pärilike haiguste esinemissagedus sõltub uuritava piirkonna geenifondist. See tähendab, et eri piirkondades, sealhulgas riikides, võib haiguste esinemissagedus olla erinev. Kui Eestis on fenüülketonuuria juhtumeid 1 : 6700 vastsündinu kohta, siis Soomes esineb seda natuke vähem kui 1 : 100 000. Soomlased maadlevad omakorda selliste sagedaste haigustega, mida meil ei ole peaaegu üldse.

Eri piirkondade geneetiline pagas ja majanduslik võimekus on peamised põhjused, miks iga riik vajab kohandatud sõeluuringu programmi. Karit Reinsoni doktoritöö üks osa koosneski just Eesti jaoks sobivaima vastsündinute sõeluuringu programmi välja töötamises ja kasutusele võtmises.

Lähiriike vaadates hakkasid soomlased oma vastsündinutel mitut haigust sõeltestima üle riigi alles 2015. aastal. Enne seda uuris iga sünnitusosakond sealsetel vastsündinutel ainult kilpnäärme alatalitlust, sest muuks ei nähtud vajadust.

Lätlased sõeltestivad vastsündinutel jätkuvalt ainult fenüülketonuuriat ja kilpnäärme alatalitlust. Rootsis on seevastu peaaegu 20 aastat uuritud vastsündinutel paljusid erinevaid pärilikke haigusi.

Sõeluurimine ei ole ainult sõeltestimine. Pelgalt sõeltesti tulemustega ei ole Reinsoni sõnul meil midagi suurt peale hakata. See on süsteem, mis peab tagama ka vastsündinult verepleki võtmise, selle transpordi laborisse, analüüsimise, vastuse väljastamise, kõrvalekalde korral spetsiifilisemate kinnitavate uuringute teostamise. Vajaduse korral ka ravi alustamise ja ravi saava lapse adekvaatse jälgimise.

«Lisaks ainevahetusanalüüsidele teostame Eestis kõikidele patsientidele vajaduse korral ka molekulaardes analüüsid, millega saab haigust põhjustavas geenis kinnitada mutatsioonid. Kui teame täpselt haigust põhjustavaid mutatsioone, saame perele anda kindlad vastused, võimaluse korral last ravida ja hinnata ka kordusriske,» rõhutas Reinson.