Filmimees, esseist, kommunikatsiooni- ja meediaekspert – seekordsel Tartu Ülikooli vabade kunstide professoril Ilmar Raagil on palju tiitleid ja tegutsemisvaldkondi, kuid tema jaoks on nende kõigi keskmes lood ja nende jutustamise viisid.

Esimene semester Tartu Ülikooli vabade kunstide professorina on seljataga. Kas tudengid on suutnud sind selle aja jooksul millegagi üllatada?

Suur ringauditoorium ei ole lihtne auditoorium, sest isegi kui see ei ole päris täis, hajuvad inimesed sinna ära ja neid on raske tunnetada. Kui sa oled väikeses klassis, siis ei pea üliõpilane midagi ütlema, sa juba enam-vähem saad aru, kas ta peab sind lolliks, on tal huvitav või on ta magama jäämas. Seetõttu olen olnud väga tänulik iga küsimuse eest.

Teisel semestril hakkavad üliõpilased koguma lugusid ja me hakkame neid koos arutama. Loodan, et siis tekib mul tunnetus, milline vaimsus nende seas tegelikult valitseb. 

Mis põhimõttel sa oled selle kursuse üles ehitanud? Mida oma paljudest valdkondadest tahad kõige enam edasi anda?

Kaks valdkonda: loo jutustamine kõige üldisemas mõistes ehk töö, mida olen teinud stsenaristina; teiseks aga sotsiaalne mõtlemine ja konflikti sotsioloogia.

Üks mu peamisi tõdemusi on, et konflikt saab ühiskonnas suureks kasvada siis, kui sellel on inimeste seas kriitilise massi toetus. Sel juhul on mõni juhtum küll tikk, aga bensiin peab juba varasemate meeleolude näol olemas olema.

Suured konfliktid ehk kriisid on kõik kokkuvõttes kontrollimatud. Me saame ainult kirjeldada nende sümptomeid või seda kooslust – kuidas see suures plaanis kujuneb, nagu mere tõus ja mõõn.

Minu soov on olnud esimesel semestril rääkida sellest, kuidas maailm on suuresti kontrollimatu ja võõrandunud ning kuidas meil on illusioon, et me teeme kogu aeg asju, millega seda kontrollida.

Kui me räägime lugudest, siis hästi populaarsed on vastandumisnarratiivid, kus öeldakse väga selgelt, et keegi on vaenlane, pätt ja paha, ning teda ei üritatagi mõista. Mind huvitavad need narratiivid, kus küll kujutatakse konflikte, aga püütakse ka mõelda, kuidas on võimalik elu pärast konflikte.

Neid lugusid on tunduvalt vähem, aga neid võiks olla rohkem. Nende tegemine sõltub meist, jutustajatest. See ei tähenda muidugi seda, et inimesed need omaks võtavad, aga mind huvitab, mismoodi see oleks teoreetiliselt üldse võimalik.

Ma soovin, et koguksime teise semestri jooksul lugusid, kus üritame mõista mõlemat poolt ja vaadata, kas meil on võimalik lugu jutustada nii, et selle tulemusena ei tahaks kuulaja haarata relva järele.

Lugusid räägitakse nii filmides kui ka ajakirjanduses. Millist rolli mängivad tänapäeva ühiskonnas film ja millist ajakirjandus?

Nad pigem süvendavad konflikte. Ajakirjandus süvendab sellega, et olemuslikult otsitakse igas loos konflikti. Kui sul seda ei ole, siis ei ole ka uudist. Kui koer kedagi ei hammusta, siis sellest ei kirjutata. Kui koer hammustab väikest last, siis see on juba uudis. Veel toredam uudis on see, kui inimene hammustab koera.

Üks väga selge loožanr on sõjafilmid või filmid, mis käsitlevad terrorismi. Ehkki üldjuhul ei tehta tänapäeval ühtegi sõjafilmi, mis ei püüaks olla sõjavastane, märgistatakse väga tihti siiski ära, kes on vastane. Mingil moel, teisel või kolmandal plaanil, kinnistatakse sellist üldist raamistust, kus ühed on head ja teised olemuslikult pahad.

Näiteks Hollywoodi filmides on praegu pahad peamiselt araabia või Lähis-Ida inimesed. Kuigi ma saan aru, et poliitiliselt korrektne käsitlus Hollywoodis on see, et mitte kõik ei ole pahad, ja kindlasti on alati sellises filmis ka mõni hea araablane.

Kuidas sulle tundub, mis tänapäeval noort põlvkonda rohkem mõjutab, kas meedia või film? Meedia on justkui midagi, mida vähemalt avalikult tahetakse vältida; elatakse omas maailmas, kus on filmid ja sarjad, juutuuberid, kes räägivad filmidest ja sarjadest.

Järjest enam toimub fragmenteerumine. Kui 1990. aastate keskpaigas hakkas Eestis rohkem arenema kaabeltelevisioon, siis arutati, et kui nüüd inimesed saavad vaadata 100 telekanalit, mis siis saab Eesti kanalitest.

Juba tookord ütlesid välismaal elanud ja meediat uurinud inimesed, et isegi kui sul on võimalik vaadata 200 kanalit, vaatad sa reaalselt ikkagi kahte või kolme. Probleem on selles, et need kaks-kolm lemmikkanalit on inimestel erinevad. Tuli internet ja süvendas seda protsessi.

Probleem on see, et need kaks või kolm kanalit, millele vaataja kinnistub, on enamasti seotud sama ringkonna ja keskkonnaga, mille sees ta elab.

Kui me vaatame, millega tegeleb peamine osa ajakirjandusest, siis seal tõstatatud teemad huvitavad juba sotsiaalselt ennast määratlenud inimesi: neid, kes on ülikooli lõpetanud, saanud oma töö, võib-olla esimesed lapsed ja kellel on tekkinud suurem huvi poliitika vastu. Samal ajal ei pruugi ajakirjandus praegusel ajal kõnetada teisi sihtgruppe. Hästi tüüpiline on see, et küsitakse keskkoolinoortelt, kes on Eesti peaminister, ja nad ei tea. Neid see ei huvitagi.

Televisioonis vaadatakse, mida inimesed vaatavad, ja nähakse, kuidas see sõltub selgelt vanusega tulevast sotsiaalsest küpsusest. Kuni 25 eluaastani domineerivad soorituspõhised – hästi tantsivad, hästi kaklevad – filmid, kus psühholoogia ei mängi suurt rolli. Pigem toimivad karja- või grupiinstinktil põhinevad lood, mis on ka kõikide brändide või popkultuuride alus. On üks staar, kelle järgi minnakse. Sel ajal on noortel väga suur huvi kogu maailma vastu.

Pärast seda tuleb etapp, kus hakatakse tundma rohkem huvi koha vastu, kus parajasti elatakse ja kuhu ollakse kinnistunud. Eesti filmid muutuvad siis huvitavaks.

Sealt edasi, umbes 40 eluaasta piiril, tuntakse huvi faktipõhise ajakirjanduse ja dokumentaalfilmide vastu. Ja kui saadakse veel vanemaks, siis tahetakse ühelt poolt faktiliselt väga täpselt teada, mis päriselt toimub, aga teisest küljest tekib paljudel veel vanematel täielik eskapism, mis väljendub näiteks välismaiste seebiooperite katkematus vaatamises, millel oma elus mitte mingisugust pidepunkti tegelikult ei ole. 

Praegu on meedia mõju loomulikult suurem kui ajakirjandusel. Meedia puhul pean silmas tarbija tekitatud sisu sotsiaalmeediakanalites, kus inimesed vastastikku määravad üksteisele meediamenüü. Aga selle puhul on huvitav, et alati toetutakse mingile dominantsele referendile maailmas. Kui saad vanemaks, siis võib see olla ajakirjandus – viidatakse mingitele tekstidele ja sündmustele, mida ajakirjandusväljaanded on näidanud. Nooremate puhul võib see samamoodi olla film või mingi muusikapala, mille ümber tekib arutelu.

Nii et sina ei karda, et noored on hukas ja ühiskonna protsessidest enam ei huvituta?

Seda, et noored on hukas, ei saa ükski ajaloolase haridusega inimene öelda, sest see on enam-vähem üks maailma kõige vanemaid jutte, mida räägitakse. Küsimus on selles, millal noored inimesed sotsiaalselt küpsevad – kas see on natuke hiljem või varem. See sõltub tõesti sellest, millises arenguetapis ühiskond parajasti on.

Sa kirjutad väga palju ja elad ühiskonna protsessidele kaasa. Kas sa seal loengusaali ees ei karda, et auditooriumiga ei teki resonantsi?

Ikka kardan, aga see ei ole seotud ainult noortega, vaid ka sellega, et ma näen ka enda ümber nii palju grafomaane või hullukesi, kes usuvad, et neil on kindlasti õigus. Mitte kusagil ei ole garantiid, et ma ise üks nende hulgast ei ole.

Mul on meeles, kuidas hakkasin keskkooli lõpus ühe kirikuõpetajaga Tallinna poole sõitma. See kirikuõpetaja rääkis mulle loo vana testamendi prohvetitest, kes olevat enamjaolt olnud väga ebakindlad inimesed.

Nad ei tahtnud üldse rääkida seda lugu, mis neile oli justkui ülevalt poolt antud, aga kuna sisemine sundus oli nii suur, siis nad ei saanud seda mitte rääkida. Seetõttu nad kannatasid, sest inimestele ei meeldinud see jutt, mida nad rääkisid.

Mul on endal ka teinekord selline tunne, et miks ma pean kogu aeg õiendama. Ega ma ei ole ju ka lõpuni kindel, et mul on õigus.

Vabade kunstide professuuri üks eesmärke on muuta ülikoolipere loomingulisemaks. Kuidas sa selle ülesande kavatsed täita?

Ma arvan, et kui soovid maailma parandada, saad seda teha läbi emotsionaalselt hästi jutustatud lugude. Esimesel semestril ajasin oma isiklikku akadeemilise tõe otsimise joont, aga teisel semestril läheme siiski väga konkreetselt loo jutustamise juurde.

Idee on selles, et üliõpilased peavad ise otsima lugusid, koguma n-ö pärimust. Tingimus on, et nad peavad otsima Eestist mitte-eesti taustaga lugusid. Kui me räägime eesti loo, näiteks vanaema loo, kuidas 1939. aastal venelased tulid ja oli küüditamine, siis teame seda lugu juba une pealt. Aga kui peame rääkima kas või kohalike venelaste lugu, samamoodi ajas tagasi minnes, siis me päris täpselt ei tea, kuidas seda lugu räägitakse. Teistsugust lugu avastada ja see nii läbi töötada, et ta oleks arusaadav – see on küll väljakutse ühtaegu nii sotsiaalse eetika kui ka puhtalt loomingulise loojutustamise valdkonnas.

Mida tähendab sinu jaoks loomingulisus näiteks filmitegijana? 

Minu jaoks algab looming selle koha pealt, kui ma tunnen, et miski puudutab mind emotsionaalselt ja ma tahaks hakata rääkima. Teine pool on jumaliku sädeme koht, kus mul tuleb idee, mille kohta ma arvan, et see oleks ka teistele huvitav. See on küll kirjeldamatu asi, mille käiku sa ei tea iialgi lõpuni ette, aga kui sa ei ole õue astunud, siis ilmselt sa päikest ei näe. See päikesepaiste alla sattumine on see, mida ma loomingu mõttes otsin.

Kuidas sa defineerid enda jaoks professuuri edukust? Mis peaks saama tehtud või juhtuma?

Arvan, et selle eeldus on see, et üliõpilased, kes teisel semestril lugusid koguvad, leiaksid tõesti head lood ja saaksid need vormistatud niimoodi, et sealt tuleks kas mingi novell või väike stsenaarium. Sellest kirjastuks ehk ka üks väikene raamat. Sellisel juhul oleks see esimene samm.

Veel parem oleks, kui need lood leiaksid ka tähelepanu, aga see on nagu loteriimäng – võib minna väga hästi, aga võib-olla me lihtsalt seekord ei satu sellele soonele.

Mida toob tulevik sinu enda jaoks?

Ma tahaks jälle rohkem filme teha. Olen nüüd enam-vähem viis aastat ühiskonnaga tegelenud ja päris palju pro bonokodanikuühiskonda panustanud, viimasel aastal peaaegu 50% ajast.

Ühel hetkel tekitab see paraku probleemi, sest leib on ka vaja lauale saada. Ega aega ka ju enam nii palju ole, olen juba 50-aastane. Statistilise keskmise järgi ma mõistan, et mul on tunduvalt rohkem filmimõtteid kui eluaastaid.

Vaata ka Ilmar Raagi loengute salvestusi UT TV-s: