Õppeaasta algusele kohaselt on siinne number tavapärasest ehk rohkem õppimisele ja tudengitele keskendunud. Esmakursuslane  kirjutab kolumnis, mida tema ülikoolilt ootab ja artiklis «Tarkuseterad uutele õppuritele» saab juba lõpetanute muljetest aimu, mis tegelikult äsja kooli astunuid ootab. Nii avalikkuses kui omavahelistes vestlustes võib näha, et sageli on ülikooli astunute innustajaks piits ja präänik: ühelt poolt hirmutavad vanemad ja sõbrad, et kõrghariduseta jääd töötuks, teisalt kiidab ülikool ise, kuidas kõrgharitute tööhõive on suur.

Seepeale tormabki noor inimene gümnaasiumist otse ülikooli, sageli isegi teadmata, kas ja mida ta õppida tahab. Ehk polegi see tingimata vale, sest paremal juhul avastab tudeng, et valik osutus õigeks, nii nagu juhtus ettevõtlusloos rääkiva Ivar Kruusenbergiga, kes arstiteaduse asemel keemiat õppima sattus ja nüüd vesinikkütuseelementide abil mered vallutab. Ja persooniloos rääkiv uus vabade kunstide professor Peeter Laurits on end harides otsinud just teda huvitavaid hariduskilde. Ka halvemal juhul saab suvalise valiku teinu vähemalt aimu ülikoolist ja kõrgharidusest ning vast jääb enne eksmatrikuleerimist ka mõni mõtteubin külge.

Suure tõenäosusega koormab aga huvitu tudeng süsteemi, tegeleb loengus kõrvaliste asjadega, ärritab õppejõude ja kurnab rühmatöödes kaastudengeid. Siit ka minu palve: hüva, sattusid valdkonda, mis sind ei paelu. Vaata ringi ja ehk leiad ülikoolis mujalt huvipakkuva eriala ning saad soovi korral sinna üle minna või sealt põnevaid aineid võtta, valik on lai. Valikus ei pea sugugi kinni jääma sellesse, mis oskus või teave tulevikus erasektori ameti näib tagavat (kui akadeemiline karjäär tõesti ei köida). Antropoloog võib väga vabalt leida tegevust väljaspool ülikooli. Nii näiteks rääkis mulle üks Stanfordi õppejõud, kuidas tootearenduses meelsasti kogenud vaatlejaid ja intervjueerijaid kasutatakse. Keeleteadust õppinu võib aga oma teadmisi soovi korral infotehnoloogias rakendada, tunnen ka selliseid.

Need on vaid üksikud näited, mille iva on sama – otsi end paeluv ala. Oma valdkonnast huvituv tudeng võtab eeldatavasti ka rohkem teavet omaks, meeldib õppejõule ja kaastudengitele. Sest kui nüüd tulla taas tulevase töökoha juurde, siis juba ülikoolis käitumine võib mõjutada ka hilisemat ametisse pääsemist. Tööandjad võivad taustauuringute käigus pärida nii õppejõududelt kui ka sinu kaastudengitelt, kes juba ettevõttesse palgatud, millise suhtumise ja tegevusega sa ülikoolis silma paistsid. Vastutahtsi end õpingutes läbi vedav tudeng aga vaevalt positiivselt silma jääb.