Rootsi kuninga Gustav II Adolfi 1632. aastal asutatud akadeemia roll Tartu Ülikooli eelkäijana on alati teada olnud, kuid siiski pole seda eri aegadel ühtemoodi tunnistatud ega tunnustatud.

Kui 19. sajandil ei eitatud Academia Gustaviana tegutsemist ülikoolina ning 1919. aastal avatud rahvusülikool viitas Eesti kõrghariduse ajaloos otsesõnu Gustav II Adolfi tähtsusele – iseäranis ülikooli 300. aastapäeva puhul 1932. aastal –, siis nõukogude võimu juurdumisel hakati TÜ ametlikuks sünniaastaks pidama 1802. aastat. Rootsi kuningriigi ja selle valitsejate roll siinse kõrghariduse alusepanijate ja arendajatena taandati olematusse.

Ent nii nagu oli Gustav II Adolfil ja tema asutatud akadeemial poliitiline tähendus kolmsada aastat hiljem, nii oli oma osa poliitilis-ideoloogilistes tõmbetuultes ka tema monumendil ülikooli peahoone taga. Seega ongi viimase 90 aasta jooksul seisnud samal platsil pikemat või lühemat aega kolm kuningakuju.

Esimene neist avati 27. juunil 1928 Rootsi-Eesti Ühingu kingitusena Eesti Vabariigi 10. aastapäeva puhul. Avamisüritusel osalesid Eesti riigivanema ja ministrite kõrval ka Rootsi kuninga esindaja peapiiskop Nathan Söderblom ning Rootsi saadik Balti riikides Ulf Torsten Undén. Sedasorti kingituse tagamaana võib julgelt näha Eesti ja Rootsi positiivses joones arenenud majandus- ning kultuurisuhteid.

Heade kultuurikontaktide tuules asutati 1931. aastal ülikooli juurde ka Akadeemiline Rootsi-Eesti Selts (ARES), mille peamine eesmärk oli viia ellu rootsi kultuurimissiooni Eestis. Selle tarvis rahastas Rootsi valitsus näiteks rootsi keele ja kirjanduse õpetamist Tartus.

Kümmekonna aastaga kujunes ARES peamiseks rootsi keele ja kultuuri tutvustajaks Tartus ning seltsi abil täienes ülikooli raamatukogu rootsi teatme-, teadus- ja ilukirjandusteostega. Seega võib ka esimest kuningakuju näha omamoodi poliitilise sümbolina Eesti ja Rootsi suhetes.

Gustav II Adolf ja tema tähtsus ülikooli ajaloo seisukohast muutus nõukogude võimule problemaatiliseks õige pea pärast nõukogude ülikooli taasavamist 1944. aasta sügisel. Kuigi ülikooli ajaloo uurimiseks moodustati rektori käskkirjaga komisjon juba 1948. aastal, arutati alles 1950. aasta algul rektoraadi koosolekul esmakordselt Tartu Ülikooli 150. aastapäeva tähistamist 1952. aastal.

Eestlaste jaoks nn vana head Rootsi aega sümboliseeriv Gustav II Adolfi monument oli oma kohalt kadunud juba 15. mail 1950, ent ilmselt sai alles EK(b)P Keskkomitee 29. jaanuari 1951. aasta otsus ülikooli 150. juubeli tähistamise kohta lõplikuks aluseks dogmale, mille kohaselt eitati igasugust seost 1632. aastal asutatud akadeemia ja 1802. aastal avatud keiserliku Tartu ülikooli vahel.

Selle kohta, mis mahavõetud kuningamonumendist edasi sai, pole midagi kindlat teada. Ei saa välistada, et omajagu tõtt on rahva seas liikunud lugudes, mille kohaselt selle kuju pronksi kasutati toormaterjalina 1952. aastal Riiamäel avatud Lenini monumendis. Pealegi on ju ülikooli muuseumis tallel pronksdetailid, mis olla hävitatud Gustav II Adolfi kuju saapakannused. Igatahes valitses järgmisel kolmel aastakümnel endisel kuningaplatsil tühjus – ausamba aset täitis vaid rohmakavõitu dekoratiivne vaas.

Gustav II Adolfi ja tema akadeemia tähtsust ülikooli eelkäijana hakati vähehaaval taas laiemalt tunnustama professor Helmut Piirimäe pingutuste tulemusena. Nii ei tähistatud 1982. aastal enam sugugi ülikooli 180., vaid 350. sünnipäeva.

Alates 1970. aastate lõpust üha jõudu kogunud mitteametlikule üliõpilasliikumisele oli saanud oluliseks taastada kõik see, mis oli eestlasi ühendanud iseseisvusajaga ning mille nõukogude võim oli hävitanud.

Tõenäoliselt oli sedasorti restitutsioonivaimust kantud ka Gustav II Adolfi lumest kuju püstitamine, millega said hakkama ajaloo- ja filoloogiaüliõpilased 1988. aasta 23. märtsi hilisõhtul. Selle eest, et kuju sarnasus kunagise originaalskulptuuriga oleks võimalikult täpne, hoolitses Tartus sõpradel külas olnud kunstiinstituudi tudeng Reet Vaik.

Järgmisel hommikul avati lumest kuningakuju pidulikult, mispuhul professor Paul Ariste jättis loengu ära ja võttis üritusest osa kogu eesti filoloogia esimese kursusega. Peale üliõpilaste oli monumendi avamisele saabunud ka sadakond linnakodanikku. Tervituskõne pidas Indrek Tarand ja laulis koor. Kuju sulas küll juba mõne päeva pärast, ent möödus vaid neli aastat ning Uppsala Ülikooli kingitusena avatigi taas tõeline Gustav II Adolfi monument.

23. aprillil 1992 Rootsi kuninga Karl XVI Gustafi ja kuninganna Sylvia osalusel pidulikult avatud monument erineb paraku algsest kujust – nüüdne Gustav II Adolf on pelgalt Göteborgi raekoja ees seisva skulptuuri koopia. Ent seegi mälestusmärk oli tunnistus Eesti ja Rootsi taastuvatest heanaaberlikest suhetest.

Tänavu tähistab rahvusülikool oma 100. sünnipäeva, kuid juba 13 aasta pärast võime Academia Gustaviana 400. aastapäeva puhul taas meenutada Liivimaale teadustempli andnud Põhjala Lõvi.