Mitte veel päris ajaloolasena, vaid sel teel esimesi samme tegeva tudengina olen muuhulgas kuulnud, et peale erialaoskuste kipuvad inimesed selle ameti kandjatelt nii mõndagi omapärast ootama ja küsima. 

Üht-teist olen omal nahal kogenud juba minagi, alates küsimustest, kas Stalin võis olla psühhopaat, ning lõpetades filosoofiliste mõtisklustega, kas mineviku põhjal võib ennustada tulevikku ning kas aeg käib ringis, lainetena või mõnd muud kujundit pidi, viies meid lõpuks tagasi sinna, kus me kunagi juba olime. 

Sugugi mitte vähem mõtlemapanevad ei ole nende ajatute teemade kõrval inimeste mured aga iseenda ja oleviku pärast: võttes arvesse kõiki neid näiteid paratamatutest olukordadest minevikus ja ka praegu, kui hoolimata rahvusvahelistest organisatsioonidest, internetist ning H&M-ist on maailmas sõjakoldeid tunduvalt rohkem kui üks, siis kas on üksikisikul enda ja ümbritseva keskkonna üle üldse mingit otsustusõigust? 

Kuidas muuta enda koduküla, linnaosa, riiki või kogu maailma, kui tahes-tahtmata tuleb mingil hetkel ette paratamatuse sein ja tahe põrkub ammu enne meid välja kujunenud lahenduste ning reeglite vastu?

Need on väärt küsimused, ent keskmisele ajalootudengile omaselt soovitaksin enne suurema mure hinge setitamist aeg maha võtta ning mõelda hoopis muutuse olemusele. Tudengiesindajana, erialaseltsi liikmena ning tuutorina olen liigagi tihti meie edukeskses ühiskonnas näinud tegemist ja muutmist tegevuse enda, mitte niivõrd asja sisu ning mõtte pärast. 

Ajendeid ja võimalusi otsitakse suurima hoolega, põhjendades seda kas tavade või, vastupidi, arenguvajadusega, kuid tulemus võib jääda nii mõnelgi korral õõnes, väljendudes kas ridadena eestvedaja CV-s või koosolekute ja kokkuvõtete reas, mis tegelikke lahendusi ei paku. 

Juhus, see imeline ja tabamatu nähtus, mille peale teadjamate sõnul lootma jääda ei tasu, on see-eest tänapäeval aga vaeslapse rolli jäetud, kuigi vähemalt siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt on see tihti suurte sündmuste katalüsaator. 

Isegi meie riik ning iseolemine, mille sünnipäeva puhul see kolumn ilmub, sündis suuresti heade juhuste kokkulangemise ning mitte aasta(kümne)id toimunud järjekindla tegutsemise tõttu. 

Kui mõistus ei luba kogu ajalugu juhuslike sündmuste jadana käsitleda, tuleb siiski tunnistada, et sel on mingi jõud kas või igaühe argipäevas: ilmselt on meil kõigil mõni lugu, kus ette kavandamata kohvikuskäigust või hästi välja tulnud kodutööst on alguse saanud midagi hoopis suuremat. Juhus on ainult kaval, nõuab avatud silmadega käimist, julgust ja vaba meelt. Olgem siis sellised!