Kirsti Jõesalu kaitses maikuus oma etnoloogia erialal doktoritööd, mis uuris mäletamise dünaamikat nõukogudejärgses mälukultuuris.

Jõesalu huvi nõukogude aja vastu algas juba bakalaureusetööga, milles ta intervjueeris 1980. aastate lõpus Tartu ülikoolis õppinud aktiivseid tudengeid rahvusluse teemal.  Nende intervjuude tegemine pani teda esmakordselt mõtlema selle üle, kuidas me nõukogude minevikku mõtestame.

Magistritöös tegeles Jõesalu nõukogudeaegse tööelu ja –suhetega, eelkõige linnalises keskkonnas. Magistritöö teema jätkuna arenes loogiliselt edasi mälukultuuri teema laiemalt ehk küsimus sellest, kuidas nõukogude aega mäletatakse ning mida erinevatel ühiskondlikel tasanditel meenutamisväärseks peetakse.

Doktoritööga alustas Jõesalu 2005. aastal, mil mineviku mäletamine ja mõistmine oli ka ühiskondlikult päevakajaline. Inimesed rääkisid ja meenutasid tollal palju näiteks nõukogudeaegseid defitsiidikogemusi, aga ka elu materiaalset poolt üldiselt.

Katkestuste metafoor

Jõesalu võttis vaatluse alla hilise nõukogude perioodi mäletamise ehk aja 1950-ndate keskpaigast kuni 1980-ndate keskpaigani. 1990-ndatel mõisteti nõukogude perioodi Eesti mälukultuuris valdavalt kannatuse ja vastupanu võtmes. Sealjuures vaadeldi nõukogude perioodi ühe tervikuna, eristamata stalinismi ja hilist sotsialismi. Mälu-uurijad on nõukogude perioodi sellist mäletamisviisi iseloomustanud katkestuse metafoori kaudu.

Alates sajandivahetusest on vaade hilisele sotsialismile Eesti mälukultuuris mitmekesistunud. Seni tagaplaanil olnud hilise sotsialismi periood sai sajandi esimesel kümnendil laialdast tähelepanu, seda nii akadeemilisel tasandil kui ka sotsiaalse mälu tekstides.

Jõesalu rääkis, et nüüd on tema uuritud ajast veel seitse aastat edasi ja vahepeal on mitmeid muutusi toimunud. Praegu on tema sõnul pilt palju mitmekesisem ja teemast räägitakse rohkem, koostatakse näituseid ja avaldatakse mälestusi.

Ta sõnas, et kui vaatame institutsionaalset tasandit, siis enamasti räägitakse nõukogude ajast läbi stalinismi perioodi ja tol ajal kogetud kannatuste kaudu, eristust erinevate perioodide vahel ei tehta. Samas teistel meenutamistasanditel, nagu näiteks kultuurimälu või sotsiaalne mälu, on nõukogude perioodi taasesitus mitmekesisem.

Doktoritöös keskendus Jõesalu mäletamisele ning mitmekesistunud mälukultuuri loomisele kolmel erineval tasandil. Ta küsis, kuidas luuakse mälukultuuri 1) institutsionaalsel tasandil, mida esindavad eelkõige Eesti presidentide kõned; 2) kultuurilisel tasandil, mida analüüsis muuseuminäituste ja teiste kirjalike ja visuaalsete meediumide (dokumentaalfilm, romaan) põhjal; 3) individuaalsel ehk biograafilisel tasandil (elulood ja intervjuud). Kõiki tasandeid analüüsis ta omavahelises dünaamilises suhtes. Allikate iseloomust tulenevalt keskendus ta doktoritöös mälukultuuri dünaamikale aastatel 2000–2010.

Eluloolisest mäletamisest

Jõesalu sõnul oli tema enda jaoks töö juures huvitav näha muutust, kuidas 1990. aastate katkestusele suunatust saab palju mitmekesisem vaade nõukogude perioodile.

«Põnev oli muuhulgas ka vaadata, kuidas omavanused inimesed ehk 1970-ndatel sündinud kujutavad nõukaaega.»

Tema ühed peamised allikad olid Ühendus Eesti Elulood poolt kogutud elulood Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist. Neist lugudest keskendus Jõesalu 1940-ndatel sündinud naiste elulugudele ja analüüsis, kuidas nemad mõtestavad nõukogude aega.

«Kuidas nad näevad konflikti avaliku ja privaatse vahel, kuidas olla näiteks hea õpetaja või töötaja ja olla hea ema ning püüda need kaks täistööajaga kohta ühendada ning kuidas nad seda nõukogudejärgsest perspektiivist esitavad.»

Jõesalu rääkis, et naiste kirjeldust hilist nõukogude perioodist võib analüüsida kui vastumälu 1990. aastate hegemoonsele vaatele nõukogude ajast. Nende jaoks olid 1990. aastate rahutu periood ja nii mõneski mõttes katkestuse koht. Läbiviidud reformide tulemusena võis senine elutrajektoor olla segamini paisatud. Näiteks puudutasid maareform ja erastamised inimesi tugevalt. Kuna paljude jaoks oli see keeruline aeg, siis tõusidki 1960-ndad-1980-ndad aastad keskmesse, sest see oli stabiilsem periood nende elus.

Jõesalu toonitas ka, et võib-olla kirjutaksid need naised nüüd hoopis teistmoodi, vaataksid aastal 2017. aastal elule tagasi teisest perspektiivist. Oma elulugudes kirjutasid nad läbi hakkamasaamise ja sellest, kuidas eluga toime tuldi. Väga vähe puudutasid naised poliitikat või ideoloogilist poolt, sest see ei olnud tol hetkel eluloo kirjutajatele nii tähtis.

«Loomulikult oli ka nende naiste hulgas keerulisi lugusid 1940-ndatest aastatest. Keerulistest kogemustest tuuakse välja kindlasti küüditamiskogemused, näiteks on mõned elulookirjutajad kogenud väikese tüdrukuna vanaema Siberisse viimist. See pool on ka nende lugudes olemas, aga kui minnakse edasi ja jõutakse kirjeldamisega 1960-ndatesse aastatesse, siis traumaatilisi teemasid väga ei puudutata.»

Presidentide kõned

Jõesalu analüüsis ka oma töös presidentide Lennart Meri, Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese kõnesid. Kui Meri kõnedest analüüsis ta mõlemal ametiajal peetud kõnesid, siis Ilvese puhul esimese ametiaja omi.

Lähemalt uuris ta 24. veebruaril vabariigi aastapäeval ja 23. juunil võidupühal peetud kõnesid. Rüütli-Ilvese puhul ka taasisesesvumispäeva ehk 20. augusti kõnesid. Sinna juurde vaatas Jõesalu ka presidentide poolt erinevatel mälestusüritustel peetud kõnesid. Ilvese puhul olidki keskmes eelkõige mälestusüritustel peetud kõned, sest vabariigi aastapäeva kõnedes minevikuga ta väga ei tegelenud.

Jõesalu sõnul tegeles Lennart Meri oma kõnedes nõukogude minevikuga kõige rohkem – 1990. aastatel oli minevik ka ühiskonnas aktuaalne teema. Samuti kasutas Meri oma kõnedes isiklikku traumakogemust. Isikliku ja ametliku meenutustegevuse ühendas Meri kõige selgemalt «Murtud rukkilille» aktsioonis. Aastal 2001, oma viimasel ametiaastal, jagas president kunagistele poliitvangidele ja küüditatutele üle kogu Eesti murtud rukkilille märke.

Jõesalu tõdes, et katkestuste ja vastupanu metafoorid on kõigi kolme presidendi kõnedes olemas.

«Mind huvitas see, kas me vaatame stalinismi perioodi ühtemoodi ja hilist nõukogude perioodi teistmoodi ja kas seal tuleb mingi kogemuste tunnustamine teistmoodi välja, aga seda polnud.»

Analüüsist ilmnes, et katkestuste koht oli presidentidel erinev. Kui Meri rõhutas oma ametiaja algusaastatel seda, kuidas lääneriigid jätsid Eesti 1939-1940 üksi, mistõttu on neil nüüd moraalne kohustus Eestit toetada ja läände tagasi võtta; Rüütel seevastu keskendus 1980-ndate lõpule, sest see oli tema jaoks uus algus ja võimalus ning ta nägi seal katkestust.

Eesti 21. sajandi mäluprotsesse laiemasse konteksti asetades tõi Jõesalu esile sarnaste protsesside eri- ja samaaegsust teistes postsotsialistlikes riikides. Nõukogude/sotsialistliku perioodi kogemuste väljajätt ei ole olnud omane ainult Eestile, vaid selline vaade domineeris ka näiteks Rumeenias ja Lätis, olles teistes Ida- ja Kesk-Euroopa riikides mõnevõrra diferentseeritum.

Iseäranis selgelt avaldusid erinevused nostalgiliste protsesside ajalises arengus. Ent sarnaselt Ida-Saksamaale võib Eesti elulugudes ilmnevat nostalgiat käsitleda ka vastumäluna, mis ilmnes mõneti hiljem.

Postsotsialistlikes maades on läbivalt täheldatud reflekteeriva ja iroonilise nostalgia esiletõusu. Jõesalu väitekirja haaratud perioodil polnud senine mälurežiim enam ainuvaldav. Samas ei toimunud ka otsustavat pööret, seda eelkõige avalikul meenutamistasandil, kus jäi domineerima katkestuse diskursus.

Sellele vaatamata on praeguseks kaasatud märgatavalt rohkem erinevaid nõukogudeaegseid kogemusi nõukogude ajast mäletamise kultuuri, kui oli seda 1990. aastatel. Need protsessid viitavad mälukultuuri diferentseerumisele ja demokratiseerumisele.