Novembris ütles Tartu Ülikooli senat, et riigi ja ülikooli vahel järgmiseks kolmeks aastaks plaanitud kõrghariduse tegevustoetuse eraldamise lepingu kavand pole meile vastuvõetav. Mis see on, millele senat ütles ei, ja miks nii otsustati?

Haldusleping on Tartu Ülikooli ning Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) kokkulepe, mis sõlmitakse iga kolme aasta tagant. Alates 2018. aasta veebruarist on ministeerium ja ülikoolid pidanud läbirääkimisi aastateks 2019–2021 sõlmitava lepingu sisu üle. Need kõnelused on olnud pingelised nii meile kui ka teistele ülikoolidele peamiselt kolmel põhjusel.

Esiteks püüdis HTM korrastada ülikoolidevahelist vastutuse jaotust õppe pakkumisel ja vähendada dubleerimist, sõnastades läbirääkimiste alguses põhimõtte, et «kaasvastutust nähakse edaspidi vaid riigi seisukohast prioriteetsetes valdkondades». See oleks pidanud tähendama, et ülikoolid loobuvad mõnes valdkonnas õpetamisest.

Sellise tulemuseni aga ei jõutud. Tallinna Ülikool sai mitmes õppekavarühmas vastutust juurde, teistel säilis see enam-vähem vanas mahus. Selle asemel, et anda vastutust juurde, tehti otsus, et osale õppekavadele, sh regionaalsete kolledžite esimesele astmele vastuvõetuid käsitatakse tulemusrahastamisel vastutusvaldkonda vastuvõetutena.Ülikool esitas detsembri alguses ministeeriumile ühtlasi oma visiooni kolledžite arengu ja lisarahavajaduse kohta.

Teiseks on pingeid tekitanud riigi soov kasvatada mõne eriala vastuvõttu ja kahandada teiste oma. Sellest soovist võib aru saada, kuid kahjuks polnud kõik ettepanekud põhjendatud piisavalt hästi ja kasvusoovidega ei käinud kaasas lisarahastus.

Lepingu kavandiga pandi ülikoolile suuri kohutusi, sh toetada regionaalarengut ja arendada oskussõnavara, andmata selleks lisaraha. Võib vaadata nii, et nimetatud teemadega on ülikool tegelnud ka varem ja teeb seda muude asjade kõrvalt nagunii. Samal ajal pole see loogiline, sest mõlemal juhul on tegemist eraldiseisvate oluliste ülesannetega. 

Eraldi suur kohustus oli pakkuda viipekeele tõlkide õpet, mis nõuaks kõigepealt, et koolitataks doktorikraadiga õppejõud, ja edasi, et oleks õppe toimimiseks püsiv toetus. 

Ülikooli senat ei nõustunud vähendama vastuvõttu soovitud mahus geenitehnoloogia õppekaval ning ärinduse ja halduse õppekavarühmas. Mõlemal juhul polnud ettepanekute põhjendused ammendavad.

Kõige häirivam on siiski asjaolu, et kõrghariduse rahastus tammub paigal. 2019. aasta tegevustoetus on 2018. aastaga võrreldes vaid 3% suurem. See ei käi kaasas inflatsiooni ega üldise majanduskasvuga. Arvestades võimalusega, et see jääb nii ka järgmisteks aastateks, lisati lepingutesse punkt, mille kohaselt arvestatakse ülikoolide kohustuste ja kulude vastavuse analüüsil tarbijahindade ja keskmise palga muutusi ning vajaduse korral vähendatakse ülikoolide kohustusi.

Kõrghariduse tegevustoetuse 2019. aasta eelarve on 163,5 miljonit eurot. Tartu Ülikooli eelarve on sellest ligikaudu 52 miljonit eurot.

2019. aastaks suureneb tegevustoetuse baasrahastus 2018. aastaga võrreldes kõigis ülikoolides 3%. Baasrahastus on 4/5 kogu halduslepinguga eraldatavast tegevustoetusest. Tulemusrahastus, mis moodustab ülikoolidele eraldatavast õpperahast 1/5, kasvab samuti keskmiselt 3%, Tartu Ülikooli oma 6%. Tartu Ülikooli tulemusrahastuse suurem kasv tuleneb sellest, et ülikooli tulemused olid hinnataval ajavahemikul teiste ülikoolidega võrreldes kuuest näitajast neljas paremad.

Tartu Ülikool soovib koos teiste avalik-õiguslike ülikoolidega muuta halduslepingu sõlmimise põhimõtteid selliselt, et leping käsitleks edaspidi ülikoolide arengu üldiseid ja kogu ühiskonda hõlmavaid suundumusi, mitte konkreetseid õppetööd ja selle korraldust puudutavaid üksikotsuseid.