Blogija ja Comedy Estonia ühe asutaja Andrei Tuchi mõlemad vanemad töötasid Vene draamateatris. Tema dramaturgist isa kirjutas teatri jaoks 1990. aastal uusaastamuinasjutu, mille põhiosas «Keisri uued rõivad» astus lavale ka kuueaastane Andrei.

«Mina olin see väike värdjas, kes on liiga tark ja teab liiga palju, et teda saaks lolliks pidada, kes jookseb lavale ja ütleb näpuga näidates, et kuningas on paljas,» meenutab Andrei muigega. Tartusse kolimisest saadik on ta tegelenud umbes sarnase asjaga: viidates oma blogis ja püstijalakomöödia esinemistes sellele, mis on kodumaises poliitikas ja muus elu-olus valesti.

Andrei kolis Tartusse 2002. aastal, mil ta asus Tartu ülikooli õppima inglise keelt ja kirjandust. Varem Lasnamäe kõrgete majade vahel koolis käinud noormehe jaoks oli Tartu täiesti loogiline valik. Mõlemad vanemad ja õde olid õppinud just TÜ-s ja see oli ka tema jaoks ainus vastuvõetav valik. Sama loogiline oli Andrei jaoks ka see, et ta ei kolinud Tartu «Lasnamäele» Nõlvakus, vaid valis puudest ümbritsetud ühiselamu kesklinna lähedal.

«Sain viimasel hetkel ühikakoha Narva maantee 25 ühiselamusse, aga see oli veel enne remonti. Enne seda olid minu variandid Nõlvaku või sugulaste maja kuskil kaugel äärelinnas.» Andreil on selgelt meeles ka esimesed komandandilt kuuldud sõnad, kui noormees Tartusse jõudis ja võtmete järele läks: «Tead… See ei ole kõige halvem tuba, mida ma olen oma karjääri jooksul näinud…»

Andrei tudengiseiklus uues linnas algas üksi suures kolmekohalises toas, kuhu oli kogunenud umbes kümne eelmise tudengipõlvkonna kola: paar väga vana diivanit, hallitanud moosipurgid ja hulgaliselt kahtlast kraami, mida oli targem prügiks pidada.

Kunagi ilmselt krohvitud seintest olid alles jäänud ainult tellised, kõrvaltoast eraldas uut kodu vaid õhuke vineeririba. Selle taga elas tüüp, kes enda sõnul õppis majanduse viiendal kursusel. Ülejäänud naabrite sõnul oli see alati nii olnud.

Tudengiseiklus Tartus

«Esimesel aastal sõitsin igal neljapäeva õhtul Tallinnasse tagasi, sest reedel loenguid ei olnud,» meenutab Andrei. Sel oli mitu põhjust: koduigatsus, televiisori puudumine ja ka lagunev ühikas ise. Kuigi koridori peale oli ka duširuum, ei näinud Andrei seda kunagi kedagi kasutamas. Ka talle endale tundus targem enda ja pesu pesemine mujal ette võtta.

Enne kapitaalremonti õnnestus tal ka koos komandandiga oma toa uks maha lüüa, sest vana uks keeldus avanemast nii noormehe kui ka komandandi võtmega. Pärast remonti sai Andrei endale uue kahekohalise toa, naabriteks seekord vene noormees, tolle tüdruk ja kass.

«Mingi aeg pidutsesin koos nendega, aga ühel hetkel ma enam ei jõudnud – suured peod olid peaaegu igal õhtul,» jutustab Andrei ja ohkab, et õnneks on tal praeguseks juba peaaegu ununenud selle vene reggae-laulu sõnad, mida uued naabrid hommikust õhtuni makiga kuulasid ja ise kitarril mängisid ja laulsid.

Teine õppeaasta tõi kaasa muutused ka koolitöös. Üldained olid läbi ja õppima sai hakata erialaseid aineid. Eriti hea sõnaga meenutab Andrei just seda, et erialaselt oli suurim rõhk mõtlemisel ja analüüsivõime arendamisel, mida on elus väga vaja.

«Meie õppetöö toimus inglise keeles, aga meie jaoks oli kohustuslik ka eesti keel edasijõudnutele, et näidata, et inglise filoloogid ei ole nii targad, kui arvavad. Minu esimene keel on vene keel ja kuidagi sain sealtki oma ainepunktid kätte. Aga sellest kursusest jääb mulle alatiseks meelde, et eesti keeles on sõnas «kaslane» üks s. Ja minu jaoks on see siiani absoluutselt ebaloogiline!» naerab Andrei.

Kuigi tema ülikooliaeg on nüüdseks läbi, leiab noormees, et just praegu elab ta seda õiget Tartu tudengielu, õpingute ajal jäi see pigem tagasihoidlikuks.

«Esimestel aastatel oli mul päris vähe sõpru, aga nüüd tean igal õhtul, et saan kas ise mingi peo korraldada, kellegi juurde minna või Rüütli tänaval vähemalt ühte tuttavat näha. Hea tudengielu ongi see tunne, et saad alati välja minna ja midagi huvitavat teha.»

Pärast ülikooli lõpetamist oli Andreil tunne, et peab kogu aeg kirjutama. Koolis oli vaja kogu aeg esseesid kirjutada, aga pärast selle kohustuse lõppemist ei piisanud talle enam üksikute artiklite kirjutamisest kohalikus meedias, seega hakkas ta blogi pidama, kus kirjutas inglise keeles endale olulistest ja huvitavatest Eesti asjadest.

Inglise keeles Eestist kirjutavatest inimestest kujunes kiiresti oma lai tutvusringkond. Just selle kaudu võttis temaga ühendust ka austraallane Louis Zezeran, kes oli püstijalakomöödia õhtuid korraldanud nii Rootsis kui ka Soomes ja plaanis sama Eestis.

Nendega liitusid tol hetkel TÜ-s magistritasemel Läänemere regiooni uuringuid tudeerinud Eric Seufert USA-st ja samas mõned aastad varem väliskülalisüliõpilasena eesti keelt õppinud ameeriklane Stewart Johnson.

Esimese kahepäevase komöödiafestivali korraldasid neli noormeest 2010. aasta tudengite kevadpäevade ajal Vilde restorani talveaias, kampa võeti ka Taanis elav Kanada profikoomik Joe Eagan. Tartu publik üllatas korraldajaid meeletu huviga ning mõlemal õhtul olid ruumid rahvast puupüsti täis.

Andrei sõnul ei ole selles tegelikult midagi ootamatut, sest Eestis oli juba nõukaajal väga tugev huumorimonoloogide ja sketšidega estraaditraditsioon. Nii vene kui ka eesti kanalites on sketšisaated praegugi väga populaarsed. Ainus vahe on mõningane formaadi erinevus: läänelik püstijalakomöödia ei vaja suuri investeeringuid dekoratsioonidesse, ainsaks eelduseks on vaid koomikute enda valmisolek.

«Tegelikult on ka Lääne, eriti briti stand-up ja sellega seotud telekomöödiasarjad olnud Eestis alati popid. Miks siin keegi üldse näiteks Dylan Moranist hoolib, kes on sel aastal juba kolm korda Eestis käinud, kuigi ei ole üldse tuntud stand-up-koomik? Sest kõik armastavad tema sarja «Black Books» — selline intellektuaalne kvaliteethuumor meeldib eestlastele, eriti tartlastele,» räägib Andrei.

Esimestel Comedy Estonia tegevusaastatel esines Andrei ka ise väga palju, aidates juhtida eestikeelseid komöödiaõhtuid ning reisides ringi mujal maailmas. Praeguseks on ta oma püstijalakomöödia eluga aga lõpparve teinud.

Komöödiast terve

«Ma tegelesin sellega kaks aastat, esinesin mitu korda kuus ja suhteliselt suurtel üritustel. See nõudis liiga palju aega ja ajuressurssi – minu jaoks on koomik see, kes hakkab pärast iga kogemust mõtlema, mis nalja sellest teha saaks, kuidas seda edasi töödelda. Inimene, kelle peas käib alati oma etteaste arendamise masin. Mingi hetk otsustasin, et mina ei viitsi enam seda teha.»

Kui keegi peaks Andrei käest nüüd küsima, miks ta mingit olulist teemat arutades nii tõsine on, kas ta mitte koomik ei olnud, muigab ta sellele vastuseks ilmselt: «Jah, olin küll, aga sain sellest terveks.» Ta tunnistab, et sai ühel hetkel aru, et isegi kui temast saab väga edukas koomik, ei teeks selline elu teda õnnelikuks.

«Lõpetamine oli põhimõtteline otsus. Ma teen jätkuvalt nalja, aga ma ei esine. Viimane kord oli Jaapanis, Tokyo Comedy Store’is – mõtlesin, et see kauge koht on lõpetamiseks kuidagi sümboolne,» seletab Andrei, kes on viimastel aastatel seotud olnud ka Jaapani popkultuuri festivali AniMatsuri korraldamisega Tartus.

Jaapanlasi peab ta eestlastega üsna sarnaseks, kuna kummaski kultuuris ei ole kombeks oma tundeid eriti väljendada. Ka Andrei peab ennast pigem introvertseks inimeseks, kuigi võtab endale olulistel teemadel sõna.

«Eesti ühiskonna põhiline probleem on see, et väga paljude inimeste elu on piisavalt normaalne,» naerab Andrei ja lisab, et tal on oma eluga parematki teha, kui kohalike staaride skandaale või igapäevapoliitikat jälgida. Aga kui on midagi, millele tuleb tähelepanu pöörata, satub tihti just tema avalikkuse ette.

«Ma ei usu, et ma väärin seda austust, mida väärivad aktiivsemad isikud. Mina ei ole kodanikuaktivist, olen pigem aktiivne kodanik, kes viitsib öelda ja millelegi tähelepanu osutada,» arutleb Andrei, kes koos paljude sarnaste põhimõtetega kultuuriinimestega kandideerib ka kohalikel omavalitsuse valimistel valimisliidu Vabakund nimekirjas.

Aga elukutselist poliitikut, kes teisi moosib ja karjääri tegemise huvides kas või põhimõtteid muudab, ei saa temast mingil juhul, lubab mees.