Sotsiaalmeediaplatvormil Facebook on suur probleem, mis pole seotud privaatsuspõhimõtete või kasutajate turvalisusega. Teadlaste arvutuste kohaselt on Facebookis paarikümne aasta pärast rohkem surnud inimeste kasutajakontosid kui elavate omasid.

Inimese surma korral tuleb lähedastel tänapäeval peale matuste ja kõikvõimaliku dokumentatsiooni korraldamise langetada veel üks oluline otsus: mida teha alles jäänud sotsiaalmeediakontoga?

Ajal, mil sotsiaalmeedia ja seal toimuv suhtlus on meie elu üha silmapaistvam ja olulisem osa, on ka leina väljendamine ja üldse surma temaatika muutunud suhtlusportaalides iga­päeva­semaks. Kevadel ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala lõpetanud Annika Maksimov kirjutaski oma bakalaureusetöö  leinamisest Facebookis.

Niisuguse teemani jõudis ta tänu ühiskonnateaduste instituudi korraldatavale lõputöö­teemade messile, mille eesmärk on pakkuda uurimisideid üliõpilastele, kes ei ole enda teemat veel leidnud.

Messil pakutud Facebookis leinamise teema kõnetas teda kohe. Selleks andis muu hulgas põhjust ka isiklik kogemus. Peaaegu neli aastat tagasi suri Annika väga hea sõber ja ta nägi, kuidas inimesed lahkunud sõbra Facebooki seinale muudkui kaastundeavaldusi kirjutasid. See läks talle hinge ja jäi meelde.

Maksimov märkis, et teadusmaastikul on see teema üsna populaarne ja seda on uuritud eri nurkade alt, Eestis aga sedalaadi uurimistöid varem tehtud ei ole.

Et Facebookis on üha rohkem surnud inimeste kontosid, suureneb Maksimovi sõnul vajadus mõista paremini ka sotsiaal­meedias leinamisega seotud norme, käitumisreegleid, motiive ja tagajärgi. Seepärast on asja­kohane uurida, kuidas tajutakse Facebooki mõju leinaprotsessis.

Uuringu käigus tegi ta intervjuud sõbra kaotanud Facebooki kasutajatega, kes on kas ise suhtlus­portaalis leina väljendanud või näinud teisi leinamas.

Teema tundlikkuse tõttu valis Maksimov intervjueeritavad omaenda tutvusringkonnast.

«Hea ja usalduslik sõprussuhe valimi liikmetega aitab vähendada ohtu, et uuring osutub neile emotsionaalselt või vaimselt traumeerivaks,» põhjendas ta.

Facebooki olulisust ei tasu alahinnata

Töö tulemusel selgus, et Facebook on tänapäeval leina väljendamiseks oluline koht. Uuringus osalenud pidasid platvormi positiivseks omaduseks kiiret teabe jagamist. Info jõudmine sõpradeni on eriti tähtis näiteks kadunud inimese otsingul või matustest teavitamisel.

«Noorte inimeste jaoks ei ole enam mõtet matuseteadet aja­lehte panna, sest see lihtsalt ei jõua noorteni. Seega ongi Facebook hea koht selliste sõnumite jagamiseks,» lausus Maksimov.

Uuringus osalenud pidasid positiivseks ka Facebooki kasutamist vestlus- ja mõttekaaslaste leidmiseks ning teiste leinajatega suhtlemiseks.

Leinaprotsessile negatiivselt mõjuvaks peeti seda, kui lahku­nut märgitakse postitustes ja leinavad postitused märgitakse meeldivaks. Maksimov selgitas, et kui praegu on Facebookis viis reageerimisvõimalust (meeldimine, armastus, kurbus, üllatus, viha), siis varem oli ainult üks: «Meeldib».

«Esialgu peeti meeldivaks märkimist heaks tavaks, sest see näitas toetust. Nüüdsel ajal on see surma korral aga täielik tabu, sest jätab mulje, nagu märkijale meeldiks, et inimene on surnud,» ütles Maksimov.

Mis saab lahkunu kontost edasi?

Oluline on ka küsimus, mis saab surnud inimese sotsiaalmeedia kontost edasi. Võimalusi on mitu. Kõige levinum lahendus on selle kontoga mitte midagi teha – pärast inimese surma jääb konto lihtsalt alles. Sellisel juhul on aga oht, et kontole murtakse sisse ja see võetakse üle.

«Ma ei tea, et see oleks praegu suur probleem Eestis, aga USA-s räägitakse juba miljonitest häkitud kontodest, mille alt on hakatud võõra inimese elu elama,» rääkis Maksimov.

Surmatunnistuse esitamise korral võivad lähedased lasta konto ka kustutada. Lahkunu kontost võib aga teha hoopis mälestuslehekülje. Sel juhul kuvatakse profiili juures kiri, et konto omanik on surnud, aga võibolla leiavad külastajad lehelt midagi, mida meenutada.

Maksimov nimetas sellise näitena kirjanik Margus Karu Facebooki lehte. Margus Karu suri 2017. aasta juunis, kuid sõbrad postitavad tema lehele siiamaani. Ka sel kevadel auto­õnnetuses hukkunud aja­kirjanik Signe Lahteini konto on muudetud mälestusleheks.

Selleks, et pärast inimese surma ei peaks lähedased oma pead vaevama küsimusega, mida teha maha jäänud sotsiaalmeedia­kontodega, saab iga konto­omanik juba oma eluajal ise kindlaks määrata, kas see tuleb kustutada või saab üks kindel inimene kontole piiratud ligipääsu.

Sõnumeid see väljavalitud inimene sel juhul lugeda ei saa, kuid tal on õigus otsustada, mida kontoga edasi teha.

Enamik Maksimovi intervju­eeritutest leidsid, et surnud inimese Facebooki konto tuleks kinni panna, aga mitte kohe, vaid mõni aeg pärast surma. Kõige mõistlikumaks peeti konto sulgemist pärast matuseid. Sel juhul jääb Facebooki-sõpradel aega, et lehte vaadata ja sealt näiteks mõni pilt alla laadida.

Ohuna tajuti aga seda, et leinajad võivad lahkunu sotsiaalmeediaprofiili liialt kinni jääda ning luua endale illusiooni, et sõber on veel elus.

Intervjuudest järeldus, et leina väljendamisel sotsiaal­meedia kaudu tajutakse mitmesuguseid kirjutamata reegleid. Leiti, et lähedasematel inimestel on suurem õigus avalikult leinata ja et surnut oma Facebooki sõbra­listist kustutada on kohatu.

Traditsiooniliste leinamis- ja matmistavade muutust inter­vju­eeritud inimesed tajunud ei ole, pigem on nad märganud uute kommete lisandumist. Selliste hulka kuulubki ka leinamine sotsiaalmeedias.

Vastanute hinnangul on leinamiskultuur muutunud Facebooki tõttu avalikumaks, kiiremaks ja emotsionaalselt kergemaks. Oma tunded võib välja kirjutada kaotatud sõbra lehel.

Maksimov rääkis, et surnu Facebooki seinale postitamine ei ole ka teadlaste hinnangul halb idee, sest see annab võimaluse väljendada emotsioone ja jagada kogemust ning nõnda leinaga pare­mini toime tulla. Heaks tavaks peetakse, et lahkunu seinale postitatakse mõni pilt ja tore lugu temast – näiteks mõni hea mälestus.

Maksimovi uurimistöö järgi peetakse seda sobivamaks kui lihtsalt oma emotsioonide väljaelamist.

Teemat varem käsitlenud uurijad on ühe võimalusena soovitanud saata surnud inimese kontole privaatne sõnum, millesse saab oma mõtted ja emotsioonid kirja panna. Nii on võimalik öelda kõike seda, mis lahkunu eluajal ütlemata jäi, ja sellistele sõnumitele ei tohiks üldjuhul keegi ligi pääseda.

Ebaviisakaks peetakse seda, kui Facebookis hakatakse arutama surma põhjuste üle ja küsitakse avalikult, mis juhtus – eriti juhul, kui surma­uudis on jõudnud ka meediasse. Eestiski on olnud traagilisi surmajuhtumeid, pärast mida on kõrvalseisjad hakanud kommentaariumis hurjutama, mida kõike oleks võinud teha surma ärahoidmiseks.

Uurimistöö autor leiab, et see on mõttetu, sest ette­heitvad kommentaarid ei too inimest tagasi, vaid võivad leinajatele veel rohkem haiget teha. Seega tuleks enne mõelda, kas kommentaar on tõesti sobilik ja vajalik.

Positiivne mõju leinale

Kokkuvõttes peetakse Facebooki leina läbielamisel pigem positiivselt mõjuvaks, kuid see mõju sõltub suuresti käitumisviisist.

Suhtlusplatvormil leinamine on küllaltki uus teema, sest näiteks Facebook on aktiivselt tegutsenud vaid 14 aastat, ning seetõttu pole kindlaid reegleid ja tõekspidamisi veel välja kujunenud.

See tõsiasi ning paljud Facebooki kasutamisest tulenevad küsimused teevadki Maksimovi sõnul teema uurimise huvitavaks ja oluliseks.