Eelmise aasta septembrist töötab TÜ Euroopa teadusruumi (ERA) siirdegenoomika õppetooli juhina Suurbritanniast pärit siirdegenoomika professor Alireza Fazeli. Professoril on Tartus ees keerulised ülesanded: teaduskvaliteedi tõstmine, siirdemeditsiini doktoriõppe programmi edendamine, oma meeskonna kokkupanemine jne. Samuti tegeleb ta aktiivselt teadustööga ning uurib embrüo ja ema vahelist suhtlust, et mõista, missugune on nendevaheline suhtlemine esimesest päevast alates.

Miks otsustasite Tartusse tööle tulla?

Tulin esimest korda Eestisse kuus või seitse aastat tagasi. Mind kutsuti Tartusse, et võtaksin osa ühest suurest kursusest ja õpetaksin erinevaid vaatenurki reproduktiivsest meditsiinist. Ka juba enne seda olin tegelikult kohtunud väga paljude teadlastega, kes Tartus töötavad, näiteks Andres Salumetsa ja Ülle Jaakmaga.

Ma olin siinsest teadustööst ja taristust kütkestatud. Olin toona käinud ka teistes Balti riikides, kuid just Eestis oli taristu niivõrd palju rohkem edasi arenenud. Märkasin, et siinsed hooned ja laborid, mis on ehitatud teaduse tegemiseks, on väga heal tasemel. Siin oli toona isegi selliseid vahendeid, mida mul Suurbritanniaski ei olnud. See on suurepärane keskkond, kus töötada. Tartus on väga suur arengupagas ja head võimalused teadust teha.

Missugused on teie ülesanded siin täpsemalt?

Olen Euroopa komisjoni rahastatava ERA õppetooli juht, mis on osa projektist «TransGeno». ERA õppetoolide eesmärk on tuua tipptasemel teadlasi ja teadusadministraatoreid ülikoolidesse ning teistesse teadusasutustesse, millel on potentsiaali tipptaseme saavutamiseks.

Mul on praegu peamiselt kuus kuni seitse eesmärki, millega pean tegelema, osa sellest on seotud ka minu teadustööga. Suurim ülesanne on luua hea teadustöö rühm ning mul tuleb aidata kiirendada teadustööd siirdemeditsiini ja personaalmeditsiini eri tahkudes.

Samuti tuleb mul tegeleda doktoriõppe programmi arendamisega. Peale selle keskendun ka teaduse populariseerimisele ning püüan muuta seda, millega me tegeleme, tavainimestele arusaadavamaks. Tahan parandada suhtlemist ja arusaama ülikooli, teaduse ja ühiskonna vahel, et aina rohkem inimesi saaksid aru sellest, millega siin töötame.

Üks suurimaid väljakutseid on praegu oma meeskonna kokkupanemine. See on mõnes mõttes nagu jalgpallimeeskond, kus mina olen kapten, kuid kus kõik koos töötame ühise eesmärgi nimel. Meie ülesanne on aidata üksteisel areneda.

Saan aru, et ma ei ole võtnud endale kerget ülesannet, kuid mul on selles vallas kogemusi, sest olen varem töötanud erinevates Euroopa programmides. Seega ma ei karda kogu ülesande suurust, vaid olen tegelikult väga õnnelik, et olen seesuguse väljakutse saanud.

Kuidas on seni nende ülesannetega töötamine läinud?

Praegu on esmatähtis see, et ma mõistaksin süsteemi, kuidas ülikool töötab. Seejärel hakkan keskenduma meeskonna loomisele ja on loomulik, et kõik see võtab aega – et leida õiged inimesed õigetele ülesannetele. Pärast seda peaks see meeskond töötama nagu väike tehas: saame teha teadustööd, avaldada artikleid jne.

Minu ülesanne on luua hea pind rahvusvaheliseks koostööks eri riikidega siin, Eestis. Ei tasu mõelda, et kõik need eesmärgid ja ülesanded, mis mul siin on, on kuidagi eraldiseisvad. Need kõik on nagu terviklik omavahel seotud kett – kui töötad ühe kallal, siis mingis mõttes töötad osaliselt ka teiste lülide kallal. Aeg-ajalt tuleb küll fookust ühelt asjalt teisele muuta, kuid kõik need osad on omavahel seotud. Oma aju tuleb treenida nii, et sul on võimalik keskenduda ühele kindlale punktile ja järgmisel hetkel tegeled juba järgmisega. Sealsamas tuleb osata näha tervikpilti.

Missugused on olnud suurimad proovikivid?

Iga minu siinne ülesanne on tegelikult proovikivi. Aga ka näiteks see, kuidas siin uurimistööd tehakse, on teistsugune võrreldes sellega, kus ma varem olen olnud. Ma ei saa veel muidugi sellele täielikku hinnangut anda, aga mulle tundub, et doktoriõppes ja järeldoktorantuuris on inimestel nii palju lisaülesandeid, millega tuleb tegeleda. Ja need ülesanded ei ole alati seotud nende teadustööga.

Teiseks, Eestis ei ela väga palju inimesi, kuid siin on väga kiiresti kasvav majandus. Olen viie-kuue aasta jooksul märganud, kuidas Tartus oli alguses ainult üks suurem kaubamaja, nüüd on neid neli-viis. Seesugune kiire kasv tähendab, et tarvis on palju kõrgelt haritud inimesi, et nii palju oleks võimalik teha. Samas, inimeste arv Eestis ei ole ju ülimalt suur. See tähendabki, et üks inimene peab võtma endale väga palju erinevaid ülesandeid, toimub väga palju rööprähklemist. See on ilmselt ka üks põhjustest, miks inimestel on nii palju erinevaid ülesandeid.

Kui rääkida siirdemeditsiinist, siis kas Eesti ja Tartu teadlased peaksid keskenduma mingile kindlale teemale või probleemile?

Minu õppetool tegeleb siin siirdegenoomika ja personaalmeditsiiniga. Püüame jõuda selleni, et kõik see, mis toimub laboris, jõuaks aina kiiremini ka patsientideni. Personaalmeditsiin tähendab täpset meditsiini ja seda, et me alles õpime mõistma iga inimese erinevust. Niisamuti nagu õmbleja teeb igale inimesele erinevas suuruses riideid, saame aina enam pakkuda ka patsientidele paremaid ja täpsemaid diagnoose ning neid nende probleemides paremini aidata.

Olen märganud, et eestlastel on väga palju probleeme nahaga. Ma ei tea, kas see on tingitud keskkonnast või on sel mingi muu põhjus. Seetõttu on ka väga palju häid arste, kes nende probleemidega tegelevad. Mõnele inimesele võib tunduda, et nahk ei ole kuidagi siirdemeditsiiniga seotud, kuid see on vale. Kõik on seotud epiteelkoega, mis on esimene kiht meie kehas. Nahal on seos ka immuunsüsteemiga ja kõik, mis juhtub nahaga, toimub tegelikult ka ülejäänud kehas. Nahk näitab väga palju.

Personaalmeditsiinis saamegi seega töötada näiteks nahaprobleemidega, püüda leida omavahel seotud osi ja proovida neid probleeme lahendada. Tartus on väga palju häid arste ja teadlasi ning mul on väga hea meel, et saan koos nendega tööd teha ja siinsesse ühiskonda panustada.

Üks teie siinseid ülesandeid on seotud doktoriõppe arendamisega. Mis peaks doktoriõppes olema teisiti või millega tuleks varasemast enam tegeleda, et üliõpilased ka diplomini jõuaksid?

Kuigi ma ei tunne siinset süsteemi veel väga hästi, olen märganud mõningaid asju, mis on siin teisiti kui mujal. Siin on väga palju kursusi, mida doktorandid peavad läbi tegema. Doktorantuuris võiks kursuste arv olla võimalikult väike ja kõik kursused peaksid olema seotud üliõpilase teadustööga. Need peaksid olema kuidagi teadustöö jaoks kasulikud, nii oleks ka doktorant motiveeritum oma tööga tegelema. Kursus võib olla näiteks sellest, kuidas teha kirjanduse ülevaadet, või ka kursus, mille lõpuks tuleb esitada kirjanduse ülevaade teemast, mida üliõpilane uurib – just sellised kursused, mis aitaksid tal samal ajal ka oma doktoritööd teha. Pärast seda peaks doktorant minema omapäi otsima, uurima ja tegutsema. Ma arvan, et üks probleemidest ongi kursuste arv, millel tuleb osaleda. Kohati ei ole see minu arvates õigustatud, seega tuleks niisugune asi kindlasti üle vaadata.

Kui tudengid ei ole motiveeritud, siis peab vaatama, kus on see murekoht, mis näitab, et süsteem ei tööta. Saan aru, et üks probleemidest on seotud majandusliku toimetulekuga. Eks osa sellest probleemist tuleneb ka tööturust – kui hästi leitakse pärast doktorantuuri tööd. Samas on väga oluline, et ülikool õpetaks inimesi n-ö raha tegema, olema ettevõtlikud. Ei ole hea, kui teadus ja raha on eraldi, tarvis on mõlemaid, et saata korda suuri asju. Muidugi on seda lihtne öelda, aga ülikool peaks mõtlema aina enam sellele, kuidas niisugust osa õppekavasse lisada.

Arvan, et inimesed peavad olema valmis ka muutusteks ja olema kohanemisvõimelised. Praegu võib ühe põlvkonna jooksul muutuda ja toimuda niivõrd palju, et lihtsalt tuleb muudatustega kaasas käia. See on praegusele ajastule väga iseloomulik.

Missuguseid praegu ulmelisena tunduvaid asju võib siirdemeditsiini tulevikus varem või hiljem kohata?

Kui me vaatame varasemale ajale tagasi, siis 10–15 aastat tagasi sai võimalikuks see, et inimesed said vaadelda kogu DNA-d. Mäletan siiani seda päeva, kui kuulutati välja, et inimese genoomi DNA on järjestatud; see oli 2000. aastate alguses. Niisugune saavutus oli väga suur samm edasi! Sel ajal mõtlesime, et meil on võimalik teha diagnostilisi teste kogu genoomi ulatuses, kuid see osutus väga kalliks. Toona oli ainult ühe inimese genoomi DNA-järjestuse jaoks tarvis, et suured riigid paneksid raha kokku, nii et seda oleks üldse võimalik teha. Kuid tehnoloogia arenes aina edasi ja nüüd maksab selline järjestus alla 1000 naela. Enam ei ole see midagi kujuteldamatut. Hoolimata sellest, et me alles õpime, võime tegelikult võtta vaid mingi osa DNA-järjestusest ja analüüsida seda – ka see annab meile väga palju teavet ning aitab erinevaid haigusi diagnoosida.

Me ei kujutanud 20 aastat tagasi ettegi, et selline asi võiks üldse võimalikuks saada: sa lähed oma arsti juurde, ta võtab verd või süljeproovi, seda analüüsitakse ja ta saab sinu kohta väga palju teavet. Võib-olla on õige pea võimalik juba seegi, et inimene läheb arsti juurde, maksab ainult 50–100 eurot, arst teeb testi ja saab pildi kõikidest probleemidest, mis selle inimese kehas on. See aitab arstil ka paremini haigusi diagnoosida ja kirjutada välja ravimeid just täpselt nii palju või vähe, kui sellele inimesele tarvis on. Paari kuu pärast võib ta testi korrata ja vaadata, kas see ravim on olukorda parandanud ja kuidas täpsemalt.

See kõik aitab parandada tegelikult ka praegust ravimite tarbimist ja nende määramise kogust – me saaksime igale inimesele määrata just täpselt nii palju, kui talle on vaja. Võib-olla aitab ühele inimesele kahest aspiriinist, teise jaoks sobivad aga pigem kaks paratsetamooli. Või tekitab see kogus tal hoopis maoprobleeme ja nii tuleb annust vähendada või midagi muud määrata. Selliselt oleks võimalik teaduslikult täpselt paika panna, kui palju ja mida iga inimene vajab. Samuti oleks teada, missugused on nende ravimite täpsed kõrvalmõjud sellele inimesele.

Missuguse uurimisteemaga teie täpsemalt tegelete?

Minu peamine uurimisteema on seotud sellega, kuidas ja millest suhtlevad omavahel embrüo ja ema ning mis selles suhtluses täpsemalt aset leiab.

Tegelikult õppisin ma veterinaariat, pärast seda läksin Hollandisse doktorantuuri ja teadsin selleks ajaks, et soovin uurida, kuidas areneb välja sugu. Selleks ajaks oli olemas üks meetod, millega sai lapse sugu n-ö valida, kuid see oli toona siiski ainus meetod, mis toimis. Juhendaja ei lubanud mul seda teemat võtta, sest ta arvas, et see on liiga riskantne, ning ta soovis, et tegeleksin millegagi, mille puhul ta oli kindel, et ma ka lõpetan. Nii hakkasingi uurima sperma ja munaraku vastastikmõju. See oli väga huvitav.

Järeldoktorantuuris hakkasin tegelema aga hoopis sellega, kuidas seemnerakk ja naise reproduktiivsüsteem omavahel suhtlevad. Mul on Suurbritannias Sheffieldi ülikoolis oma õppetool, kus töötangi selle kallal, kuidas suhtlevad omavahel embrüo ja emaka limaskest.

Ma püüan mõista, missugused on need esimesed sõnad, mis räägitakse lapse ja ema vahel. Teame praegu ainult 2/3 neist probleemidest, mis viljakusega tekivad. Me ei tea väga tihti, missugused probleemid on näiteks seotud embrüoga või miks need üldse tekivad – miks ei leia embrüo väikest pesakest emakas.

Me arvasime, et esimesed sõnad vahetavad embrüo ja ema alles kuuendal-seitsmendal päeval pärast embrüo loomist, aga nüüd teame, et tegelikult suhtlevad nad kohe – siis, kui spermatosoid siseneb munarakku ja kui tekib embrüo. Nad saadavad teineteisele signaale, seega suhtlevad omavahel.

Väga tihti läheb selles suhtluses midagi valesti. Kas ei ole äkki ema selle lapsega millegipärast rahul ja rasedus katkeb seepärast? Või missugused on need põhjused? Me ei tea veel kõike, kuid nendevaheline suhtlus aitaks meil seda mõista ja mõnikord saaksime võib-olla midagi selles kommunikatsioonis ka parandada, et rasedus ei katkeks.