Tartu ülikooli magistrant on loonud pereettevõtte, mis aitab erivajadustega inimestel reisida. Ettevõtet on tunnustatud ka Kaleidoskoopi preemiaga. 

Els Bobkov on Tartu ülikoolis lõpetanud psühholoogia eriala. Psühholoogiat läks ta õppima sel lihtsal põhjusel, et teda huvitab, miks inimesed teatud viisil käituvad. Esialgu oli tal idee saada nõustajaks ja kuigi ta õppis eriala, mis talle väga meeldis, siis tundis ta, et midagi oli justkui puudu. Kuna neiu on alati olnud ettevõtliku mõttelaadiga, siis tundus magistrantuuri ärijuhtimist õppima minna loogiline valik. 

Kolm aastat tagasi lõi Els koos ema ja tädiga pereettevõtte Accessible Baltics OÜ, mis aitab korraldada reise erivajadustega inimestele. Kaasav turism (inglise keeles tourism for all) on turisminduse alaliik, kus teenused on kohaldatud erivajadustega isikutele, lähtudes nende vajaduste eripärast. 

Accessible Balticsi eesmärk on pakkuda peamiselt erivajadustega Soome, Eesti ja Saksamaa turistidele loodus-, kultuuri- ja terviseturismi pakette Eestis. Lähiaastatel on plaanis laieneda ka kogu Baltikumi. Perekonna äriplaan võitis 2013. aasta sügisel ka Tartu ülikooli äriplaanide ja -kontseptsioonide võistlusel Kaleidoskoop teise peapreemia ja eriauhinna. 

Ei mõelda ebamugavustele

Kuna Els on ka ise reisihimuline, siis hakkas ta ühel hetkel märkama, et kõigil inimestel polegi võimalik ringi uudistada: kas ei pääseta näiteks ratastooliga kuhugi ligi või on mõni muu probleem. Samas usub ta, et kõigil inimestel võiks soovi korral selline võimalus olla. 

Ettevõtte põhisihtrühm ongi ratastoolis inimesed, vaegnägijad, aga ka seeniorid oma pere ja sõpradega. Els rääkis, et suurem osa reisikorraldajaid, kes pakuvad erinevaid reise, ei mõtle selle peale, et inimestel võib olla ebamugav, kui nad ei saa trepiastmetest üles või ei jõua nii kiiresti liikuda, kui on ette nähtud. 

«Klassikaline turismipakett on loodud ikkagi nii, et aeg trügib peale ja ei arvestata sellega, et mõni inimene peab vahepeal puhkama,» seletas ettevõtja. Kuna taoliste teemade peale eriti ei mõelda, tekkiski Bobkovide pereliikmetel mõte luua firma, mis aitab erivajadustega inimestel reisida ja arvestab nende vajaduste ja soovidega.

Taoline ettevõtte sündis paljuski isikliku kogemuse tõttu, sest pere on erivajadustega kokku puutunud. Seega olid teadmised selles valdkonnas olemas. Peale selle oli ka suur huvi taoline ettevõte käima panna. Mõte sellisest firmast idanes nende peades neli kuni viis aastat. Tegeliku ettevõtlustegevusega alustati kolm aastat tagasi ja vaadati, kuidas asi sujuma hakkab.

Ettevõtte loomisel mängis rolli ka see, et kuna firma sai alguse isikliku kogemuse kaudu ja meeskonnas on erivajadusega inimesed, siis oli soov luua endale töökohti – just selliseid töökohti, mis neid endid innustaksid. Samas taheti ka teiste inimeste jaoks midagi head teha ja anda oma panus ühiskonda.

Kuna ettevõte on üsnagi algusjärgus, siis palgalisi töötajaid neil veel ei ole. Kõik tulu, mis teenitakse, paigutatakse oma ettevõttesse, et oleks võimalik firmat edasi arendada. 

Praegu on ettevõtte tuumikmeeskonnas seitse inimest, aga mõned vabatahtlikud on veel, kes täidavad ajutiselt erinevaid ülesandeid. Praegu otsitakse aga oma meeskonda veel liiget, kes oskaks soome keelt ja tegeleks Soome turu müügiga. 

Üldiselt käib reisi korraldamine erivajadustega inimestele nii, et nendega võetakse ühendust ja selgitatakse, mida reisilt oodatakse. Kas tahetakse kultuurireisi, mis keskenduks näiteks arhitektuurile või tahavad reisijad hoopiski loodusesse minna. Selle järgi pannakse marsruut paika. Kõik kohad ja asutused proovitakse ka ise alati läbi, enne kui külastajad sinna saadetakse. Vaadatakse vastavalt siht­grupi vajadustele üle, näiteks kas ratastooliga inimene pääseb ikka ilusasti igale poole ligi: kui turist tahab näiteks Tallinnasse tulla, siis on vanalinnas välja töötatud marsruudid, mis on ratastooliga mugavalt läbitavad. 

Els tunnistas, et kui neil ei ole võimalik kliendi vajadustele vastavat reisi kokku panna, siis seda nad ka ütlevad ega hakka midagi proovima, mis ilmselt hästi välja ei kukuks. Kõige olulisem on külalise rahulolu ja neile positiivse elamuse pakkumine. 

Üldjuhul tellivad reise ikkagi väikesed rühmad: kaks kuni kaheksa inimest. Aga on ka suuremaid seltskondi, kus on 12–20 inimest. Kui on ratastooliga kliendid, siis võtab ettevõte vastu kõige rohkem neli ratastooli korraga. «Kui tuleks 20 ratastooliga inimest, siis rühma liikumine muutuks aeglaseks ja kohmakaks ning inimesed ei tunneks enam reisist mõnu,» seletas Els. 

Peamiselt seisneb ettevõte mõte siiski selles, et ka erivajadustega inimesed saaksid oma lähedastega reisida ja puhata. «Et need inimesed ei peaks mõtlema, kas nad peavad istuma kaks tundi bussis, kui teised muuseumis käivad, või saavad kaasa minna. Või kui minna teatrisse, kas inimene pääseb vetsu. Me tahame, et külalised saaksid reisida lõbusalt ja täiesti rahuliku südamega,» sõnas Els. 

Els on täheldanud olukordi, kus minnakse mingi ettevõtte jutule, et nendega uuest kliendirühmast rääkida, aga vahel on ettevõtja mõttemaailm natuke iganenud. 

«Tihtipeale arvatakse, et puuetega inimestel pole raha või tahtmist reisida. See pole aga tõsi. Jah, me tunnistame seda, et Eesti puuetega kliendil pole nii palju võimalusi, kui näiteks Saksamaa puuetega inimesel, aga kõigil on huvi puhata,» lausus Els. 

Naine rääkis, et sageli tahavad ettevõtjad ise, et puuetega inimesed pääseksid nende juurde, ja nad on valmis vastavaid ligipääse ehitama. Probleem seisneb aga selles, et kui inimene ise pole erivajadustega isiklikult kokku puutunud, siis ei osata paljudele tahkudele tähelepanu pöörata. 

Els tõi näite sellest, et vahel on juhtunud nii, et nad lähevad mingit turismiobjekti kaardistama selgitamaks, kas see sobib ka nende külalistele, ja kui hoone sisemus ongi korras, siis kusagile on ikka jäänud mingi trepiaste, millest ratastooliga inimesel pole võimalik iseseisvalt üle saada. 

Els sõnas, et kui ettevõtjad peaksid enne millegi ehitamist või kohaldamist nõu puuetega inimeste ühingutega, siis ei tekiks olukorda, kus hoone on valmis, aga tegelikult pole see puuetega inimestele kasutuskõlblik. 

Naine tõi välja, et kui nad räägivad erinevate ettevõtjatega, siis ilmneb, et neil on veidike hirm puuetega klientide teenindamise ees. Kardetakse, et äkki tehakse midagi valesti ega osata käituda erivajadustega inimestega. Üks hirm on näiteks see, kas erivajadusega inimesele võib abi pakkuda või teda abistamisel puudutada.

Eri riikide kliendid on erinevad

Kui võrrelda Eesti ja Saksa erivajadustega kliente omavahel, siis erinevus on märgatav. Üldiselt ei ole Eesti kliendil midagi selle vastu, kui talle abi pakutakse. Saksa kliendile aga ei tohi käsi külge panna, sest nad peavad seda oma õiguste rikkumiseks. Naine seletas, et Saksamaal on loomulik, et inimesi koheldakse võrdselt ega pöörata kellelegi rohkem tähelepanu nende erivajaduse tõttu. Neile ei meeldi, kui nendega kuidagi teistmoodi käitutakse, sest nad ise tunnetavad end teistega võrdsena. 

Els ütles, et nende firma ei korralda ainult reise, vaid oluline osa on ka koos Eesti riigiga keskkonna ja ühiskonna hoiakute mõjutamisel. Ettevõte teeb koostööd EAS-iga: käiakse erinevatel seminaridel, mis puudutavad kaasavat turismi ning puuetega inimesi. Võimalusel viiakse omavahel kokku riik ja erinevad ühingud, et soodustada koostööd – kõik ikka selleks, et erivajadustega inimeste elu muutuks paremaks, teadlikkus kogukonnas tõuseks ja meie keskkond areneks, nii et kõik saaksid olla kaasatud ühiskonna tegemistes.