Johanna Ross kaitses hiljuti doktoritööd, milles uuris Nõukogude Eesti naisautorite teoseid ja naistegelaste kujutamist nendes.

See teema on köitnud Johanna Rossi juba kaua. Umbes kümme aastat tagasi hakkas ta kirjutama magistritööd Aimée Beekmani romaani «Valikuvõimalus», täpsemalt selle vastuvõtu teemal. On öeldud, et see teos mõjutas tervet põlvkonda naisi, sest esitas väljakutse senisele abielumudelile.

1970.–1980. aastad olid Nõukogude Eesti kirjanduse jaoks teistsugused kui varasem aeg. Ilmus hulk kaasajateemalisi romaane, mis keskendusid suuresti tegelaste abielulistele ja abieluvälistele suhetele. Kuigi neid raamatuid loeti ja nendest räägiti, peeti neid kirjanduslikult väheväärtuslikeks.

Eri moodi mõistetud

Tagantjärele on neid teoseid ja levinud suunda mõtestatud eri moodi. On leitud, et tegu oli ajaviitekirjandusega, mida nõukogude kriitikud sellisena kas ära ei tundnud või ei tunnistanud. Teisalt on nendes romaanides nähtud feministliku teadvuse ilmnemise märke.

Oma doktoritöös andis Ross ülevaate Nõukogude Eesti naisautorite romaanidest, mida on võimalik lugeda kui nais­arenguromaane. Need räägivad sellest, kuidas noorepoolne naistegelane otsib ühiskonnas oma kohta, püüab jõuda enda tahtmistes selgusele ja lepitada neid ühiskondlike ootustega.

Ilukirjandustekstid, mida Ross analüüsis, kujutavad naise isiklikku ja ühiskondlikku arengut, kuid on loodud kindlates tingimustes. Esiteks on riigikord totalitaarne ja teiseks lahknevad sellest ideaalist nii reaalpoliitilised kui ka ühiskondlikus praktikas domineerivad naiserollid.

Kolmandaks toimib kirjandus vaikimisi vastupanupaigana, kus on justkui hea toon töötada vastu ametlikele dogmadele.

Johanna Ross tahtiski selgitada välja, milliseid olukordi mängitakse kirjandustegelaste peal läbi ja kuidas suhtub nendesse publik. Selleks visandas ta kaks lugemisviisi.

Esimene on rahvuslik-vastu­panuline lugemisviis. Selline lugemine eeldab, et kirjandus tõstab Nõukogude korra ja kirjandusideoloogia vastu mässu, üritades seda õõnestada vaikselt. Teadlik lugeja oleks pidanud selle ka ära tabama.

Teine on feministlik lugemisviis, mis kasutab samuti sageli vastupanulist, õõnestuslikku retoorikat. Seda võib teha näiteks nii, et kritiseeritakse traditsioonilisi soorolle ja neile vastavaid kirjanduslikke süžeesid.

Tekstide analüüsi kaasas Ross ka kaasaegsed arvustused. Seejuures pidi ta arvesse võtma asjaolu, et nõukogude ajakirjanduses ilmunud arvustused ei pruukinud kajastada mitte vahetut lugemismuljet, vaid retsensioone mõjutasid ajastu päevapoliitilised jõujooned.

Ross vaatas muu hulgas sõja­romaane, mis olid välja antud peamiselt 1960. aastatel. Tema sõnul sai nn sulaajal nii Eestis kui ka mujal Nõukogude Liidus võimalikuks kirjutada sõjast pisut teisel viisil kui varem.

Nii said autorid pöörata rohkem tähelepanu sõja tähendusele üksikisiku jaoks. «Mu töö alusel võis järeldada, et eesti naiskirjanike variatsioon sellest teemast oli kujutada sõjaaegset argielu tagalas või okupeeritud alal, kus tegutsesid peamiselt naised,» lausus Ross.

Suuresti kujutasid kirjanikud omaenda või mõne lähedase tegelikke kogemusi. Loodud naistegelased olid siiski nõukoguliku ideoloogiaga sobivalt tugevad ega peljanud füüsilist tööd. Ideoloogiliselt on nad samuti puhtad ja õiged või vähemalt jõuavad selleni. Samas on need tegelased loodud väga naiselikeks. Kirjanik pöörab tähelepanu nende välimusele ja nad on hoolitseva loomuga.

Ühtlasi on neil romantilised huvid, kuid – jällegi kooskõlas levinud naisarenguromaani mudeliga – õnneliku lõpuga armulood on vähemuses. Nais­tegelane peab üldiselt hakkama saama ning tahabki saada hakkama üksi ja ise.

Muudatused trükkide vahel

Üks teos, mida Ross lähemalt vaatles, oli Luise Vaheri «Emajõe jutustus». Selle romaani puhul pälvis tema tähelepanu ennekõike teose 1960. ja 1974. aasta trüki võrdlus. Vahepeal oli autor teinud tekstis muudatusi, mis puudutavad peamiselt naispeategelast Annelit ja tema elu.

Varasem Anneli käib ühelt poolt läbi nõukogude romaani kangelasele ette nähtud tee, distantseerudes oma vanast elust ja tagurlikust perekonnast ning suundudes uue, kommunistliku ühiskonnakorra poole.

«Tema välimuse ja mõtete-tunnete kirjeldused vastavad aga sageli romantilisele kangelannale justkui mõnest «kodanlikust» ajaviiteromaanist, ilmselt kirjaniku noorusajal Eestiski populaarsest žanrist,» lausus Ross.

Uues trükis on Anneli lugu üritatud teha korrektsemaks, voolida peategelasest poliitiliselt teadlikumat nõukogude naist. Vähendatud on tema välimuse kirjeldusi ja romantilisi stseene ning laiemalt romantilise süžee tähendust tema jaoks. «Selle käigus kahaneb isikliku sfääri osatähtsus romaanis ja see omakorda vähendab arvatavasti loo paeluvust laiema publiku jaoks,» arvas Ross.

Doktoritöö autor vaatles veel Lilli Prometi romaani «Meesteta küla». Selles sõjatagalast jutustavas teoses on hulk naistegelasi, nende mineviku kirjeldusi ja sõjaaegse argipäeva stseene.

Eriliseks teeb selle teose aga see, et kirjanik ja eri instantsid vaidlesid selle väljaandmise üle kolm aastat. Ross seletas, et peapõhjus seisnes selles, et oma ülesehitusega vastandus tekst üldisele heroilisele suure isamaasõja narratiivile.

Kolme aasta jooksul, mil raamatu avaldamine viibis, laienesid lubatavuse piirid. «Kohalikus kontekstis aitas neid piire laiendada ka kõnealune romaan ise ja viimaks avaldamine lubatigi,» sõnas Ross.

Nii mõjus romaani ilmumislugu omas ajas julge, mässulise aktina hoolimata sellest, et tekst sisaldab igati nõukogulikke stseene näiteks miitingutest ja ühistest «Internatsionaali» laulmistest.

Peaaegu 20 aastat hiljem kirjutas Lilli Promet romaani «Tüdrukud taevast». Selle peategelane on eestlasest Nõukogude naislangevarjur, kelle ülesanne on koguda Saksa okupatsiooni all olevas Eestis infot. Peategelast on kirjeldatud rõhutatult naiselikuna, pöörates ja lastes ka tal enesel pöörata alailma tähelepanu nii enda kui ka teiste naiste rõivastusele ja soengule.

Romaani vastuvõtt oli üsna napp. Rossi hinnangul oli selle üks põhjus ilmselt asjaolu, et sõjaajalugu ja sellega koos Eesti okupeerimine oli aegamisi lõdvenevatest ideoloogilistest piirangutest hoolimata endiselt väga reglementeeritud teema ja jäi selleks kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. «Need traumad olid eestlaste jaoks ikka veel läbi rääkimata. Publik suhtus pigem skeptiliselt selle teema igasugusesse vähegi kerglasse käsitlemisse,» lausus ta.

Sama märkas Ross Aimée Beekmani romaani «Kartulikuljused» puhul. Selles ei ole küll sooküsimus esiplaanil, kuid see asetab 1944. aasta põgenemise selgesti pentsikusse võtmesse.

Teine põhjus on 1979. aastaks muutunud soodiskursus. «Tüdrukud taevast» sattus sõjakirjanduse asemel olmekirjanduse taustale.

«Kuigi teoreetiliselt võinuks Nõukogude naislangevarjuri kuju feminiseerimine olla huvitav, mõjus see ajastu kontekstis pigem karikatuurina, mis pisendas nii sõda kui ka naisi, ja see publikule ei meeldinud,» sõnas Ross.

Ta uuris lähemalt abielu­romaane, kus keskne on abielu saavutamise, säilitamise või lõhkumise teema. Ajaliselt esimesena analüüsis ta Veera Saare teost «Ukuaru».

See on kaheosaline romaan, milles on olulisel kohal eneseleidmine töise või ühiskondliku eneseteostuse kaudu või hoopis perekondlikus liinis.

Kõige tähelepanuväärsem tundub Rossi jaoks see, et pool «Ukuarust» on peaaegu täiesti unustatud. Hästi mäletatakse lugu privaatset eneseteostust kehastanud Ukuaru Minnast, kes elab kadunud kuldajal, 1930. aastate Eesti Vabariigis, ja vastab romantilisele eesti talunaise arhetüübile.

Seevastu on kõrvale jäänud Kaili, 1950. aastate Nõukogude Eesti metsandustöötaja, kes näeb vaeva, et murda oma abikaasa varjust välja.

Raamatukogu valmimine mõjutas

Ross rääkis, et kuna doktoritöö kirjutamise viimastel aastatel oli Tartu Ülikooli raamatu­kogu remondi tõttu suletud, tuli tal leida abi Tartu Oskar Lutsu nimelisest Linnaraamatukogust ja Eesti Kirjandusmuuseumi arhiiv­raamatukogust.

Teisalt on raamatukogus füüsiliselt kohalviibimise vajadus vähenenud, leidis doktoritöö autor.

Töö kirjutamise vältel oli täies ulatuses digiteeritud ja internetis kättesaadavaks muutunud Artiklite ja Retsensioonide Kroonika, ajakirjad Keel ja Kirjandus, Looming ning Vikerkaar, samuti ajaleht Sirp ja Vasar. See lihtsustas tööd tunduvalt.