Oli maikuu algus, kevad täies hoos möllamas. Esimesed linnusirinad olid kuuldud ning sinililled olid oma peanupud välja pistnud, kuid sellega kevadekuulutus ei piirdunud. Õhus oli tunda ootusärevust ja teadmatust. Eesti linnasid hakkas haarama mingi tundmatu jõud. Selleks salapäraseks jõuks osutus Kultuuridessant 2017.

Operatsiooni kulg algas Võrtsjärve vasemast poolest, ühest linnast nimega Viljandi, mis on koduks Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiale, kust on see tava alguse saanud.

Kultuuridessant kui selline ühendab endas kahte sõna, mis on nii vastakad, kuid kirjeldavad festivali olemust oma vastuolulisuses väga peenelt.

Mis asi siiski on see saladuslik Kultuuridessant, mis on lainena mööda Eestit viimased viis aastat ringi käinud?

Kord otsustasid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengid, et kooliseinade vahel on juba üpris palju kõrva taha pandud ja oma töid, mille hinnaks on vaev, higi ja pisarad, võiks ju näidata ka laiemale vaatajaskonnale selle lisamõttega, et võluda oma etteastetega uued tulevased dessantnikud enda poolele. See tava on tugevalt kanda kinnitanud ja tunglemine kultuuriakadeemia erialadele räägib enda eest.

Erialad üksteisele lähemale

Festivali korraldamine kätkeb endas eesmärki anda erinevate osakondade tudengitele võimalust lähemalt teineteisega tuttavaks saada ja seeläbi tuua erialad üksteisele lähemale.

Tänavune dessant liikus mööda geomeetrilist joonist, moodustades nürinurkse Bermuda kolmnurga: Viljandist Tallinnasse, Tallinnast Tartusse ja Tartust tagasi Viljandisse. Kokku kolm kultuurist nõretavat päeva.

Dessandi kõvahäälne ja menukas avapauk sai tehtud 4. mail kodustes tingimustes Viljandis, kus esines ainuüksi festivali jaoks kokku pandud muusikaline koosseis – Unofficial Folklore. Kümneliikmeline ansambel koosneb akadeemia muusikaosakonna üliõpilastest, kes süstisid kuulajatesse korraliku folgiannuse, esitades tuntuid ja veelgi tuntumaid palasid.

Bändi eesotsas võis näha kolme naissolisti ning nende seljataguse jõuna pillimeeste ja -naiste armeed. Kontserdi õhkkond oli meeldivalt hubane ja lõi koduse meeleolu. Kontsert osutus nii menukaks, et ühel hetkel ei mahtunud inimesed džässiklubi Jasmi ustest enam sisse.

Muide, tasub mainida, et dessandi raames väisatud lavalauad ei jää selle koosseisu viimasteks. Kui keegi tunneb kripeldust, et ei saanud osa ühestki kontserdist, siis see võimalus avaneb uuesti selleaastasel Viljandi pärimusmuusika festivalil.

Dessandiga oli neljapäeva õhtul võidukas algus tehtud ja optimismiga võis minna vastu uutele väljakutsetele teistesse linnadesse.

Järgmine peatus oli Tallinnas Telliskivi loomelinnakus, kus juba laiendatud kavaga võisid huvilised Vaba Lava ja Sõltumatu Tantsu Lava territooriumitel päeva alustuseks töötubades osaleda.

Tegevusi oli seinast seina: draamahuvilised said proovile panna oma loovuse huvijuhtide veetud näitekunsti töötoas, ehtegurmaanid said rahvusliku metalli eriala juhendajate abiga meisterdada endale meelepärast silmailu, nobedate näppude voorus oli võimalik valmistada helkurid ja võtmehoidjad ning väga menukaks osutus butafooride abiga endale mõne pealtnäha söödava rekvisiidi valmistamine.

Töötubadele järgnes päeva tantsulisem pool. Hoo said sisse tantsukunsti tudengite tantsulavastused: Anni Zuppingu «The Matter of Reflection», Reelika Porosoni «MIKS? TEIP!», Stella Kruusamägi «ANIMULUS», Leanika Mändma «düstüümia.», Helle Mari Toomeli «EVER SO ROMANTIC», Valeria Januškevitši «AFTER|EVER|AFTER» ning Laura Manderi «Salasibulad».

Tallinna publiku seas leidsid lavastused sooja vastuvõtu, kohates igal etendusel rohkelt silmapaare. Iga lavastus rääkis oma loo ja vaatajaid kostitati põnevate lahendustega, mis andis neile rohkelt mõtte- ja kõneainet ka pärast etendusi.

Näiteks võis kohata Laura Manderi «Salasibulates» omapärase visuaalse elemendina n-ö kuivama riputatud valget pesu, mida ühtlasi kasutati ekraanidena, kuhu ilmusid videopildid. Visuaalset eripära pakkus ka Anni Zuppingu «The Matter of Reflection», kus lavastuse olulised osised olid valgus ja valgust peegeldavad materjalid.

Õhtu Telliskivis võttis kokku eelmisel õhtul Viljandis tohutut menu tekitanud Unofficial Folklore, kes sama tulise särtsuga süstis ka Tallinna kuulajatesse mõnusad võnked.

Kui külastajatele lõppes päev viimase tantsulavastuse nägemisega, siis dessantnikkude jaoks lõppes see suure tralliga, joostes ühest Vaba Lava otsast teise, et kogu tehnika ja muud tarvikud kokku koguda ja võimalikult inimlikul ajal ratastele saada.

Võidujooks ajaga

Kolmas päev viis kultuurikoondise legendaarsesse kultuurielu keskusesse – Tartusse. Tee viis Aparaaditehasesse, kus programm kujunes mõningate mööndustega samasuguseks nagu pealinnas. Kui eelmine päev sai murda nädala roideid, siis Tartus hüpati kohe sellest edasi selgroogu murdma, sest edasi-tagasi sagimist ja vedamist toimus mitme korruse vahel.

Võib öelda, et Tartu lahing oli suurem väljakutse, kui oli seda Tallinna oma, sest vajaka jäänud unetundide ja varajase äratusega tuli maha pidada üks korralik võidujooks ajaga ja ega ka viperused armu andnud.

Dessantnikke varitses igal ajahetkel üks salakaval vaenlane, kes võis rünnata kõige hapramal momendil. Rammestus ja väsimus kui üks suur kurja kehastus nuuskis välja iga võimaliku dessantväelase, et teda jalust lüüa ja alistuma panna. Seda tal teha ei õnnestunud, sest ka Tartus viidi päev võidukale lõpule ja tuldi sealt elutargalt ja karastunult tagasi.

Uurisin Kultuuridessant 2017 peakorraldajalt Jaana Hinnolt tema rahulolu ja muljeid selleaastase dessandi kohta. Ta mainis, et jäi väga rahule, sest kava sai sisukas ja meeskond tegutses ühtselt ning publik oli suurepärane.

Ta märkis, et ühe suurima hirmuna tajus ta seda, et äkki ei tulegi kedagi ja saalid jäävad tühjaks, kuid selle hajutas edukas õhtu Viljandis ja suur külastajate hulk Tallinnas. Küll mainis ta, et Tartusse oleks huvilisi rohkem mahtunud, aga tõele au andes jäi ta lõppkokkuvõttes rahule ja nuriseda pole põhjust.

Hinno pidas oma suurimaks ootuseks seda, et publik näeks ja aduks, mille põnevaga tudengid Viljandi kultuuriakadeemias hakkama saavad, ning festivali ajal saadud hea tagasiside kinnitas, et see on korda läinud.

Olulisus kultuurimaastikul

Eestis pole taolise formaadiga festivale palju, tegelikult saabki lugeda KorFesti ainukeseks teadaolevaks sündmuseks, mis on sarnase esitamisviisiga, nagu on seda Kultuuridessant.

Küsisin Jaana Hinnolt Kultuuridessandi olulisuse kohta kultuurimaastikul. Ta leidis, et ühelt poolt on see oluline tudengitele ja akadeemiale, selleks et oleks võimalus esineda laiemale ringkonnale ja saada käsi valgeks suurema festivali korraldamises. Teisest küljest on see oluline külastajatele, et nad saaksid aimduse, millist loomingut viljelevad tudengid Viljandis ja kui palju on neil maailmale anda.

Praegu võib lugeda Kultuuridessant 2017 lõppenuks, kuid loodetavasti järellainetusena jääb selle mõju ikka püsima. Need kolm väga meeleolukat päeva möödusid linnutiivul ja kõik asjaosalised nii lava ees kui ka lava taga võtsid midagi sealt kaasa: häid tundmusi, mida meeles pidada, ja ka tagasilööke, millest õppida. Järgmise aastani!