Koos uue õppeinfosüsteemiga võib ülikool saada ka uuendatud tagasisidesüsteemi, mille üle on kuluaarides arutatud juba aastaid. Uuendustuhinas on tekkinud võimalus, et kogu senine süsteem korraldatakse täiesti ümber.

Kuigi praegune tagasisidesüsteem pole olnud täiuslik, on see siiski toiminud heaindikaatorina. See on programmijuhile, instituudi või valdkonna nõukogule ning üliõpilasele alatist ajanappust arvestades andnud otseseima ja mitmekesise vahendi õppekvaliteedi hindamiseks ja mõjutamiseks.

Muutuste käigus tuleb jälgida, et koos vanniveega ei heidetaks välja last – tagasisidesüsteem peab teenima õppekvaliteedi parandamise eesmärki ja selle protsessi tulemused peavad olema tänapäevasele ülikoolile kohaselt avalikud.

Digitaalset tagasiside kogumist alustati 2005. aastal. Tollane tagasisidevorm sisaldas lõpuks 20 küsimust, millele vastamine oli kõigis ainetes kohustuslik. Ankeet oli pikk ja raskesti kasutatav, sest ei lasknud hinnanguid korralikult lahti seletada (selgituse lahtrid olid ülipisikesed). Kokkuvõttes ei andnud ülikooli tollane keskne tagasisidesüsteem üliõpilasele, õppejõule ega programmijuhile midagi.

Ülikooli 2009. aasta arengukavas sõnastati see probleemina ja algatati avalik protsess. Süsteemi muutmiseks küsiti ettepanekuid muljetavaldavalt suurelt hulgalt inimestelt. Tagasisidesüsteemi kohta avaldas arvamust üle 4000 üliõpilase, peahoone aulas korraldati avalik arutelu ning kokku kutsuti töörühm, milles olid esindatud kõik olulised huvirühmad, alates õppeprorektorist ja õppeosakonna juhatajast ning lõpetades üliõpilasesinduse liikmetega.

2011. aastal võeti uus tagasisidesüsteem kasutusele. See sisaldas üheksat kvantitatiivset küsimust, millest igaühel oli oma tekstikast, ja kolme lisaküsimust. Vastamine oli kohustuslik nelja aine puhul ja tulemused muudeti avalikuks.

See oli suur samm. Lõpuks oli programmijuhtidel selge näidik, mille põhjal keskendada oma piiratud aeg ja tähelepanu kõige kriitilisematele punktidele, ning õppejõududel selgem vaade, kus õppetööd paremaks muuta. Tänu sellele võis iga instituut sõeluda välja probleemkohad ja asuda nendega tegelema.

Tagasiside analüüsimine muudeti kohustuslikuks ning 10 instituuti 30-st koostavad siiani regulaarselt tagasisidearuandeid, et näidata õppetöö arengut. Avalikustamist võib aga võtta mehhanismina, mis aitab muuta tulemused kui mitte juriidiliselt, siis moraalselt ja sotsiaalselt siduvamaks.

Müüdid ja tegelikkus

Aeg-ajalt jõuavad üliõpilasesinduseni nii õppejõudude, struktuuriüksuste juhtide kui ka üliõpilaste eksiarvamused tagasisidesüsteemi kohta. Lükkame siin mõne müüdi ümber.

Esimene müüt: tagasiside anonüümsus on viinud üliõpilaste ülekaaluka ebakonstruktiivse kriitikani

Tegelikkuses on tudengid õppeainete ja õpetamise suhtes enamasti vägagi positiivselt meelestatud. Umbes kolmveerand TÜ üliõpilastest hindab õppeaineid hindega A või B, kolme kõige kehvemat hinnet annavad alla 10% üliõpilastest. See on ühtaegu nii nõrk kui ka tugev külg, sest kuigi see ei võimalda eriti hästi eraldada päris häid aineid väga headest ja suurepärastest, tulevad probleemsed ained teistega võrreldes selgelt esile.

Ka kvalitatiivset osa ei saa kuidagimoodi nimetada netikommentaariumiks, nagu mõni õppejõud on seda teinud, sest vaid väga väike hulk üliõpilaste märkusi on ebakonstruktiivsed. Praeguse süsteemi suurim häda on see, et ei arvestata laeefekti, mis tähendab vastuste koondumist skaala ülemisele astmele. Ka näiteks Taxify või AirBnb arvustused kipuvad olema enam viie palli juures kui kuskil keskel.

Teine müüt: üliõpilase hinnang õppejõu kohta on seotud hindega, mille õppejõud on pannud üliõpilasele

See suhe on küll olemas, aga väga nõrk. Margus Niitsoo 2012. aasta analüüsis selgus, et kui õppejõud paneks kõigile oma üliõpilastele kõrgeima hinde, tõuseks tema enda hinne viie palli skaalal vaid 0,2 punkti.

Üliõpilase ja õppejõu hinnete omavaheline seos on teisest küljest ka loomulik, sest kui üliõpilase hinne väljendab tudengi edasijõudmist ja on hea, on tõenäoline, et ka õppe kvaliteet on olnud hea. Seetõttu pannakse ka aine eest parem hinne.

Kolmas müüt: hea hinne tuleneb õppeaine lihtsusest (väiksest töömahust)

Seegi väide on tõene vaid osaliselt. Siin on suur osa õppejõu hoiakul. Kui üliõpilased tajuvad, et õppejõud õpetab meisterlikult ja tema suhtumine on toetav, siis ei takista suur töömaht panemast aine kohta head hinnet. Juba mainitud Margus Niitsoo analüüsist ilmnes, et nii mõnigi väikese töökoormusega aine sai võrdluses teistega kehvema hinnangu.

Neljas müüt: tudengid ei anna sisulisi vastuseid

Tõde on hoopis vastupidine. Fanny-Dhelia Pajuste 2013. aasta bakalaureusetööst (juhendajad Margus Niitsoo ja Mare Vähi) selgus, et mittesisukalt on vastatud vaid ligikaudu 7% ankeetidele, s.t enamik tagasiside andjaid tegid seda sisukalt.

Viies müüt: üliõpilased kasutavad tagasisidesüsteemi ära ebameeldivatest õppejõududest lahtisaamiseks

Üliõpilasesindus on kasutanud tagasisidesüsteemi alates selle praegusel kujul loomisest indikaatorina, mille abil pöörata tähelepanu kitsaskohtadele ja muuta õpetamise olukorda paremaks. See, mida teha näiteks tagasiside keskmise hindega, on siiani olnud iga instituudi ja valdkonna nõukogu enda sisekokkulepe.

Tagasiside väärtus

Pea kogu elu põhineb tagasisidel. Selliselt on mõtestatud maailma nii ökoloogiateaduses kui ka arvutiteaduses alates küberneetika sünnist 1960. aastatel. Mõlemat distsipliini on edasi viinud süsteemne mõtlemine.

1947. aastal arutles poliitikateoreetik Alexander Dunlop Lindsay oma raamatus «Kaasaegne demokraatlik riik» selle üle, miks üldse on demokraatlikku valimismehhanismi vaja. Ta esitas kaks õigustust. Kuna valitsemise eesmärk on tagada kogukonna liikmetele hea elu, on ennekõike vaja teada, milles peituvad juhitava kogukonna igapäevase elu valukohad.

Igapäevase elu kvaliteeti on aga võimeline hindama ainult tavaline inimene, kes seda elu elab, sest tema tajub seda kõige vahetumalt. Seda ei saa kujundada temast lahus. Juba Aristoteles ütles: «Mõnede puhul, kelle töid teavad ka need, kes seda ei oska, ei olegi nende tegija ainus ja parim hindaja; nii näiteks ei tunne maja mitte ainult selle ehitaja, vaid veel paremini otsustab selle üle kasutaja (kasutab aga majaperemees), samuti otsustab tüüri headuse üle tüürimees, mitte puusepp, ja pidusöögi üle sööja, mitte kokk.»

Niisiis on valimiste eesmärk anda kogukonna elu korraldajatele märku sellest, kust tavainimesel king kõige rohkem pigistab. Ainult teadaandmisest aga ei piisa. Tavalise inimese elu kujundavad needsamad asjatundjad, kes valitsevad ja langetavad otsuseid. Ainult siis, kui rahva hääl on kaalukas ja siduv, võib loota, et tavainimese muredega tegeldakse.

Ülikool ei erine selles mõttes ülejäänud ühiskonnast. Üliõpilase peamine side ülikooliga väljendub õppetöös, mis moodustabki lõviosa tema igapäevaelust. Ta tajub seda kõige vahetumalt, sest õppetöö on suunatud just talle, mõjutab kõige enam tema elu ning lõppkokkuvõttes maitseb selle vilju just tema, olgu need siis lopsakad ja magusad või kidurad ja kibedad.

Samal ajal on üliõpilane ülikoolielu korraldamisest kõige kaugemal ja kõiki õppetöö korraldamise otsuseid langetavad temast kõrgemal positsioonil olevad inimesed, kes tema elu ei ela, kes ennast temaga ei samasta ning kelle huvid ja püüdlused seisnevad muus. Tudengi ja õppetöö korraldajate vahel valitseb niisiis lõhe, mida ületamata ei ole võimalik tuvastada, kust king kõige enam pigistab, ega jõuda ka lahendusteni.

Tagasisidesüsteem on hääletamise leebem versioon. Ehkki üliõpilased ei ole tihti teadlikud parimast lahenduskäigust, on nad parimad, kes suudavad tuvastada probleeme ja anda neist otsustajatele märku. Senine tagasisidesüsteem on sobinud selleks hästi. Tänu lihtsatele arvulistele näitajatele on hõlpsasti võimalik tuvastada, kus on kõige suuremad kitsaskohad ning kus tuleb seetõttu kõige kiiremini ja jõulisemalt sekkuda. Arvestagem, et neid kitsaskohti otsitakse koguni 11 000 õppeaine seast.

Seda, mida ei suuda pakkuda tagasiside kvantitatiivne osa, pakub kvalitatiivne, sest selles saavad üliõpilased täpsemalt lahti seletada, milles nende hinnang või mure seisneb. Kui ka sellest ei piisa, on alati võimalik korraldada üksikasjalikumaid fookusgrupi intervjuusid, kollegiaalset hindamist jne. Kõige selle alus on aga praegu kehtiv lihtne ja selge süsteem, mis aitab valukoha üles leida ja seejärel astuda esimesed sammud õppetöö parandamiseks.

Üliõpilasesinduse ootused

2014. aastal tegi mõttekoda Praxis Eesti ülikoolide tagasisidesüsteemide kohta uuringu. Töö lõpus esitati üheksa soovitust, mida süsteemi ülesehitamisel tuleks silmas pidada. Kui võtta need kokku ühe lausega, oleks see järgmine: «Tehke nii nagu Tartu Ülikoolis!»

Üliõpilasesindusleiab, et kuigi arenguruumi mõnes punktis veel on, tuleb need põhimõtted, mis on muutnud Tartu Ülikooli tagasisidesüsteemi eeskujuks kõigile teistele Eestis, alles hoida.

On kõlanud ideid, et esiteks peaks küsitlusse lisama sektsiooni, kus üliõpilane saab anda hinnangu oma arengu kohta kursuse jooksul, ja teiseks jätma sellest välja võimaluse anda kvantitatiivne hinne aine kui terviku kohta.

Esimene ettepanek on ühest küljest ebavajalik, sest näiteks tudengi ajakasutuse kohta seda juba rakendatakse, ja teisest küljest muudaks see küsimustiku ebamõistlikult pikaks (minnes vastuollu Praxise esimese soovitusega).

Üldise hinde väljajätmine, asendamata seda uue näitajaga (olgu see siis pisut teisiti sõnastatud küsimus või põhinegu näiteks ülejäänud kvaliteedihinnangute keskmisel), muudaks aga programmijuhtide töö märksa keerulisemaks, sest siis oleks raskem üksikuid probleemseid aineid ülejäänutest eraldada.

Ülikooli liikmete teadlikkust tagasiside vajalikkusest ja selle kasutamise viisidest tuleb ka edaspidi suurendada. Tudengitelt tagasiside kogumise tava on vaja laiendada, nii et tagasisidet kogutaks näiteks terve kursuse jooksul otse ja kohapeal, mitte ainult lõpus ÕIS-is. Sel juhul ei võtaks vajalikud parandused mõnikord terve aasta aega.

Õppejõudude hirme tuleb vähendada, selgitades, kuidas üliõpilaste tagasisidet kavatsetakse kasutada, ning palju rohkem tuleb pöörata tähelepanu positiivsele tagasisidele, et tõsta esile häid tulemusi.

Neil teemadel on TÜÜE valmis koostööd tegema.