Minu Erasmuse praktika algas sisuliselt 2016. aasta oktoobris, mil otsustasin kandideerida välispraktikale Saksamaal. Kuna varem polnud mul mingitki ettekujutust, mida välismaal praktikasemestri veetmine tähendada võiks, kulus märkimisväärne kogus aega ja vaeva, et üleüldse aru saada, mis toimub.

Asjaajamise, paberite ja osapoolte rohkus oli minusugusele paberi­määrimisvõhikule ennenägematu, tekitades kohati soovi praktikaplaan aknast välja visata ja oma magistritööd rahulikult Eestis kirjutada.

Siinkohal suured tänusõnad Ene Leiusele ja Piret Saluveerile, kes kõik mu lollid küsimused kordagi endast välja minemata ära kannatasid, minu küsimustele põhjalikult vastasid ning igal võimalikul moel aitasid.

Eriti oskan nende panust hinnata nüüd, olles tegemist teinud Berliini õelate sekretäridega. Siit esimene nõuanne tulevastele praktikategijatele: meie praktikanõustajad on kulda väärt ja aitavad teid kindlasti edasi (Ene Leiusega on muidugi mõtet ühendust võtta vaid juhul, kui õpite ajaloo ja arheoloogia instituudis).

Peale paberimäärimise oli vaja leida praktikaks vastuvõttev asutus, milleks valisin oma juhendaja soovitusel Zentrum für Zeithistorische Forschungi (ZZF) Potsdamis, kus tegeletakse kaasaegse ajaloo uurimisega, pannes seejuures rõhku popajaloole ning teistele praegu ajaloouurimises menukatele suundumustele (soouuringud, subkultuuride ajalugu jne): ilmselgelt sobis selline suund mulle, kuna kirjutasin magistritööd Eesti pungist.

Kadalipp ei lõppenud veel siin, sest paraku pole sakslastel kombeks e-kirjadele paari tunni jooksul vastata nagu Eestis: keskmiselt tuli vastus meilile ühe nädala jooksul, mis minus pehmelt öeldes pahameelt tekitas.

Siiski õnnestus kõik paberid napilt enne viimast tähtaega (30. novembrit) esitada ning nõnda sain kavandama hakata elukohaga seonduvat. Mis, nagu tänapäevase Berliini puhul eeldada võib, ei olnud sugugi kergem kui eelnev paberimajandus.

Hakkamata siinkohal pikemalt lahkama kõiki Berliini üürituru eripärasusi, teadke, et siinne üüriliste üleküllus tähendab (eriti mittekohalikule) äärmiselt tihedat konkurentsi.

Kuna minu elukaaslane elas juba alates sügisest Berliinis, oli meil võimalik esimesed neli nädalat kindlas kohas viibida, edasi olime kodutud.

Esimene peavõit õnnestus tõmmata siis, kui Facebooki rühmas «Eestlased Berliinis» pakuti võimalust üürida korter veebruarikuuks. Teine ja veelgi suurem peavõit õnnestus meil pärast pikka aega kestnud otsinguid saada siis, kui kuulsime tutvuste kaudu korterist, mida üks eestlanna Prenzlauer Bergis omab ning kust selle senised üürnikud (eestlastest pere) märtsi alguses välja kolivad.

Seega, minu teine soovitus tulevastele praktikategijatele on otsida Facebookist üles kohalike eestlaste grupp – see võib teie elu päästa.

Hinnad on paljuski võrreldavad

Berliinis elamine tähendab võrreldes Eestiga lisakulutusi, eriti elukoha puhul (mille hinnatase on vähemalt kolm korda kõrgem). Ühistransportki on kallim, A- ja B-tsoonide kuukaart maksab 65 eurot, mis on täpselt 65 eurot rohkem kui kuukart Tallinna ühistranspordis.

Muudes asjades on hinnad Eestiga võrreldavad ning kohati odavamadki. Toidupoes targalt osteldes saab inimlikku toitu umbes sama hinnaga nagu Eestis, spordiklubi kuukaart oli aga võrreldes Tallinnaga suisa kolm korda odavam.

Tudengi südant rõõmustab lisaks see, et toidupoest saab pudeli õlut kätte 39 sendiga (baarides on õlle hind sama, mis Eestis).

Õlut ostetakse poest tavaliselt kahekümnepudelise kasti kaupa, mille hind jääb sooduspakkumise puhul (5,40 eurot) alla Eestis müüdava kuuspaki hinna.

Kultuurilise eripärana torkabki Berliinis viibides silma eelkõige õllekultuur – asi, mida Eestis lihtsalt ei kohta, sest selle on riik ära keelanud.

Kui Tallinnas tänaval alkoholi tarbivat kodanikku saadavad inimeste punnitatult põlgavad pilgud ja politsei rahatrahv, siis Berliinis võib kohata õllepudeliga kodanikke kõikjal: ühistranspordis, parkides, mänguväljakutel, tänavatel.

Peale selle mõjub reeglitega kammitsetud eestlasele kummastavalt, et Berliin on tihedalt täispikitud spät-poode, mis püsivad lahti terve öö (meenutades elu Eestis 1990. aastatel) ja teenivadki oma peasissetuleku alkoholimüügist.

Kultuursus õlletarbimises

Siinkohal tuleb toonitada berliinlaste õlletarbimise puhul just kultuursust, sest siin viibitud nelja ja poole kuu jooksul ei näinud ma kordagi alkoholi tarbimisega liiale läinud kodanikke.

Isegi minu ZZF-is toimunud ettekande järel suundus kogu akadeemikute seltskond üksmeelselt restorani õlut ja muud head-paremat tarbima.

Mis toobki meid tagasi minu praktikabaasi juurde, mida minu jaoks ei iseloomusta mitte rõõmsalt pargis õlle libistamine, vaid kirjutuslaua taga nädalate kaupa ekraani vahtimine, silmad jõllis.

Peale praktika käigus toimunud akadeemiliste kohtumiste, ettekande koostamise, Zotero teadustööde andmebaasi panustamise, popajalooblogisse artikli kirjutamise, Potsdamis käimise ja meilide vahetamise kirjutasin Berliinis algusest lõpuni oma magistritöö, mis oli ühelt poolt minu praktika alus, teisalt selle tulem.

Lisades siia juurde veel omaalgastuslikult võetud saksa keele kursuse Volkshochschules, on raske ette kujutada, kuidas oleks mul olnud võimalik end majanduslikult vee peal hoida, kui poleks olnud Erasmuse igakuist toetust.

Praktika ZZF-is näitas mulle eelkõige seda, mis on menukad teemad saksa ajaloouurimises (võrreldes Eesti päevakohaste teemadega), kuid samas aitas tajuda lõhet, mis siinsete ajaloolaste arusaamade ja Eesti ajaloo(laste) tegelikkuse vahel haigutab.

Paraku on nendel teemadel arutamine juba omaette esseed vääriv teema, millel ma siinkohal pikemalt peatuma ei hakka.

Peale selle andis praktika võimaluse tegeleda ajaloolase seisukohalt nõnda oluliste kontaktide loomisega, mis on eeldus siin ajalooalase tööga jätkamiseks.

Võimalik praktika

Nende tutvuste abil  ja tulemusena püüangi praegu kuulata maad võimaliku õpingute­järgse Erasmuse-praktika jaoks Freie ülikoolis, et laiendada enda tutvusi ning teadmisi siinses akadeemilises ringis.

Lõpetuseks soovitan peale eelnevate nõuannete tulevastel praktikategijatel varuda aega oma paberimajandusega tegelemiseks ning olla valmis lokkavaks bürokraatiaks.

Praktika ehk suurim õppetund minu jaoks on olnud Saksamaa asjaajamise ja süsteemide tundmaõppimine, mis on oma venivuse, keerukuse ja keskaegsusega vaat et suurem väljakutse kui ZZF-is tehtud töö.

Praegu, praktika lõppedes oskan hinnata Eesti asjaajamise lihtsust ning kiirust, eelkõige aga meie e-lahendusi, millesse panustamine on kahtlemata Eesti edukuse pant.