Kui ma omal ajal gümnaasiumi lõpetasin ja oli aeg ülikooli astuda, oli mul kaks valikut, mille vahel kaalusin. Üks oli õigusteaduskond, kuhu sain küll sisse, kuid ei läinud sellele erialale õppima. Nüüd avanes mul aga võimalus lähemalt näha, milline oleks võinud mu elu olla siis, kui oleksin teinud teistsuguse valiku.

Tartu kohtud (nii maa-, haldus- kui ka ringkonnakohus) võtavad hea meelega enda juurde praktikale Tartu ülikooli tudengeid. Minul oligi ühel veebruarikuu päeval võimalus lähemalt tutvuda ringkonnakohtu praktikant Liisi tööga, kes õpib bakalaureuseastmes. 

Kui ma hommikul enne kella üheksat oma sammud kohtu­maja poole sean, siis on mul kuidagi imelik tunne. Oma peas mõtlen, et möödujad, kes näevad mind uksest sisse astumas, arvavad kindlasti, et tegu on mõne kurjategijaga, kellele koidab viimne vabaduse päev. Tobe, ma tean, sest vaevalt möödujad üldse tähele panevad, kui keegi majja astub. Veel vähem viitsivad nad midagi mõelda. Kohtumaja näeb minu meelest nii peen välja, et see tekitab paratamatult aukartust.

Kohale jõudes algab kohtuprotsess, mida saan vaatama minna. Olen päris elevil, sest kahjuks või õnneks puuduvad mul kohtuga kogemused.

Minu ettekujutus kohtutööst pärineb filmidest ja ajakirjandusest. Viimasel ajal on meediasse jõudnud mitu kohtuprotsessi, mis on avalikkuse tähelepanu köitnud, näiteks Edgar Savisaare või Kaur Kenderi juhtumid, ja eks nende raames on õigussüsteemist ja sellega seonduvast lähemalt räägitud.

Vaikne kohtusaal

Enne istungi algust on kohtusaalis haudvaikus ja tundub, et isegi tasane hingamine segab seda pingelist vaikust. Koridorist kostub kontsaklõbinat, mis kõlab nii valjult, nagu kõnniksin ise. Kohtualune istub vaikselt istungi algust oodates ja oma jalgu põrnitsedes. Ruumi astunud võõrastest ei tee ta väljagi.

Ühel hetkel kargab krapsakas kohtusekretär püsti ja teatab kohtuniku saabumisest – see tähendab, et kõik saalis olijad peavad püsti tõusma. Kohtunik kõnnib oma lauani ja palub kõigil istuda. Tekib tunne, nagu oleksin jälle koolis ja algaks mõni koolitund.

Huvitav, mis siis saaks, kui keegi ei tõuseks püsti? Kust niisugune tava üldse tulnud on? Aga riskima ma ei hakka, sest olen ikkagi viisakas inimene ja kohtus olles on juba niigi veidike aukartust äratav tunne.

Hiljem kirjutan kõikvõimsasse guuglisse küsimuse, miks peab kohtus püsti tõusma, aga otsest vastust ma ei saa. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus on alapeatükk «Kohtuistungi kord», mille esimene punkt ütlebki, et kui kohus istungisaali siseneb ja sealt lahkub, tõusevad saalisviibijad püsti.

Kohtunik jätab mulle igati meeldiva mulje: ta tõesti tahabki teada, miks süüalune nii tegi, nagu ta tegi. Mina kui ajakirjandust õppinud inimene suudan kohe ka oma eriala vaatenurgast protsessi jälgida. Taipan, et kohtunik oleks ülihea hea intervjueerija. Ajakirjandustudengitele õpetatakse koolis, kuidas allika vastusest ära tabada need kohad, mis tunduvad kahtlased või kuhu jääb mingisugune teabelünk. Kohtunik on nende teabe­aukude täitjana täiuslik näide. Mõttes hõikan talle braavo, kui ta kohtualuse jutust järgmise vastuolu üles leiab ja täpsustava küsimuse esitab.

Protsessi ajal hakkan mõtlema, kui raske on inimestel, kes on veidike elu hammasrataste vahele jäänud, sellest välja murda. Kui ei ole tugivõrgustikku, siis ongi see vaat et võimatu.

Tugeva tahtmise korral on muidugi kõik võimalik, aga väga raske on see ikkagi. Siin võib paralleele tuua ka vägivaldses suhtes olevate naistega. Kui mõni lugu jõuab jälle avalikkuse ette, siis on alati kohal kanakari, kes leiab, et naine on ise loll, kui mehe juurest minema ei lähe, aga tihti ei anta endale arugi, et inimesel ei pruugi olla kohta, kuhu minna.

Istungil, mida mina saan pealt vaadata, pööratakse süüalusele mõistetud vangistus täitmisele, mille ta hiljem ringkonnakohtus vaidlustab. 

Praktikant Liis räägib hiljem, et kohtus oldud ajast jäid talle meelde enim olukorrad, kus oli tegemist mõne rängema süüteoga, millega igapäevaselt kokku ei puutu. Praktika käigus sai ta tunda, kui palju aktuaalseid olukordi meie ümber igapäevaselt toimub, mis ühel hetkel jõuavad kohtu lauale.

Õpetlikuks peab ta praktikat ka sellepärast, et paranes arusaam, et iga triviaalse probleemi pärast ei ole mõtet kohtusse joosta, sest see raiskab inimeste aega ja lõpuks ka riigi ressursse. «Soovitan alati kohtuväliselt oma probleemidele lahendused leida,» ütleb ta.

Pikk protsess

Kui kohtuprotsess on läbi, saan näha kohtumaja seda osa, kuhu tavalised inimesed ei satu. Kui keegi esitab kaebuse, sest tema õigusi on rikutud, siis enne kui teema kohtuniku kätte jõuab, käib see väga mitmel laual.

Kogu protsess teeb ringi peale, sest juhtum lõppeb sellega, kust see algas. Kui inimene esitab kaebuse, siis esimesena läheb see kantseleisse ja viimasena jõuab see jällegi kantseleisse. 

Ka arhiiv on kohtumajas võimas. Sinna saab minna, kui on vaja leida mõne vana juhtumi kohta teavet ja lapata kohtutoimikuid. Mul on eelisõigus ise üht suvalist toimikut näha. Eks õiguskauge inimese jaoks on seal kirjas olev paljuski keeruline, aga aimduse saab ikka. Mõistan, kui palju tööd kulub ühe protsessi jaoks ja kui palju ainest on kokku kogutud, näiteks iseloomustused lähedastelt ja töökohalt. Toimikud on parajalt paksud.

Usun, et ajakirjandus ja õigusteadus on mõneti sarnased erialad: mõlemad seisavad ideaalis õiguse ja õigluse eest, mõlema erialaga on võimalik kohtuda inimestega, kellega muidu ilmselt kokku ei puutuks, amet avardab tohutult maailmapilti ja taipad, et enda elu on ikka väga hea.  

Liis räägib, et kuigi juuras on üldine tava, et isegi kui bakalaureuseastmes ei ole praktika kohustuslik, siis selleks, et end õigusmaastikul kehtestada ja konkurentsis püsida, on vaja ammutada kogemusi. Ta usub, et selline arusaam on iga viimsegi eriala puhul, kus inimesed soovivad karjääri teha.

Liis on varem praktikal käinud nii kriminaalpolitseis kui prokuratuuris. «Leian, et kohtus praktika tegemine «mätsis» selle portsu ilusaks pildiks,» ütleb praktikant.

Ta seletab, et nüüd on tal palju selgem pilt kriminaalmenetlusest ja süvateadmised majanduskuritegudest. Praktikant Liis ütles lõpetuseks, et igaüks peaks praktikal käima, et oma teoreetilist teadmistepagasit praktiliste oskustega täiendada.

Eelmisel aastal (kaasa arvatud selle aasta jaanuaris-veebruaris alanud praktikad, kuhu kandideeriti viimasel sügissemestril) oli Tartu kohtus praktikante kokku 34, neist õigusteaduse üliõpilasi 28 (27 Tartu ülikoolist ja üks Tallinna ülikoolist). Tartu ringkonnakohus, Tartu maakohus ja Tartu halduskohus kuulutavad välja ka uue praktikakonkursi õigusteaduse üliõpilastele. Praktikale saab kandideerida ajavahemikuks 14. märtsist kuni 31. maini 2018.