Eesti elanikkond vananeb ning kõrgemas eas on ka tervis kehvem. Seetõttu suureneb ühtlasi luumurdude oht. Mikk Jürissoni doktoritöö näitas, et reieluukaela murdudega kaasneb oluline elukvaliteedi langus ja liigsuremus.

Ühiskonda mõjutavate terviseriskide ennetamiseks vajame sotsiaalpoliitikat, mis arvestab riskirühmade ja riskiteguritega. Neid haiguseid on palju, kaasa arvatud näiteks osteoporoos ehk luuhõrenemine, kuid andmeid nende haiguste kohta napib.

Rahvatervishoiu ja peremeditsiini instituudi analüütiku Mikk Jürissoni uuringust selgub, et reieluukaela murde esineb Eesti naistel, eeskätt eakatel naistel, meestest rohkem. Samas surevad mehed murru tagajärjel tekkivate tüsistuste tõttu sagedamini. Teisalt, võrreldes lääneriikidega on Eesti naistel reieluukaela murru avaldumus suhteliselt madal ja meestel on vastav näitaja üks Euroopa kõrgematest.

Sellistel piirkondlikel ja soolistel eripäradel võib olla mitmeid põhjuseid. Esiteks on meestel üleüldiselt erinevatesse haigustesse suremus suurem. «Meestel esineb murru järel rohkem tüsistusi ja need on enamasti rasked – näiteks kopsupõletik,» ütles Jürisson. Suremusrisk  pärast sellist kopsupõletikku on niisuguses seisundis inimesel juba üle 50%.

Sääraste tüsistuste vältimiseks on oluline, et luu murdnud inimene saaks võimalikult kiiresti jalule ja liikuma, siis on kopsupõletiku risk väiksem. Voodihaigeks jäänul on suremusrisk suurem.

Enamik reieluukaela murru liigsuremuse uuringutest pärineb Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast, Ida-Euroopas pole liigsuremust eriti uuritud. Omapärane on siinjuures see, et Ida-Euroopas on meeste oodatav eluiga madalam ja mehed on haigemad.

Mehed surevad rohkem

«Tuleb välja, et mehed, kellel esines reieluukaela murd, olid Lääne-Euroopaga võrreldes nooremad,» sõnas Mikk Jürisson. Samamoodi nagu teistes riikides oli ka Eestis meeste murrujärgne suremus meestel suurem kui naistel. Samal ajal olid vigastuse saanud mehed tervemad kui naised, neil oli vähem kaasnevaid haigusi.

«Kasutasime statistilist meetodit, kus murrurisk kohandati selliste teguritega nagu kaasnevad haigused, vanus ja muud. Ja isegi pärast kohandamist oli meestel liigsuremus suurem kui naistel, kusjuures me ei tea täpseid põhjusi,» kirjeldas Jürisson.

Põhjusi võib olla mitmeid, näiteks on meeste seas suitsetamine rohkem levinud. Kas suitsetamine on oluline tegur luumurru ja suremuse korral, seda uuring otse ei mõõtnud, küll aga saab seda mõõta kaudselt, sest on haigused, mis seostuvad suitsetamisega: südameveresoonkonna haigused ja kasvajad.

«Alkoholi liigtarvitamine võib olla üks põhjuseid, miks murrud tekivad 50–69-aastaste meeste seas,» rääkis rahvatervishoiu analüütik. Reieluukaela murrule järgnev liigsuremus selles vanuserühmas oli Eestis suurem kui lääneriikides.

Kui pärast murdu on Eesti eakate väljavaated paraneda võrreldes lääneriikidega halvemad, siis murru tekkimise võimalus selles vanuserühmas on meil omakorda väiksem kui lääneriikides.

Ilmnevad ka erisused rohkem ja vähem linnastunud riikide vahel – kindlasti on linnastumisega seotud oodatava eluea tõus ja üleüldine tervise paranemine. Nendel inimestel, kes elavad linnades, on paremad tervisenäitajad ja pikem oodatav eluiga.

Nendes riikides, kus on kõrgem elatustase, on murde rohkem. See võib tuleneda sellest, et levinud on istuv eluviis, mistõttu lihasluustiku süsteem ei ole tugev.

Eesti naistel on murru esinemissagedus suhteliselt madal, ligikaudu poole väiksem kui Skandinaavias. «Me seostame seda sellega, et Eesti naistel, kes on täna 80-aastased, on olnud raske elu, nad on teinud palju füüsilist tööd. Võib-olla on see põhjus,» pakkus Jürisson. «On teooria, mis ütleb, et kõik, mida me elus kogeme, kuhjub ja väljendub hilisemas elus erinevate haigustena. Nii et me arvame, et see võib olla füüsilise tööga seotud.»

Tähtis on murdu vältida

Kuid juba reieluukaela murdnu on Eestis kehvemas olukorras kui Skandinaavias.

Meie eakatel on elukvaliteet nii enne kui pärast murdu ja ka pärast taastumist madalam.

Uuringuga tuvastati, et eakate patsientide aktiivravi on hea, kuid pärast haiglast lahkumist on ambulatoorne taastusravi ebapiisav, et neid uuesti liikuma saada.

«Üldiselt saame uhked olla oma haiglaravi kvaliteedi üle. Operatsioonid, taastumine intensiivravis – see kõik vastab teiste riikide tasemele. Ambulatoorne taastusravi on aga ebapiisav ja õendushooldust kasutab vaid umbes 10% patsientidest. 90% haigetest ambulatoorset taastusravi ei saa, mistõttu on ka taastumine ebapiisav,» sõnas Mikk Jürisson.

Eakad ei saa pärast operatsiooni hakkama igapäevaste tegevustega, näiteks poes käimine, söögi valmistamine ja kütmine. Sotsiaalabi kasutus on madal, vaid 5–7% haigetest kasutab seda teenust.

Taastusravi on vajalik

Mikk Jürisson pakkus, et Eesti meditsiini eelistus on aastate vältel olnud aktiivravi, kuid hilisem toetav taastusravi ei ole piisavalt rahastatud.

«Kui inimest ei aidata omal jalal kõndima ja enesega ise toime tulema ning ta jääb lamama, on tüsistuste tekke võimalus suurem. Inimene võib saada nakkuse ja tema suremusrisk suureneb. Tõhusa operatsioonijärgse abi korral on tulemus parem,» ütles Jürisson.

Reieluukaela murru tüsistused on eeskätt nakkused, nakkushaigused ja südamepuudulikkus. Kõik haigused, mis esinesid enne luumurdu, võivad murru järel süveneda, muutuda raskemaks, nii et inimese üldseisund halveneb.

«Sellist sündroomi nimetatakse haprussündroomiks. Habras on see, kellel on vähe energiat, kes liigub aeglaselt, kaotab kehakaalu ja kelle käe pigistusjõud teretades on väike. Ja kui inimene on juba eelnevalt habras, on tal pärast reieluukaela murdu suurem risk surra,» rääkis Mikk Jürisson.

Eakate sotsiaalhooldus Eestis erineb palju Skandinaaviast. Rootsis ja Taanis teeb kohalik sotsiaaltöötaja 75-aastaseks saanud inimesele kohustusliku visiidi. Kaardistatakse ära isiku riskid ja vajadused ning selle järgi koostatakse isiklik plaan.

Lähedased kannavad kulu

Uuringus vaadeldi ka reieluukaela murruga kaasnevat kulu. Selleks jälgiti haigete ressursikasutust, sealhulgas tervishoiuteenuste, sotsiaalabi ja lähedaste abi kasutust, arvestati isegi kaudse kuluga.

Selgus, et kogukulu on võrreldav vanemas eas esinevate teiste haigustega, näiteks vähi või insuldiga. Samas erines kulude jaotus Lääne-Euroopa riikide omast. Poole kulust moodustas aktiivravi, seda esimese kahe murrujärgse nädala jooksul. Aktiivravile järgneva taastusravi ja sotsiaalabi osa kuludest oli aga väga väike, mistõttu teisel kohal oli lähedaste abi, mis moodustab kolmandiku kogukulust.

«Me kasutasime arvutuseks väga vanameelset metoodikat. Haigete hooldus põhineb eeskätt omaste hooldusel ja mitte korraldatud sotsiaalabil, mis arenenud riigis ei peaks nii olema. Ma arvan, et Eestil on põhjust ennast pidada arenenud riigiks, kuid eakate eest hoolitsemine ei vasta sellisele määratlusele,» leidis Jürisson.

Kui võrrelda Rootsiga, kus 30% reieluumurruga haigetest on kas organiseeritud ühiskodus või kasutab korrapärast sotsiaaltöötaja abi kodus, on Eestis sotsiaalabi osakaal kuludest vaid 5% ja kolmandiku kuludest moodustab lähedaste abi.

Kõige parem on aga murdu üldse vältida ning eakatel tasub liikuda ja harjutada tasakaalu hoidmist.

«Põhiline on murdu vältida. Kui inimesel on üks reieluukaela murd juba olnud, on risk järgmiseks murruks suur. Seetõttu on kõige tõhusam vahend kukkumise vältimine,» rääkis rahvatervishoiu ja peremeditsiini instituudi analüütik Mikk Jürisson.