Eesti vabariik saab sel aastal 100-aastaseks. Sama vana on ka meie vabariigi haridussüsteem.

Võiks arvata, et nii pika õppeaja järel toimub ka teatud arenguid, kuid paraku antakse haridust Eestis endiselt sama süsteemi järgi, nagu see sai kunagi välja kujundatud.

Erinevate tehniliste lahenduste poolest oleme küll edasi arenenud, kuid klassiruumis toimuvat see siiski teab mis palju mõjutanud pole.

Mäletan juba enda kooliajast seda üsnagi tavapärast vaatepilti tänapäeva klassiruumis. Ruum on täidetud üksteise järel ritta seatud pinkidega, mille taga istuvad õpilased.

Klassi ees seisab õpetaja, kes õpetatavaid noori küll näeb, kuid sellegipoolest on tema ja nende vahel pinkide näol raudne tõke.

Veel hullem, kui õpetaja ise omakorda samuti laua taha peitub, suurendades vahemaad veelgi. Laua taha peitununa tunnevad end mugavalt nii õpetaja kui õpilane, kuid kas mugavus on see, mida peaks taolises olukorras taga ajama?

Mõlemad on tulnud kokku omandama peale teadmiste ka kogemusi, mida kolmveerand tundi järjest ühe koha peal istudes vaevalt et saab.

Muidugi on hea, et koolid on suuremalt jaolt keskendunud akadeemilise hariduse andmisele. Nii saavad omandatud ka edasises elus kasulikud elementaar­teadmised.

Küll aga on juba ammu kõlama jäänud mõte, et teoreetiliste teadmiste kõrval on praktiliste kogemuste osakaal naeruväärselt väike.

Isegi kõrgkoolis õppides pääseb tudeng mõnel erialal päris töökeskkonda alles magistriõppes, olles enne seda justkui terve senise elu selleks hetkeks valmistunud, täites end teadmistega.

Oleme kindlasti kõik kogenud, et teadmised kinnituvad paremini siiski proovimise ja tegemise käigus.

Ei saa ju esimesel korral pannkookide küpsetamisega täiuslikult hakkama inimene, kes teab vaid teoreetiliselt täpselt, milliseid samme selleks läbida tuleb.

Mida selle parandamiseks aga teha saaks? Süsteemi ümberkujundamine nõuab küll oma aja ja energia, kuid hariduse andmine pole midagi, mille puhul võiks kvaliteedi arvelt kokku hoida.

Tänased õppurid on tuleviku töötajad, kelle kätesse usaldame varsti oma igapäevaelu. Seda meeles pidades võiks ka juba kõrgemas eas õppejõud laua tagant välja ja tudengitele lähemale astuda.

Endale väga südamelähedasest teemast rääkival teadlasel oleks kindlasti jagada teoreetiliste teadmiste kõrval ka isiklikke kogemusi.

Miks mitte nende najal julgustada ka noori oma mugavustsoonist välja astuma? Tõke, mille enda ja kõigi avastamata võimaluste vahele püstitanud oleme, ei lagune ju iseenesest.

See protsess nõuab aga julgust, mis tekibki just erialaste kogemuste pilvelõhkuja kasvades.