Värska noormees Claus Mootse armastab näidelda. Kirest teatri vastu liitus ta aasta tagasi Tartu üliõpilasteatriga, kus mängib värskes lavastuses  «Ameerika», mis on lavastatud Kafka ainetel, ka peaosa.

Tartu üliõpilasteater (TÜT) on Tartus tegutsev harrastus­teater, milles tegutsevad peamiselt Tartu üliõpilased. Teater rajati 9. oktoobril 1999. aastal Tartu ülikoolis Kalev Kudu algatusel. Kudu on olnud algusest peale ka Tartu üliõpilasteatri lavastaja.

Novembris tuleb teatril välja uus lavastus Kafka «Ameerika», kus peaosa mängib Claus Mootse.

Claus sattus Tartusse üsna noorelt, kui tuli seitse aastat tagasi Värskast siia gümnaasiumisse. Sellest ajast saadik on noormees elanud heade mõtete linnas.

Eelmisel sügisel sattus ta ka üliõpilasteatri ridadesse, kui oli tööle jalutades märganud linnapildis kuulutust, et trupp otsib enda sekka uusi liikmeid. Claus võttis teatriga ühendust ja avaldas soovi liikmeks saada, mispeale kutsuti ta katsetele, ning kuna Claus oli piisavalt tubli ja sai hakkama, siis võeti ta ka vastu.

Näitlemine on alati huvitanud

Näitlemine on noormeest alati huvitanud, aga maal elades ei olnud võimalik sellega tegeleda, sest polnud lihtsalt näiteringe, kus oleks saanud end arendada. Ta ütles, et väikesed kooliüritused jäidki toona tema parimateks ja suurimateks saavutusteks.

Korraks liitus Claus ka Vanemuise näiteringiga, kus tehti tutvust inglise näitekirjaniku William Shakespeare’i ühe tuntuima teose «Hamletiga».

Kuna aga maalt oli keeruline ja üpris kulukas kolm korda nädalas Tartusse sõita, siis jäi näiteringis käimine pooleli.

Seega ei olnudki enne üliõpilas­teatrisse astumist noormehel suuremat kokkupuudet teatriga, aga alati oli olemas plaan sellega millalgi algust teha.

Clausile on alati meeldinud end proovile panna ja kellegi teise kehastamine on tema sõnul selleks suurepärane variant.

«Minu jaoks on kogu asja võlu just selles, et sa pead kogu oma olekus olema selles hetkes täiesti teine inimene: teise mõtte­maailma, hoiakute ja käitumistega,» lausus ta.

See kõik tekitab temas ühtlasi nii pinget, elevust kui ka hirmu, kuid just see näitab tema jaoks, et ta on õigel teel.

Selle viimase aasta jooksul, mis Claus on üliõpilasteatri liige olnud, on see andnud talle tohutult uusi kogemusi erinevates tükkides.

Noormehe sõnul teevad erinevad TÜT-i näitlejad, õpetajad, koreograafid ja kunstnikud kõik midagi omamoodi ja kõigilt on alati midagi õppida ning hilisemas tulevikus saab õpitut alati rakendada.

Soov näitlemist õppida

Clausil on ka suur soov ühel hetkel päriselt näitlemist õppima minna. Eelmised kaks korda, mil ta on proovinud näitleja erialale sisse saada, on ta viimastest voorudest paraku välja langenud.

«Aga see annab mulle ainult innustust juurde, et edasi proovida, ja ma tean, et ühel päeval saab minust kindlasti ka näitleja,» oli ta veendunud.

Eriti tõmbab Clausi filminduse poole. Talle meeldib tohutult erinevaid linateoseid vaadata ja ameerikalik filmimaailm köidab teda väga.

Aga praegu on ta rahul ka üliõpilasteatris, kus saab palju õppida ja end arendada.

Uus lavastus, mis on tehtud Kafka «Ameerika» ainetel ja kus Claus mängib peaosa, on tema sõnul žanrilt ehk tragikomöödia või vaat et isegi skisoklounaad.

«Ameerika» räägib ühest 16-aastasest noormehest Karl Rossmannist, keda kehastabki Claus ja kelle vanemad saadavad ta Ameerikasse oma onu juurde elama. Seda kõike pärast seda, kui vanemad saavad teada, et teenijatüdruk võrgutas Karli ära ja said lapse.

Claus usub, et peaosaliseks sai ta üheltpoolt oma kasvu tõttu – ta sobib oma pikkuselt sellesse rolli – ja ka selle tõttu, et ta jäi lavastajale silma üliõpilasteatri eelmise lavastusega «Põhjanaela paine», mis vormus lavastuseks Arno Vallikivi samanimelise romaani põhjal.

Samamoodi nagu lavastuse aluseks olevad lühilood, mis on inspireeritud mitmete eri rahvaste folkloori motiividest, oli ka üliõpilasteatri «keel» tolle lavastuse jaoks kokku laenatud eri allikatest. Kasutati elemente idamaistest teatrižanridest, segati seda klounaadi ning tänapäevase liikumisteatri võtetega.

Tundub Justkui päriselu

Näitlemise puhul peab Claus kõige keerulisemaks seda, et alati on midagi, mille kallal vaeva näha ja veelgi rohkem tööd teha. Näiteks erinevate intonatsioonide kasutamine, aga ka endas tunde tekitamine, et kõik see, mis laval toimub, on justkui päris. Sellesse sisse sulanduda on tema sõnul väga raske. Eriti peale pikki kooli- ja tööpäevi, kus peab minema esinema või proovi, mis kestavad tavaliselt tunde. See kõik võib Clausi sõnul muude tegevuste kõrval muutuda väga pingeliseks.

Noormees ütles, et sellest hoolimata annab lavastustes osalemine talle väga palju juurde just inimesena. Ta on enda sõnul muutunud palju mitmekülgsemaks ja positiivsemaks. Seda viimast ka seetõttu, et septembris tuli lavale lavastus «Positiivseks 60 minutiga», kus ka Claus kaasa tegi.

Lavastus rääkis koolitussaali kogunenud inimestest, kes kõik ootavad positiivset mõtlemist õpetavat kursust, mis lubab tänu positiivse psühholoogia teaduslikule taustale heaolu.

Kuidas olla positiivne, kui suhted lähedaste või töökaaslastega on halvad ning makseraskustesse sattumise hirm ei lase aega korrakski maha võtta. See lahendus näib olemas olevat ja heaolu pole kellegi jaoks mägede taga. Vilunud Koolitaja ja tema Guru näpunäidete kohaselt võtab üks värvikas ühiskonnakild omale eesmärgi seilata mööda negatiivsuse karidest, et jõuda ihaldusväärsetele positiivse ellusuhtumise paradiisisaartele. See teema on päevakorras ka tänapäeval.

Tükki on kohandatud

Novembris lavale jõudvat «Ameerikat» on TÜT-i lavastaja Kalev Kadu ka ise kohandanud. Claus räägib, et näiteks üks koht – Brunelda vannitamine – on teoses lühikese katkendina, kuid üliõpilasteater pani selle stsenaariumisse sisse.

Noormees kutsub etendusele kõiki, sest tema sõnul tuleb sellest üks hea lavastus. «Kes ei tahaks näha laval noori näitlejaid, kellest kunagi võite kuulda veel rohkem ja tagasi vaadates meenutada, et käisin teda vaatamas juba siis, kui keegi temast veel midagi kuulnud polnud,» ütles Claus.

Peale selle leiab ta, et Kafka looming on ka üliandekas ja tema meelest on lavastus päevakohane tänapäeva Eestiski, mil valitseb kapitalism ja turumajandus. «Me oleme samamoodi tooted-asjad, kas siis teadlikult või alateadlikult, aga kõigel on hind ja aeg on raha ning kõik maksab. Ka suhted inimeste vahel on masinlikud: sina mulle, mina sulle. Ja nii ongi,» lõpetas ta.

TÜT on Tartu ülikooli tudengite draamastuudio põhjal loodud väiketeater, mida iseloomustab alternatiivsus ja oma ruumi puudumine, see on sundinud leidma uusi mängukohti.

Teater koosneb põhiliselt tudengitest, kes igal aastal vastuvõtukatsetel truppi lisanduvad, ning vanematest liikmetest ning vilistlastest, kes koos noorte näitlejatega laval üles astuvad ning ka stuudiotööd korraldavad.

Aastas kolm uuslavastust

TÜT toob aastas välja keskeltläbi kaks kuni kolm uuslavastust, osaleb kahel kuni kolmel välisfestivalil ja korraldab suviti suvekoole, kuhu kutsutakse õpitubasid korraldama asjatundlikke õppejõude.

TÜT on lavastanud senini eesti teatrivaatajale pea tundmatuid ning ka eesti noori autoreid: näiteks Sarah Kane, Daniil Harms, J. M. R. Lenz, Aleksandr Vvedenski, Frank Wedekind, Pavel Prjažko, Jüri Ehlvest, Mehis Heinsaar ja nüüd ka Franz Kafka. Lavastatud on ka muusikale.

Näiteks ühel kevadel jõudis publiku ette kõigile tuntud «Grease», mida on ka paljud professionaalsed teatrid mänginud, aga mis üliõpilaste puudutusel sai natukene tänapäevasema kuju ja vormi.