Möödunud aastal tunnustas haridus- ja teadusministeerium arvutiteaduse instituudi informaatika lektorit Eno Tõnissoni aasta õppejõu tiitliga. Õppejõud, kes seob oma töös mitmeid erinevaid meetodeid ja on esimese eestikeelse MOOC-i üks loojatest, ütleb aga üllatuslikult, et tegelikult on ta üsna kehv uuenduste vastuvõtja ja isegi pelgab neid veidi.

Lektor räägib, et kuigi ta kasutab oma loengutes klikkereid, õpetab tuhandeid inimesi eestikeelsete MOOC-ide «Programmeerimisest maalähedaselt» ja «Programmeerimise alused» kaudu ja küsib igas loengus tudengitelt tagasisidet, ei ole tal moodsat telefoni ega Facebooki kontot.

«Näiteks klikkerite puhul ma kartsin, et need ei lähe tööle ja mis siis saab. Kord loengus ei läinudki ja see üks minut, mis kulus nende käivitamisele, oli üks mu elu pikimaid minuteid,» jutustab Tõnisson. Ta lisab, et tudengid ei pannud ilmselt tähelegi, kas loeng algas minut varem või hiljem, kuid talle tundusid need 60 sekundit justkui igavik.

Tagasiside ei luba eest ära kapata

Klikkerid on õhukesed peaaegu väikese taskuarvuti suurused seadmed, millel on kümme nuppu. Kui õppejõud peab seisma auditooriumi ees, kus istub ligi 200 üliõpilast, on keeruline alati teada, kui kaugel on tudengid oma õppetööga ja kuidas sobis neile näiteks loengu tempo. Nii küsibki Tõnisson igas loengus üliõpilastelt loengu tempo, läbivõetud materjali raskusastme ja selle kohta, kui kaugel nad kodutööde ja materjalide lugemisega selles aines on.

Pärast seda ilmuvad slaididele tulpdiagrammid, millelt on näha, kui mitu protsenti loengus osalejatest ühe, teise või kolmanda variandi poolt vastas. «Mind vaevas tükk aega küsimus, miks peaks tulema hulk inimesi ühte ruumi kokku ja kuulama õppejõudu. Tänapäeval ei ole ju õppejõud enam ainus, kes valdab mingisugust teemat ja omab teavet. Seega andsid klikkerid mulle viis aastat tagasi loengumõtte jälle tagasi,» räägib lektor.

Õppejõu arvates aitavad klikkerid ja nende kaudu tulnud tagasiside näha, kas ta liigub õiges tempos edasi ning kui palju on neid üliõpilasi, kes vajaksid lisaabi. «Oleme teinud näiteks lisapraktikumi rühma, kuhu tudengid saavad vajadusel tulla ja abi küsida. See tagasiside ei luba mul tegelikult ka üliõpilaste eest n-ö ära kapata,» sõnab ta.

Tema arvates aitab tagasiside näha ka kogu auditooriumil endal, missugune olukord tudengite seas valitseb. «Võib-olla keegi vastab, et loengu tempo oli tema jaoks liiga aeglane, ja tagasisidest selgub, et üle poole loengus olevate inimeste arvates on tempo igati sobiv. See annab hea pildi ka neile endile,» on õppejõud kindel.

Võimalus olla päriselt rahvusülikool

Arvutiteaduse instituudi korraldatud e-kursusel «Programmeerimisest maalähedaselt» on osalenud mitmed tuhanded inimesed. Sel korral pani end kursusele «Programmeerimise alused» kirja umbes 1500 inimest. Tõnissoni arvates innustab inimesi kursusel osalema uudishimu ning soov ikka ja alati midagi uut juurde õppida. Samas leiab ta, et esimene eestikeelne MOOC oli ka lihtsalt õigel ajal õiges kohas ning kogus ka seetõttu palju populaarsust.

«Meid ümbritsevad inimesed ei tea tihti kuigi palju programmeerimisest, samas räägitakse meedias idufirmadest ja programmeerimise temaatikast päris palju. Inimese loomuses on soov juurde õppida ning ilmselt oleme oma stiili ja tasemega paljusid sobivalt kõnetanud.»

Kursus õpetab igale inimesele iseenda kohta üpris palju: kas programmeerimisega saadakse üldse hakkama ja mida see endast kujutab. Õppejõud toob näite, et e-kursusel osales ka üks 70-aastane härra, kes oli kunagi õppinud inseneriks ja mõtles nüüd, et kui ta oleks noorem, siis kas ta oleks hakanud programmeerimisega tegelema. «Ja nüüd ta saigi proovida, kas ta saab sellega hakkama ning kui keeruline see tema jaoks olla võiks.»

Õppejõu arvates ongi seesuguste e-kursuste loomine ja nende kaudu õpetamine koht, kus ülikool saab olla ühiskonnas päriselt rahvusülikool. «See kursus on eestikeelne ning see on kindlasti väga suur väärtus inimeste jaoks. Eesti keeles õppimine on väga tähtis. Minu meelest on ülikooli roll ühiskonnas väga oluline, meil on kõrge maine ja vastutus ning nende e-kursuste abil saame anda haridust kõikidele, kes seda soovivad.»

Tagasiside innustab

«Programmeerimisest maalähedaselt» on saanud osalejatelt mõistagi ka tagasisidet. Lektori sõnul on tore teada, et inimestele on kursus meeldinud. «Aga eriti hea tagasiside on ka see, kui inimene kirjutab, et ta ei hakka ilmselt programmeerimisega mitte kunagi tegelema, aga ta lõpetas kursuse ja saab nüüd aru, mis programmeerimine täpsemalt on.» Ta lisab, et muidugi ei pruugi see olla õppijale alati tiivustav tunne, kuid annab võimaluse taas midagi iseenda kohta õppida.

Õppejõudu ennast innustab kursusel osalejatelt ja tudengitelt saadud tagasiside ning tema silmad lähevad programmeerimisest ja õpetamisest rääkides särama. «Jah, tõesti, see kõik motiveerib mind ennast. Kui paljud lauljad ja näitlejad räägivad, et nad saavad oma energia publikult, siis mina saan kursusel osalejatelt energia tagasi.»

Samas ütleb ta, et leiab end nii mõnigi kord loengule kõndides mõtlemast, miks ta seda jälle teeb. «Näiteks kui ma lähen siit Liivi tänavalt Jakobi õppehoonesse kevadeti üht loengut andma, võtan klikkerid ja kõik muu vajaliku kaasa ning mõtlen: kas ma pean seda tõesti jälle tegema, miks pean see mina olema?» Kuid õpetamine ja selle protsess pakub Tõnissonile siiski niivõrd palju rõõmu ja motivatsiooni – muidu ta lihtsalt ei õpetaks enam.

Tõnnisson õppis ülikoolis matemaatikaõpetajaks ning õpetas kaheksa aastat Tartu Tamme gümnaasiumis. Tõnissoni sõnul õpetas see aeg talle endalegi palju just ka ülikoolis õpetamiseks. «Seal sai õpetada toredaid inimesi, kes ei olnud tulnud õppima spetsiaalselt informaatikat või matemaatikat. See näitas inimesi veidi laiemalt.» Nüüdki õpetab ta sadade informaatikatudengite kõrval paljusid teiste erialade üliõpilasi.

Põhjust, miks Tõnisson õpetajaks hakkas, ei oskagi ta täpselt nimetada. «Ilmselt on see mul ka veres, sest mu ema on õpetaja, isa treener, abikaasa õpetaja, vend ja õde tegutsevad haridussüsteemis. Nii tundus see loomulik tee,» mõtiskleb ta.

E-kursus tõukas kirjutama

Mõte rääkida programmeerimisest maalähedaselt tekkis Tõnissonil pärast seda, kui arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo käis välja idee, et ka Tartu ülikool peaks välismaiste kõrgkoolide eeskujul MOOC-e pakkuma hakkama. «Alguses ei köitnud see mõte mind eriti. Siis tuli suvi ja maal olles hakkasin mõtlema, et programmeerimises on tsüklid ja et tegelikult on ju elus samamoodi. Seejärel tuleb midagi salvestada – vanasti pandi vili salve jne. Nii tekkisidki mul mingisugused seosed ja kursuse nimi tuli mulle iseenesest pähe.»

Nii pakkuski Tõnisson selle idee oma kolleegidele välja ja töö algas. «Sel kursusel on kaheksa osa ja iga osa juures on ka ilukirjanduslikud lood või katsetused, mille olen ise kirjutanud. Mind üllatas kõige rohkem see, et ka minus avanesid mingisugused loomingulised kanalid, mind tabas inspiratsioon,» räägib õppejõud vaimustunult. Nii kirjutaski ta peaaegu järjest valmis kaheksa toredat lugu, mis on kõik kuidagi ka programmeerimisega seotud.

Tõnissonile tundub, et ühiskonnas ja ka ülikoolis hakatakse aina enam õpetamise olulisust rõhutama. «Mistõttu on ka väga oluline, et õpetajatel säiliksid rõõm ja motivatsioon oma tööd teha. Minu arvates hakkab ka selline teaduse ja teadusartiklite kultus vähenema.» Õppejõu sõnul on muidugi hea tunne, kui mõni teadusartikkel on jälle valmis saanud, kuid sama tunnet on võimalik ammutada ka õpetamisest.

«Õpetamist on võib-olla raske mõõta ja tagasiside mõõtmine ei pruugi alati sisuliselt kattuv olla, aga see, kui me suudame anda õpetajatele vabaduse ja rõõmu ning neid toetada ja tunnustada, on väga oluline.» Seetõttu peab lektor oluliseks ka haridus- ja teadusministeeriumilt saadud tiitlit, kuid rõhutab, et see on kindlasti mõeldud ka kõikidele tema lähedastele ja kolleegidele. Intervjuu ajal märgib ta korduvalt, et selliseid kursusi saab teha ainult koostöös. Samuti rõhutab ta pere toetuse olulisust.

Tõnisson lisab, et erinevad tunnustused teevad teda üsna kohmetuks. «Kui Jõhvis anti see karikas üle, siis ma muretsesin ikka päris palju, sest ega meile enne tulemust ei öeldud, kohapeal saalis saime teada. Ja ühest küljest oled sa selle üle nii rõõmus, samas aga tekib selline eestlaslik tagasihoidlikkus,» kirjeldab õppejõud.

Siiski on tema arvates tähtis õpetajaid tunnustada. Samuti on oluline, et ka ülikoolis instituutide ja valdkondade tasanditel tunnustataks õppejõude nende hea töö eest. «Öeldakse, et ülikool on teadusasutus, aga minu arvates on see ikkagi eelkõige õppimise ja õpetamise koht. Võib-olla ei tundu see mõnele inimesele samaväärne teadusartiklite kirjutamisega, kuid tegelikult on ka see ühiskonnale väga oluline.»

Intervjuu lõpuks ütleb õppejõud, et teda innustab see teadmine, et kui talle on mingi teadmine antud ja kui ta midagi «natuke oskab», siis oleks ebaõiglane neid teadmisi ja oskusi ainult endale hoida. «Õpetamisega ei kaota ju mitte midagi, samas saan ma inimestele midagi pakkuda, kui nad suudavad ja tahavad seda vastu võtta. See on äärmiselt tore tunne.»

Missugune on Eno kolleegide arvates?

Peamised sõnad iseloomustamaks informaatika lektorit Eno Tõnissoni on töökus, huumorimeel ja loomingulisus.

Töökaaslased ütlevad, et Eno on lausa nii töökas, et võiks nädalavahetustel isegi natuke vähem oma töörühmale kirjutada. Siiski tunnistavad nad seda, et kui on kiiresti abi või nõu vaja, siis võib alati kindel olla, et temalt saab ruttu asjakohase vastuse ning ta on alati valmis vastu tulema. Samas peetakse teda ka vastuoluliseks isiksuseks: ühtpidi varjab ta ennast pisut alalhoidliku maski taha, aga tegelikult kasutab ta õpetamisel alati ajakohaseid parimaid tavasid ja haridustehnoloogilisi lahendusi.

Nalja on Eno valmis kogu aeg tegema ja teiste kildudegi peale naerma – seda on ka hästi kuulda. Üldiselt on nii, et kui Eno on majas, siis saab tema asukohta üsna täpselt määrata kõmiseva hääle ja valju naeru järgi. Pealegi on tal alati midagi huvitavat rääkida: isegi kui jutt algab programmeerimisest, siis üks hetk võite avastada end vestlemas hoopiski ajaloost või Hispaania riigikorrast.

Mõned kahtlustavad ka seda, et Eno on pühendanud end auditoorse õppetöö ja e-kursuste kaudu kõikidele eestlastele programmeerimise õpetamisele lihtsalt seetõttu, et edasi lükata oma doktoritöö kaitsmist.

Kolleegid arvutiteaduse instituudist