Sügisel sai minust lühinägelik. Eeldused selleks olid juba varem, sest vasakust silmast kadus normipärane nägemine rohkem kui viis aastat tagasi. Siis oli põhjuseks liigne arvutilembus, millele tõmbasin pidurit ja pöörasin elus uue, silmadele vähem koormava lehekülje.

Digitaliseerimise ajastul polnud ekraani eest pääsu, kuid ikkagi pidi sellega veidi vähem silmitsi seisma. Minu vasak silm ei taastunud, kuid õnneks jäi parem silm parimasse töökorda. Seda seni, kuni astusin ülikooli.

Võttis veidi enam kui aasta, et silma vastupanu murda, kuid igapäevased 7–12-tunnised lugemis- ja kirjutamismaratonid tegid oma töö. Oktoobrikuu lõpus sulasid kokku juba 15 meetri kaugusel olevad näod.

Austusest hariduse vastu võtan õpinguid väga tõsiselt. See tähendab ohverdusi: peale loengu ma keskmise nädala jooksul ühikatoast kaugemale ei jõua.

Miks ma sellest kirjutan? Lühinägelikkus tähistab küll väljendina nõrkust, kuid tegelikkuses on see ju muutumas tavapäraseks. Mis kulu on osta endale prillipaar ja vana moodi edasi talitada? Ja pealegi: suurema osa aastast on Eestis nagunii kottpime, mistap pole midagi erilist näha ka terve silmapaariga. Mis puudutab koormust, siis võtku ma lihtsalt vabamalt, eks?

See polekski suur asi, kui ma poleks samal nädalal sattunud peale kolmele kaastudengile. Nad rääkisid väsimusest, tülpimusest, ületöötamisest ja läbipõlemisest.

Oma antidepressandipurke naljaviluks kõristitena kasutades arutlesid nad, millal saabub nende hetk. Vaimset abi otsitavat aina sagedamini, kuigi sellest räägitakse harva. Tegemist näib niisiis olevat üldise mustriga TÜ tudengite seas: meid suunatakse endid kahjustama.

Vabad valikud

Mingis mõttes ei tohiks tervisega mingeid probleeme olla. Tudeng on vaba ise valima, mida ja millal ta õpib. Aasta eest tuldi välja tervisliku tudengiorganisatsiooni mõttega ja koostati tavad nii heast õppimisest kui ka õpetamisest ehk loodi eraldi raamistikud, mis suunavad tudengeid tervislikuma käitumise poole.

Neil meetmetel on aga kaks vaiketunnust: tudengid ja õppejõud otsustavad ise, kas neid põhimõtteid järgida või mitte – ehk nad ei ole millekski kohustatud ning kogu vastutus on isiku­põhine. Siit algavad probleemid.

Praegu on rõhk eneseregulatsioonil. Näiteks minu instituudis on mitu õppejõudu võtnud omaks põhimõtte, et ühe loengu materjalid ei tohiks ületada 50 lehekülge.

See on nende isiklik valik: õpetamise heas tavas pole tudengite tervist ja õppematerjalidega liialdamise vältimist kordagi mainitud, ainult õppe taset.

Seetõttu võib õppejõudude puhul, kes oma tegevust ei korrasta, olla maht suurem: parem juba tudeng üle koormata kui lasta tal TÜ-st lahkuda hea hariduseta!

250 lehte nädalas

Ent mis juhtub siis, kui tudengil on semestri peale viis ainet, mille õppejõud end piiravad? Tulemuseks on tragedy of the commons: iga õppejõu üksik mõõdukas koormus kuhjub kokku kohustuslikuks lugemismahuks 250 lehekülge nädalas.

Märkuseks: avastasin juba esimesel aastal, et pelgalt teadustekstide lugemisest ei piisa – kui lugemise ajal ei konspekteeri, kaob sisu kiiresti meelest.

Miinus on see, et esimesel õppeaastal läks kümne lehekülje lugemiseks umbes üks tund, nüüd poolteist tundi. Igaüks võib arvutada, kui palju aega kuluks 250 lehekülje jaoks.

Eelnevale lisandub aeg, mis kulub muudele ülesannetele: esitlused, kirjatööd, praktikumid jne.

Isiklikult pole ma õnneks seni sellise koormusega kokku puutunud, ent teiste kohta ei tea – väidetavalt õpin ma ühel väikseima koormusega erialal.

Arvestades, et keskmisel tudengil on semestris ilmselt rohkem kui viis ainet ja vähesed õppejõud lähtuvad enesepiiramisest, võib tekkida pealiskaudsuse nõiaring: mida enam on ülesandeid, seda pinnapealsemalt on võimalik neile keskenduda; mida vähem tudengid keskenduvad, seda rohkem neile ülesandeid antakse.

Vastutus jääb tudengi õlule

Iseendale ainete valimine on seejuures kaval nüke: miks peaks ülikool/õppejõud kandma vastutust, et koormus on aines liialt suur?

Palju tõhusam on jätta see tudengile – ise valis Kolgata tee, nüüd kannab oma risti lõpuni! Kui koorem osutub liiga raskeks, saab tudeng süüdistada vaid enda ettenägematust. Probleem aga ülikooli päevakavva ei jõuagi.

Arvestades eelnevaga, tähendab enamik loosungeid, et tudengid oma tervist hoiaksid, üleskutset eirata oma õppejõudude ülesandeid ja korraldusi, kuna vastuolu tudengi rolli (täita võetud kohustusi) ja jaksu vahel nõuab, et tehtaks järeleandmisi kas oma tervises või töö kvaliteedis.

Näib, et TÜ tudengid on eeskujulikud ja valivad ikka esimese. Kes seda ei tee, peavad ilmselt «tõsiselt mõtlema, kas nad on ikka õiges kohas», nagu üks mu õppejõududest kord ütles.

Kuna senises õppekorralduses on minu meelest tõsine nn terviselünk, pakun välja mõned küsimused, millest õppejõud võiksid materjale andes lähtuda, et paremini arvestada mitte ainult oma tudengite akadeemilise teadlikkuse, vaid ka säilenõtkuse ja tervisega.

Kui kaua kuluks keskmisel tudengil aega talle antud kohustuste täitmiseks? Kas see on teostatav? Kas see on teostatav, kui ka teised õppejõud annaksid neid samas mahus?

Kas tudengil on ilmtingimata seda teavet vaja? Tihti lähtutakse ainetes tekstidest, mis võivad olla õpieesmärgi jaoks üle paisutatud.

Kas vajalikku on võimalik esitada ajasäästlikumal ja lihtsamini mõistetaval moel? Võib-olla on mõtet korduvate alusmaterjalide tähtsaimatest punktidest luua eraldi kokkuvõte? Kui see pole võimalik, on paslik anda vähemalt suunavaid küsimusi, et eristada terasid sõkaldest.

Kas materjali settimiseks on olnud piisavalt aega? Mõnikord rutatakse korraga läbi liiga paljude teemade ilma pauside ja tagasisidestusteta.

Ka need oleksid põhimõtted, mis lähtuksid isiklikust vastutusest ega kohustaks kedagi millekski. Just seetõttu ei viiks need kuhugi. Säärane lähenemine ei töötaks, kuna me lähtume oma tegevuses teisest arusaamast: mis pole kohustuslik, pole vajalik.

Kui tudengid ei õppivat seni, kuni nad pole selleks äärmuslikult sunnitud, siis õppejõud ei juhi oma tudengite tervisele tähelepanu seni, kuni see pole muutunud kohustuslikuks. Seetõttu teen ma paar alternatiivset ettepanekut asjasse puutuvatele TÜ üliõpilas- ja juhtivüksustele.

Ettepanekud juhtivüksustele

Algatada järjepidev seire hindamaks tudengite tervise olukorda.

Täiendada õpetamise head tava nii, et seal oleks viide ka tudengite tervisele.

Luua tegevuskava, kuidas ka tegelikkuses tagada, et mitte ainult tudengite, vaid kõigi Tartu ülikooliga seotud isikute tervisevajadustega oleks arvestatud.

Need oleksid esialgsed sammud probleemi kaardistamiseks, üksikasjad selguksid laiema arutelu käigus.

Teisalt saab ka samamoodi edasi jätkata: kui lähevad silmad, võib osta prillid; kui neist enam ei piisa, võib osta kangemad läätsed; kui enam ei jaksa, saab juua kohvi; kui ikka ei jaksa, tuleks võtta erguteid; kui tekib vaimne häire, on aeg võtta pille jne. Vana hea «lõuad pidada ja edasi teenida» on muidugi alati variant, kuid võib-olla oleme võimelised rohkemaks?