Kaarte kasutavad nutiseadmete rakendused on nii igapäevased, et me ei vaeva oma pead küsimusega, kuidas neid kaarte tehakse või kui täpsed need on. Üldjuhul ei ole meil maastikul liikudes tarvis teada, kus mingi maja või kivihunnik punktipealt asub – meie silmad teevad vajalikud täpsustused ise. Kontorilaua taga üksikasjalikke plaane tehes on aga vaja veatuid kaarte.

Kiira Mõisja keskendus oma doktoritöös «Thematic accuracy and completeness of topographic maps» («Topograafiliste kaartide temaatiline õigsus ja täielikkus»)just maastiku kaardistamisel tekkivatele probleemidele ja vigadele, mida peaks tulevasi kaarte koostades silmas pidama.

Kasutajad nõuavad kvaliteeti

Ruumiandmetest koosnevaid topograafilisi ehk füüsilisi maastikuobjekte kujutavaid kaarte kasutavad nii riigiasutused, omavalitsused, ettevõtjad kui ka eraisikud. Paljudes maades on topograafiline kaardistamine riigiasutuste pädevuses, Eestis on selleks Maa-amet.

«Kogu Eestit katvat detailset topograafilist põhikaarti hakati digitaalselt tegema 1996. aastal. Praegu on esikohal kaardistatavate objektide asukohta ja omadusi kirjeldavate ruumiandmebaaside loomine, nii et nendest oleks võimalik toota mitmesuguseid kaarditooteid. Ruumiandmebaasidel põhinevaid geoinformaatilisi rakendusi kasutame peaaegu iga päev, kas või teekonna leidmisel nutitelefonides,» selgitab Mõisja.

Suure kasutajaskonna tõttu eeldatakse topograafilistelt andmetelt väga head kvaliteeti. Viimase 40 aasta jooksul on teadlased ruumiandmete kvaliteeti ja seda mõjutavaid tegureid aktiivselt uurinud. Tänu sellele saame kasutada rahvusvahelist standardit, kus on kirjas ruumiandmete kvaliteedi tagamise põhimõtted. Enne kui kaardid jõuavad tarbijani, tehakse neile kvaliteedikontroll ning tulemusi analüüsitakse, et parandada veelgi andmete tootmist ning suurendada kaartide usaldusväärsust.

Mõisja sõnul on üks tuntumaid ruumiandmete kvaliteedielemente asukohatäpsus, kuid peale selle on oluline, et kaardi sisu vastaks tegelikkusele. Mõnikord on sisuline õigsus isegi tähtsam.

«Me otsime kaardilt seoseid – kiriku juurest tuleb keerata paremale, maja juurde viib suur tee. Kui kirikut kaardil ei ole ja maja juurde viiv tee on tegelikult väike rohtukasvanud rada, siis ei leia me vajalikke kohti üles ning eksime ära, isegi kui muud objektid on kaardil sentimeetri täpsusega. Teatud ülesannete lahendamisel on aga täpsus kõige olulisem – kas või linnas kaevetöid tehes,» toob Mõisja näiteid kaartide kvaliteedinäitajate kohta.

Juhendite abil saab vigu vähendada

Kaardistamisvead on tingitud eelkõige mõõteriistade ebatäpsusest, inimlikust veast või mõne kaardistatava nähtuse hägusast piirist. Nii võib olla keeruline üheselt määrata looduslike objektide asukohta, näiteks rannajoont või metsapiiri, kuid kahe silma vahele võivad jääda ka inimeste rajatud objektid, näiteks hoonete varemed või vundamendid.

Samuti võib keeruliseks osutuda klassifitseerimine: kas tegemist on söötis põllu või rohumaaga või millal kaardistada ehitis varemena – kas siis, kui sellel on sisse kukkunud kogu katus või ainult osa sellest?

Abiks on kaardistusjuhendid, milles on selgitatud, kuidas üks või teine nähtus tuleb kaardile kanda, kuid ühe ja sama nähtuse kaardistamise juhendid võivad erisuguste ülesannete lahendamiseks olla erinevad. Näiteks Eesti topograafilistel kaartidel on mets praegu määratletud vähemalt neljameetriste puude kasvualana, kuid metsaregistris loetakse metsaks juba 1,3 meetri kõrgust puistut.

Nii nagu elusorganismid, muutub ka maastik, mistõttu vajavad kaardid pidevat ajakohastamist. Mõistagi on linnades uuendamist vaja sagedamini kui näiteks soodes.

Kaarte uuendatakse kahel meetodil: nähtuse või maastiku põhjal. Esimesel juhul võetakse teatud aja möödudes (näiteks ühe, viie või seitsme aasta järel) kaardil üks nähtus (näiteks teed), mida täiendatakse ja parandatakse kogu riigi ulatuses ühekorraga. Teisel juhul võetakse kaardistusse riigi mingi osa (näiteks Kirde-Eesti), kus täiendatakse ja parandatakse samal ajal kõiki objekte.

Kaardistamine, ka olemasoleva kaardistuse uuendamine, on ressursimahukas ja kallis. Aega ja raha aitab kokku hoida varasemate kaardistuste kvaliteedikontrolli analüüs. Selle käigus selgub, millised maastikunähtused on kõige vigasemad ja mis võib olla vigade põhjus.

Andmete kvaliteeti võivad mõjutada nii maastiku keerukus, kaardistaja sugu ja kogemus kui ka oskus maastikku tõlgendada. Doktoritöös keskenduski Mõisja küsimusele, kas ja kui palju mõjutavad kaardistuse kvaliteeti kaardistaja omadused ja maastiku keerukus ning mil määral põhjustab vigu kaardistusjuhendi puudulikkus.

Et vastuseid saada, analüüsis ta topograafilisele kaardistusele aastatel 2003–2006 tehtud kvaliteedikontrolli tulemusi ning kaardistustöid teinud isikute andmestikku. Kvaliteedikontrolli käigus registreeritud vigu analüüsiti kahel detailsusastmel: esiteks üldiselt, kõik vead koos, ning seejärel individuaalselt iga kaardistaja kaupa. Nii leiti vastus küsimusele, milliseid vigu tuli ette kõikidel kaardistajatel ja mis oli probleem vaid üksikutele välitöötajatele.

Vead olenevad kaardistajast

Mõnel juhul olid üldisel ja kaardistaja tasandil tehtud kaardistusvead erinevad, mõnel juhul aga sarnased. Näiteks olid mõlemal tasandil kriitilised nähtused kivihunnik, vundament, harvik, rada, siht ja salu, kuid rohumaade ning kraavide vigadest peaaegu pooled olid teinud vaid kaks välitöötajat.

Hoonestatud mitmekesisel maastikul oli kaardistuse kvaliteet parem kui avatud lihtsal või suletud keerukal maastikul. Kokkuvõttes oli pea poolte (48%) kaardistamisel tehtud vigade tagajärg objekti kaardilt puudumine. Kaardistajate kaupa oli aga varieeruvus suur. Nii mitmelgi kaardistajal oli keeruline hoopiski nähtusi liigitada.

Kuigi meeste ja naiste ruumis orienteerumise võimet käsitlevates uuringutes on avastatud, et mehed on selle poolest tavaliselt edukamad, ei ole Mõisja doktoritöö põhjal kaardistusettevõtetel põhjust välitööde tegijaid sooliselt diskrimineerida – kaardistaja sugu töö kvaliteeti ei mõjuta.

Seda tulemust võib aga mõjutada teadmine, et inimesed orienteeruvad paremini omale turvalisemas ümbruses. Nimelt said kaardistajad maastikku valida, mis tähendab, et kui isik ei tunne end metsas kindlana või turvaliselt, valib ta pigem töötamise avamaastikul. Nii moodustas keeruline metsamaastik naiste kaardistatud aladest vaid 23%, avamaastik aga 45%. See võib osaliselt ka selgitada, miks üldises kaardistustäpsuses mehed ja naised ei erinenud.

Intrigeeriv mõju, ehkki küll statistiliselt ebaoluline, oli ka kaardistaja kogemusel: üllataval kombel oli väikse, kuni kahe aasta pikkuse kogemusega isiku kaardistuse kvaliteet parim, kõige halvema kvaliteediga kaardistasid kolme-nelja-aastase kogemusega kaardistajad ning kvaliteet paranes jällegi väga kogenud töötajatel.

Sellest võib järeldada, et algajad kaardistajad on tähelepanelikud, hiljem muutuvad nad veidi lohakamaks, kuid töökogemuse kasvades suureneb täpsus taas. Siiski ei ole piiratud valimi tõttu võimalik kogemuse ja töökvaliteedi vahel kindlaid seoseid leida.

Et vältida süsteemseid vigu ja parandada kaardistuse kvaliteeti, võib doktoritöös analüüsitud andmete põhjal soovitada kaardistusjuhendeid täiendada, nii et täpsustataks nähtuse ja selle tunnuste määranguid või kaalutaks, kas objekti kaardistamine on üldse vajalik.

Individuaalsete vigade vältimiseks oleks vaja kaardistajaid koolitada või anda kaardistajale töö just temale sobival maastikul – uuringud näitavad, et sobiv maastik suurendab kaardistaja enesekindlust ja selle tulemusel paraneb ka töö kvaliteet.