Hea erialasuhtluse mõõdupuu on tõhusus: sõnum peab jõudma vastuvõtjani võimalikult kiiresti ja täpselt. Samas peab selle vastuvõtmine nõudma sõnumi saajalt võimalikult vähe pingutust.

On erialakeeli, kus nimetatud märksõnad saavad eriti oluliseks, sest neil on inimelude hind. Üks selliseid valdkondi on sõjandus. Reet Hendrikson otsiski oma doktoritöös vastust küsimusele, milline on tõhus erialakeel. Miks tegi ta seda sõjanduse näitel?

Kui Hendrikson töötas veel Kivilinna koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana, sõitis ta iga päev mööda Riia mäel asuvast Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) hoonest. Seda vaadates mõtles ta ikka, et küll oleks tore seal töötada.

Viimased 13 aastat ongi ta selles majas ametis olnud terminoloogina. Lisaks on ta andnud KVÜÕA keskastme- ehk magistrikursusele terminoloogia ja erialakeele loenguid, osalenud Kaitseministeeriumi sõjanduse ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika terminoloogia komisjoni töös, juhendanud ohvitseride magistritöid. Samuti on ta toimetanud terminoloogiliselt ja keeleliselt erinevaid teadus-, eriala- ja ametitekste ning osalenud erinevates terminoloogiaga seotud koostööprojektides.

Alates 2018. aastast juhib Hendrikson Kaitseministeeriumi sõjandusterminoloogia komisjoni õigusjärglase, sõjandusterminoloogia töörühma tegevust. «Töörühm sai kokku pandud kaitseväe väe- ja relvaliikide esindajatest, kes on Eestis oma valdkonna parimad spetsialistid,» täpsustab Hendrikson. Töörühm võttis üle ka sõjandusterminoloogia andmebaasi Militerm täiendamise.

Terminitöö  üks olulisi aspekte on aidata erialainimestel leida uute mõistete tarvis sobivad sõnad ning aidata n-ö selgeks vaielda mõisteid ja mõistepiire. Lihtsustatult öeldes tähendab see mõiste- ja keeletasandi kokkupanekut. Terminoloogi töö on Hendriksoni sõnul ühtlasi nii läbini loominguline kui ka reaalteaduslikku loogikat nõudev tegevus. Töös vajalikud teadmised on Hendrikson omandanud suuresti ise õppides. 2011. aastal doktorantuuri astudes otsustas ta keskenduda valdkonnale, mis oli selleks ajaks saanud tema kireks ja kutsumuseks.

Uuel ametikohal avastas Hendrikson enda eest täiesti uue põneva maailma, mis andis hulgaliselt võimalusi enesearendamiseks. Ühtlasi andis see võimaluse vaadata hoopis teise nurga alt keelele ja selle kasutamisele. Põnevust lisas seegi, et paljud terminid tekitasid ohvitseride seas elavaid arutelusid, ja näis, et termineid ka mõistetakse erinevalt. Seetõttu hakkaski Hendriksoni huvitama, kas ja kui suured mõistmiserinevused tegelikult ikkagi on ning mis mõistmist mõjutab.

Selleks et uurida terminite mõistmist ja kujundada omakeelset terminivara, on vaja teada saada, kuidas mõistavad termineid erialainimesed reaalsetes või reaalsuslähedastes suhtlusolukordades. Just seda Hendrikson oma doktoritöös uuris. Uurimistööle lisab väärtust seik, et terminite mõistetavust ei ole siiani ei sel moel, reaalsuslähedastes suhtlusolukordades ja empiirilistele andmetele tuginedes uuritud. Eraldi esiletõstmist väärib, et uuring hõlmas ka mõistmise seost keeleväliste teguritega ehk erialainimeste sotsiaalsete näitajatega (haridus- ja väljaõppetaust, teenistuskogemus, auaste, relvaliik, teenistus- ja ametikoht jms).

Erialakeele uurimisel ja arendamisel on oluline teada, milliseid termineid eelistatakse, kuidas hinnatakse nende arusaadavust ja millised on kasutajate vaated oma tähtsaimale tööriistale – erialakeelele. «Töö peamise sihtgrupi vaateid ja arvamusi teadmata-arvestamata ei ole võimalik kujundada funktsionaalset, kasutaja vajadustele vastavat terminivara,» rõhutas Hendrikson.

Terminimõistmise uurimiseks oli vaja luua reaalsuslähedased olud, mis sarnaneks tegelike või väljaõppes kasutatavate olukordadega. Andmekogumismeetod oli küsimustik. Selle koostamiseks sai läbi töötatud hulk kaitseväe väljaõppes kasutatavaid lahingustsenaariume ja otsustusmänge. Ohvitseride abil tihendati neid ja valiti välja kolm. Seega vastasid stsenaariumide lauseehitus ja loogika reaalsetele väljaõppeoludele. Stsenaariumid sisaldasid probleemseid sõjanduse põhitermineid.

Stsenaariumidele järgnesid küsimused. Need olid esitatud nii, et ei küsitud mitte terminite tähenduse kohta, vaid olid suunatud tegevuse, selle tulemuse kirjeldamisele või probleemi lahendamisele.  Näiteks küsimuse «Mida tähendab termin x?» asemel oli küsimus sõnastatud kujul «Kuidas mõjutab lahingutoiming x vastase üksuste paiknemist?». Küsimustiku täitmises osales 174 maaväe ohvitseri.

«Väikese nüansivahega mõistete eristamine on sõjanduses, ent kindlasti ka teistel suuremat täpsust nõudvatel erialadel väga oluline. Püüdsin aru saada, millest tekivad mõistmisprobleemid. Sõjanduskeele  täpsusest ja funktsionaalsusest võivad sõltuda inimelud,» lausus Hendrikson.

Kõik vastajad olid Eesti ohvitserid. Kuna neil on erinev väljaõppetaust, tundiski Hendrikson huvi, kuidas ja kuivõrd erinevalt nad sõja- või konfliktiolukorras käskudest aru saavad.

Erialakeel kui erialainimese tööriist

Erialainimese jaoks on erialakeel eelkõige vahend, mis peab võimaldama võimalikult täpset ja kiiret infoedastust. Ohvitserid arvavad, et sõjanduses peavad kõik kasutama ühe nähtuse nimetamiseks samu termineid ning kõik peavad terminitest ühel moel aru saama. Sellise saavutamiseks on ohvitseride hinnangul vaja kehtestada standard, mille järgimine peab ohvitseride arvates olema kohustuslik.

Ometi on põhimõttelisi erimeelsusi selles, milline termin konkreetse mõiste tähistamiseks sobib. Erinevate terminite kasutamine ongi sageli tingitud sellistest erimeelsustes, ent põhjusi on veelgi. Hendriksoni väitekirjast selgub, et üks olulisi tegureid ongi seesama tõhusustaotlus: püüe eristada erinevaid termineid kasutades mõistenüansse.  Ometi on selge, et nüansside eristamine on suhtlustõhus vaid niivõrd, kuivõrd need on sõnumi vastuvõtjale (sõjanduses nt käsu saajale) mõistetavad.

Väitekirja keskmes oli sõjandusterminoloogia tõhususe uuring. Hendrikson rääkis, et seitsmest uuritud terminiomadusest osutus mõistmise seisukohast olulisimaks kasutusaeg. Ootuspäraselt mõistetakse kauem käibel olnud termineid paremini kui uuemaid. Selgus, et nii sünonüümsete kui ka standardit mittejärgivate terminite kasutamisel on seos mõistmisraskuste tekkega. Ent oli ka nii mõndagi sellist, mis oli esmapilgul ootuspäratu või mõtlema panev.

«See tulemus on kooskõlas ohvitseride arvamusega ja seab kahtluse alla tänapäeva terminiteooriates levinud seisukoha, mis pigem soosib varieerumist,» märkis töö autor. Erialainimeste jaoks üllatuslikult selgus, et ingliskeelse vaste teadmine ei taga mõistmist, mis on järele mõeldes iseenesest loogiline. „Ükski termin – ei eesti- ega võõrkeelne – ei saagi edasi anda kõiki mõistenüansse. Selleks on definitsioon,“ toonitas Hendrikson.

Huvitavaid tulemusi andis ka kujundlike terminite analüüs. Juhul kui kujundliku terminiga pole varem kokku puututud ja inimeste väljaõppetaust erineb, võib kujundlik termin jätta sõnumi saajale liiga suure tõlgendusruumi. Samas ilmnes, et isegi sel juhul aitab kujund luua mõistest ligikaudse arusaama, viidates mõiste asukohale mõistesüsteemis. Seega toetab kujundlik termin lõppkokkuvõttes ikkagi käsu täitmist, sest annab käsu saajale üldise mõistmisvihje. «Viimane on konfliktiolukorras selgelt parem kui mittemõistmine,» selgitas Hendrikson.

Põnevaks osutus ka terminite mõistmise seos terminikuju häirivuse ja arvatava mõistmisraskusega. Ilmnes, et kasutaja hinnang, et termin häirib või tekitab mõistmisraskust, ei ole seotud termini standardijärgse mõistmisega. Võib öelda, et mõistmist ei taga mitte standard, vaid pädevad suhtlusosalised.

Sotsiaalsete parameetrite suhestamisel terminimõistmisega selgus näiteks, et mõistmisel ei ole seost ohvitseri auastme ega teenistusaja pikkusega, samuti mitte relvaliigi ega läbitud pikemate täienduskursustega. Küll aga leidis Hendriksoni doktoritöös kinnitust mõistmise seos ohvitseride hariduse ja väljaõppetaustaga ning küsimustiku täitmise aegse teenistus- ja ametikohaga. Esmane, mis mõistmist toetab, on sõjaväelise kõrghariduse olemasolu.

Siht silme ees!

Üks proovikive oli Hendriksoni jaoks kvantitatiivne analüüs, sest seda tuli õppida töö käigus ning selle piisaval määral endale selgeks tegemiseks kulus palju aega ja energiat. «Terminite mõistetavust ei saa uurida, tuginedes uurija sisevaatlusele või pelgalt tekstianalüüsile,“ selgitas Hendrikson. „Pingutuse kompenseeris see, et tulemused huvitasid mind ennast väga. Mul oli tunne, et see, mida teen, on vajalik ja sellest on kasu. Siinjuures oli suur tähtsus kaitseväe ja KVÜÕA toetusel: tajusin, et juhtkond väärtustab ja tähtsustab seda, mida teen.»

Hendriksoni silmis suurendab töö väärtust asjaolu, et andmetöötluses osalesid kaitseväe parimad spetsialistid. «Ohvitserid osalesid nii lahingustsenaariumide väljatöötamisel kui ka vastuste ja vastajate andmete kodeerimisel. See lisab tööle tõsiseltvõetavust ehk teadlaste keeli valiidsust,» sõnas ta.

Milleks üldse mõelda välja eestikeelseid termineid, kui suurema osa Eesti inimeste inglise keele oskus on piisavalt hea, et võiks ka ingliskeelseid kasutada?

Hendrikson vastas: «Filoloogid kipuvad rõhuma eeldusele, et oma keel on arusaadavam. Eks see nii ka ole. Ometi tuleb silmas pidada ka seda, et nii termin kui selle tähendus on kokkuleppe küsimus, mitte objektiivne reaalsus. Mu uuringu tulemused näitasid, et juhul kui haridus on omandatud erinevates kultuuriruumides, ei pruugi eestikeelne termin olla sugugi üheselt mõistetav. Ent esitatud küsimus on põhimõtteline: kas ja milleks meile eestikeelne erialakeel? Sama küsimust on mulle sageli esitatud loengutes. Suur osa mu õppuritest on ohvitserid, kes on teinud läbi vähemalt ühe välisoperatsiooni ja teeninud mitme riigi üksustes, sageli ülematena. Sellise auditooriumi puhul on küsimus mõistetav: nende kogemus viitab sellele, et inglise keelele üleminek oleks lihtsam. Sõjanduskeeli väljendudes on see strateegiatasandi küsimus: kas ja milleks meile oma keel? Kas tahame seda säilitada või mitte? Muidugi võiks suunduda kergema vastupanu teed ning minna sõjanduses üle inglise keelele. Siit edasi tekib aga küsimus, miks lapsed üldse koolides eesti keeles õpivad. Õppigu kohe inglise keeles.»

Milline on väitekirja kasutegur ja praktiline väärtus? «Ilmselgelt saab tulemusi kasutada sõjandusterminoloogia töörühma tegevuses, ent neid on hõlpsasti võimalik üldistada ka teistele erialadele. Ma ei väida, et igal pool on niimoodi, aga mõned suundumused on kindlasti universaalsed.»

Lisaks terminiarendusele saab töö tulemusi rakendada  ka keele- ja oskuskeelekorralduses. Samuti pakuvad need mõtteainest kõigile, kes puutuvad kokku erialatekstidega, eeskätt keeletoimetajatele ja tõlkijatele. «Mu enda jaoks on oluline, et lisaks rakenduslingvistilisele väärtusele saab väitekirja tulemusi kasutada ka sõjanduses, eriti sõjaväelise juhtimisega seotud valdkondades ja õppetöös,» leidis Hendrikson.

Hendriksoni hinnangul on väitekirja olulisimaid sõnumeid seik, et ainuüksi standardi kehtestamine ei taga mõistmist. Pealegi on mõistmine lisaks terminikasutusele seotud ka paljude muude, kontekstist tulenevate teguritega. «Tulemused osutavad sellele, et võimalikult ühtse mõistmise kujundamisel on võtmetegur just ühine haridus- ja väljeõppetaust,» rõhutas Hendrikson.