Kui tihti on teil tulnud ette olukordi, kus peate tegema tööd, aga järsku kella vaadates ei mõista, kuhu on aeg kadunud, samal ajal kui töö pole arenenud edasi mitte üks raas? Et aru saada, kuhu põhjatusse auku aeg arvutis olles kaob, on informaatikatudengid mõelnud välja rakenduse.

Informaatika teise aasta üliõpilased Rimante Valancauskaite ja Karl Martin Teras osalesid sügissemestril Ideelabori äriideede arendusprogrammis Starter ideega Timewire.

Karl leidis kunagi internetist rakenduse, mis aitab analüüsida, mida inimene arvutis oldud ajaga tegelikult teeb. Paraku oli see mõeldud ainult Windowsi kasutajatele. Teine häda oli see, et programm oli üsna piiratud võimalustega ega andnud kogu teavet, mida noormees soovis.

Ühel hetkel vahetas ta arvuti operatsioonisüsteemi ja siis ei olnudki enam võimalik rakendust kasutada. Nii tekkis idee luua selline programm ise, et saaks kätte just need andmed, mida on enda ja oma tegevuse analüüsimiseks päriselt vaja. Nii ta vaikselt alustaski. Tali oli kindel siht, et programm toetaks eri operatsioonisüsteeme, mitte ainult Windowsit.

Rimantel oli esialgu paari sõbraga hoopis teistsugune idee, mida nad soovisid arendada, aga nende arendaja hüppas alt ära. Seejärel kirjutas ta Karlile, et äkki soovib tema tulla neile arendajaks. Karlil oli aga juba idee olemas ja nii kutsus ta Rimante hoopis seda ellu viima.

«Muidugi pole see miljoni­idee, aga see on miski, mis minu enda silmis on hästi praktiline ja vajalik, sest inimestel on vaja reaalselt näha, mille peale nende aeg kulub,» põhjendas Rimante, miks see idee teda köitis.

Nii hakkasidki noored mõtte kallal vaikselt nokitsema, kuni Rimante registreerus sügisel kogemata ainele «Ideest teostuseni». Ta arvas, et see on lihtsalt Startup Day eelüritus, aga siis sai ta e-kirja, et on valitud osalejaks, ja selgus, et tegu on ikka päris õppeainega. Nüüd on noored veendunud, et kui seda ainet poleks olnud, siis ei oleks ka nende idee arenenud nii kiiresti.

Iseenesest ei ole rakenduses, mis mõõdab, kui kaua kulub ühele või teisele tegevusele aega, midagi uut. Informaatika­tudengite ideed eristab aga teistest omataolistest, näiteks Togglist, see, et nende programm on mõeldud laiskadele inimestele: rakendus jälgib, mida sa arvutis teed, aga seda ei pea panema käima ise. Kohe, kui arvuti lahti teha, hakkab ka rakendus automaatselt tööle ja talletab teavet.

Kasutaja saab ise määrata, mis internetilehed või programmid on tema töö jaoks vajalikud ja mis mitte. Kui kasutaja töötab sotsiaalmeedia­spetsialistina, saab ta määrata, et Facebook on tema töö­vahend, mitte niisama ajaviitmis­koht. Kui aga Facebook ei ole ametiga kuidagi seotud, siis saab lahterdada selle kategooriasse, mille järgi on see ebaproduktiivne. Hiljem saab vaadata, kui palju ikkagi oldi platvormil, kus poleks pidanud sel ajal olema.

Mis on oluline, mis mitte?

Informaatikatudengite programm määrab alguses automaatselt, mis võiks olla oluline ja mis mitte, aga seda saab iga kell ise käsitsi muuta.

Kui lahti on mitu lehekülge, ei mõõda rakendus ekslikult kõiki, vaid ikkagi ainult neid, mis on parasjagu kasutusel. Kui arvuti on aga niisama lahti ja tegevust ei toimu, siis ei lähe ka see arvesse. Rakendus arvestab vaid seda, kus midagi toimub (kui kirjutatakse või liigutatakse hiirt).

Konkurentidest eristab informaatikatudengite ideed ka see, et nad panevad rõhku Linuxile, sest näiteks arendajad töötavad eelkõige just selle operatsioonisüsteemiga.

Rimante rääkis, et sellistel tasuta programmidel on küljes ka üks suur häda: kasutaja andmed jooksevad selle serverisse, kelle programmi kasutatakse, ja sisuliselt saavad ettevõtted neid andmeid kasutada. Noored on mõelnud sellele, kuidas oma kliente kaitsta. Kui programm on arvutis lokaalselt, ei tee see kellelegi liiga ja programmi loojad ei saa kasutaja andmeid.

Raske keskenduda

Rimante rääkis, et idee köitis teda kohe seetõttu, et kui ta on pidanud üli­koolis mõnes aines programmeerima, on aeg läinud kiiresti, aga töö ei ole edenenud üldse. «Ma hakkasin siis jälgima, mida teen tegelikult selle ajaga, mis peaks kuluma programmeerimise peale, ja sain aru, et tegelikult istun ma suurema osa ajast lihtsalt sotsiaal­meedias,» rääkis ta.

Seega tunnetavad noored ka ise, et on raske keskenduda ühele konkreetsele tegevusele.

«Kas selle jaoks on aga vaja osta programm, see on juba iseasi,» ütles Rimante. See on miski, mis tuleb noortel veel läbi mõelda.

Tallinna Ülikoolis on üliõpilaste kogemuste näitel uuritud akadeemilist prokrastinatsiooni. Uuringust selgus, et viivitamise tõttu on üliõpilased saanud töö eest halvema hinde ja/või on ainekursus jäänud läbimata.

Samuti selgus, et akadeemiline prokrastinatsioon väljendub negatiivsetes akadeemilistes saavutustes. Näitena toodi esile juhtum, kus palumise korral lisaaega ei antud ja üliõpilane ei esitanudki seetõttu tööd. Valimisse kuulunud tõid esile, et on mõelnud tihti, miks nad akadeemiliste kohustuste täitmisega viivitavad, kuid ei oska midagi ette võtta. Uurimusest selgus, et akadeemilise prokrastinatsiooni tähtis mõjutegur on aeg.

Kui esialgu oli Rimante ja Karli programm mõeldud ettevõtjatele, et nemad ja nende töötajad saaksid jälgida paremini oma produktiivsust, siis nüüdseks on sihtrühm muutunud. «Usume, et meie sihtrühm võiks olla meie ise ehk vabakutselised programmeerijad ja arendajad, kellel on sellist teavet vaja,» lausus Rimante.

Noorte soov on, et nende rakendus oleks kergesti aru­saadav ja lihtne kasutada ning et teavet, mida sealt saab, oleks kerge analüüsida. Paljude sarnaste programmide häda ongi nende sõnul see, et saadud teave ei näita, mis klõpsu inimene mingil hetkel tegi, vaid lihtsalt osutab, et sel ajal oleks pidanud tegema tööd. Seda teavad aga inimesed üldiselt niigi.

Äriline pool

Äriideede arendusprogrammi Starter abil on informaatika­tudengid saanud arendada palju oma idee ärilist poolt. Rimante rääkis, et põhiliselt juhiti tagasisides tähelepanu sellele, et ei tohi arendada oma ideed üle. See tähendab, et ei tasu teha liiga palju valmis ja alles siis saada aru, et see pole üldse see, mida klient tahab või vajab.

Samuti on tähtis kasutada võimalikult palju ära seda, mis on juba olemas. Nende endi puhul on kasuks see, et nad on informaatika eriala üliõpilased ja teevad programmi oma inimestele. Järgmise sammuna ongi neil plaanis anda rakendus teistele üliõpilastele katsetamiseks.

Karl loodab järgmise semestri jooksul saada programmiga niikaugele, et katsetus­aeg võiks alata. Siis saavad nad suve jooksul küsida juba ka kasutajate käest tagasi­sidet, mille põhjal teha parandusi või midagi lisada või kärpida.

Rimante sõnul on Idee­laborist neile palju öeldud, et tuleb visata välja see osa tagasi­sidest, millega ei ole midagi peale hakata, isegi kui see on sõbra öeldud.

Ka noored ise leiavad praegu kohti, mis neile oma programmis ei meeldi, näiteks raport, mis annab tagasisidet. Seal on praegu Rimante meelest liiga palju protsente, aga need ei ütle inimesele suurt midagi. Kõige mõistlikum on tema sõnul lihtne tagasiside, mille põhirõhk oleks ajajoonel, kus on kellaaja järgi näha, mida kasutaja mingil ajal tegi.

Enamikus sellistest programmidest näidatakse, mitu protsenti ajast tegeles inimene reaalselt tööga. Sellest on aga noorte sõnul vähe kasu. Nende meelest tuleb kasuks rohkem see, kui inimene näeb reaalselt aega, kui ta pidi tegema midagi muud, aga kaldus sellest kõrvale. Nad usuvad, et seda nähes on võimalik end muuta ja parandada. Teine pool on see, et isegi kui inimene teab, et kaldub tegevusest kõrvale, siis mida teha selleks, et seda ei juhtuks enam nii tihti.

«Kui rakendus ei maksaks kuus väga palju ja annaks mõistlikku tagasisidet, oleksin valmis sinna investeerima. Kui see aga toob lihtsalt esile mu vead ega aita mul end parandada, siis ei ole minu meelest sellel mõtet,» arutles Rimante.

Idee mahamüümine

Starteri programmis pannakse suurt rõhku ideede maha­müümisele. Noored tunnistavad, et see on olnud neile pigem keeruline, sest nad mõlemad peavad end napisõnaliseks. Aga nad on rahul, et programmis osalevad, sest see on andnud palju kogemusi ja saadud on ka vahetut tagasisidet.

Rimante meenutas kõige karmimat hinnangut, mille nad on saanud. Noortele öeldi, et nende idee on mõttetu ja et Karli potentsiaaliga inimesed peaksid arendama pigem meditsiinivaldkonda, mitte aga tegelema sellega, mis on neil praegu käsil.

Noored aga seletasid, et nende lõppeesmärk ei olegi luua üks toode ja jääda selle juurde elu lõpuni, vaid tegeleda tarkvaraarendusega edasi. Küll aga leiavad nad, et see on hea idee, millega alustada.