Tartu ülikooli kultuurikommunikatsiooni ja semiootika nooremteadur Mari-Liis Madisson analüüsis oma doktoritöös Eesti paremäärmuslaste veebisuhtlust. Doktoritöö toetus kultuurisemiootika raamistikele, mis võimaldasid selgitada paremäärmusliku inforuumi eri tasanditel aset leidvat suhtlust ja selle keskseid väärtusi.

Töö põhitähelepanu oli täpsemalt suunatud osaluslikule, mitteametlikule ja n-ö rohujuuretasandilt võrsunud paremäärmuslikule võrgusuhtlusele. Selgus, et niisuguste võrgustike külastajad väärtustavad taolist teaberuumi, kuna seda tajutakse peavoolupoliitikast eraldiseisva ja vahel koguni sellele vastanduvana. 

Madisson käsitles ka oma bakalaureuse- ja magistritöödes vandenõuteooriaid. Tal tuli oma uurimuse algusaegadel üsna tihti põhjendada, miks on tarvis analüüsida vandenõuteooriaid ja paremäärmuslikkust. Praegu ei kahtle teema uurimise vajalikkuses enam keegi.

Eelkõige kerkis teema päevakorda pärast 2011. aasta suvel Utøya saarel Anders Behring Breiviku toime pandud veretööd, Eesti ühiskonnas aga näiteks ka pärast kooseluseaduse vastuvõtmist ning Euroopa põgenikekriisi aktuaalseks muutumist.

TEADUS - Mari-Liis Madisson(Siim Vatalin).jpg

Mari-Liis Madisson (FOTO: Siim Vatalin)

Madisson külastas 2012.–2015. aastal mitmeid avalikke foorumeid, blogisid ja Facebooki gruppe ning vaatles neid ilma sealsesse arutellu kuidagi sekkumata. «Osa minu uurimuse ülesehitusest oligi see, et ma ei andnud edasi ühtegi seisukohta, mis ei oleks avalikult kättesaadav. Kui vahepeal muutusid mõned blogid salasõnapõhiseks, siis loobusin nende kajastamisest.» 

Madisson valis teadlikult mitte­osaleva vaatluse, selleks et neid inimesi mitte eksitada või suunata talle sobivaid vastuseid andma. «Tahtsin näha just seda diskursust, mis nendes foorumites ja blogides olemas oli.»

Enesemääratlemine rahva äratajatena

Doktoritöö uuris paremäärmusliku veebisuhtluse olulisemaid teemasid ning keskendus iseäranis sellele, kuidas loodi taolises suhtluses erinevaid oma ja võõra määratlusi. «Kuni 2014. aastani olid suhtluse kesksed teemad Euroopa Liidu ja Venemaa ohtlikkus Eestile kui rahvusriigile, võimueliidi ja peavoolumeedia seotus üleilmse vandenõuga ning Teise maailmasõja kuritegude ja nõukogude okupatsiooni n-ö õige mäletamisega.» Pärast kooseluseadust ja Euroopa rändekriisi nihkus fookus pigem rassiteemadele ja islamihirmule.

Paremäärmuslikud blogikirjutajad ja autorid kirjeldavad end tihti ka kui rahva äratajad ja inforevolutsiooniga seotud isikud. «Tänapäevases paremäärmuslikus identiteediloomes on enesemääratlemine kodanikuajakirjanikuna või rahvavalgustajana väga kesksel kohal,» ütles Madisson. Need inimesed kirjeldavad end tihti kui kodanikuaktivistid, kes on peavoolumeediast mõjutamata ning toovad endi sõnul inimesteni kallutamata tõde.

Tavapärasest alternatiivmeediast eristab paremäärmuslikke mõtlejaid ka see, et need autorid vastanduvad pluralismile. «Kui üldse saab rääkida tavapärasest alternatiivmeedia ideoloogiast, siis põhimõtteliselt on tihti nii, et end esitletakse kui üht võimalikku paljude seast. Paremäärmuslikud autorid esitlevad aga tihti enda vaadet kui ainuõiget ega tunnusta põhimõttelist vaadete paljusust,» kirjeldas ta.

Paremäärmuslaste identiteediloomes on olulisel kohal binaarne vastandumine nii kohalikule kui ka üleilmsele poliitilise eliidile. «Teisalt põimib paremäärmuslik meedia sageli rassistlikke ja võõra­viha vaateid ühiskonnas üldtunnustatud liberaaldemokraatia ja mitmekultuurilisuse diskursustesse kuuluvate tähistajatega, nagu näiteks õigus võrdsele kohtlemisele, vähemuste kaitse, sõnavabadus jne.» 

Samuti on parem­äärmuslased kohandunud e-Eesti identiteedidiskursusega, mis kujutab eestlasi haruldaselt ITK-teadliku rahvusena. Veebiringkonda peetakse paremäärmuslikes tõlgendustes sageli võimueliidi manipulatsioonidest suhteliselt vabaks teaberuumiks, kus rahva nn tõeline hääl saab end väljendada.

Lihtsustatud ja põnevad sõnumid

Madissoni üllatas paremäärmuslaste veebisuhtlust uurides see, et need inimesed on väga hästi kursis nii peavoolu meedias toimuvaga kui ka akadeemilise kirjandusega. «Väga tihti viidatakse neist erinevatest veebiplatvormides peavoolumeedias ilmunud artiklitele ning akadeemilisele kirjandusele – tehakse oma valikuid, mida jagada ja millele tugineda –, kuid nad on seda teavet kasutades väga osavad.» 

Samuti kasutatakse palju visuaalseid suhtlusvõimalusi, näiteks karikatuure ja videoid. «Nad on ka mitmete keelte oskajad, tihti tõlgitakse artikleid või sisu Skandinaavia paremäärmuslikest blogidest ja Facebooki gruppidest. Nii­samuti Poola ja Ungari parempopulistide loosungeid ja materjale. Seesugune rahvusvahelistumine üllatas mind,» rääkis Madisson. 

Paremäärmuslikes veebiplatvormides mängitakse muuhulgas ka inimeste tunnetel ning kasutatakse ära tõejärgset (postfakt) poliitikat. «Olulisel kohal on näiteks lihtsustatud, värvikate, emotsionaalsete ja intrigeerivate seletuste andmine, kus tõlgendajal on võimalus võtta kõrgem kõlbeline positsioon ja öelda, et mina näen manipulatsioone läbi ja saan neist paremini aru kui tavainimene. Konkreetse tõendusmaterjali pakkumine ning teadmuspõhisus on taolistes selgitustes teisejärgulised». 

Seesugune tõejärgne poliitika on seotud suuresti ka teabe ülekülluse ajastuga. Inimeste meedia­päev internetis on muutunud väga pikaks ning me puutume kokku tohutult paljude teabekildudega. «Seesugused lihtsad, löövad ja intrigeerivad seletused on muutunud ligitõmbavaks. Inimesed eelistavad lihtsaid, inimlikkusele või mingisugustele tugevatele tunnetele rõhuvaid selgitusi.»

Miks inimesed seesuguseid lihtsaid tekste eelistavad? Seda seetõttu, et kui elame maailmas, kus teavet on väga palju, siis võtavad pikemad ja keerukamad seletused inimeselt rohkem aega ja keskendumist. «Kriitilise peegelduse jaoks kulub palju aega ja energiat ning paljudel pole tahtmist ja võimalust sellele pühenduda. Nii loetaksegi seletusi, mis tunduvad ilmselged ja lihtsasti hoomatavad ning on meelelahutuslikult atraktiivsed.»

Tuleb tõdeda, et tänapäeva meedia ning klikkidele suunatud veebiajakirjandus soodustab seesuguste tekstide tarbimist ja uskumist. «Ajakirjandus on aina enam klikkide püüdmisele orienteeritud ning inimesed klikivadki just neid teemasid, mille vastu on neil juba eelnevalt huvi olemas. Olemasolevate vaadetega mittehaakuvad teemad lükkuvad kõrvale, sest otsitakse intrigeerivaid, lühikesi ja tuttavasse maailmapilti sobituvaid tekste.» 

Madisson vaatles oma töös ka vandenõuteooriate semiootilise konstrueerimise loogikat. See võimaldab kokku tuua kaks tasandit: ühelt poolt, miks juhtuvad kohutavad sündmused heade inimestega, ning teisalt, kuidas need sündmused juhtuvad. «Tavaliselt seostub vandenõuteooria mingisuguse sündmuse salaja tegutsevate pahatahtlike jõududega. Ebameeldivate ühiskondlike sündmuste taga nähakse kuritahtlike jõudude äärmiselt läbimõeldud ja pikaaegse õõnestustegevuse tulemust. Näiteks räägitakse, et pagulaskriis on teadlikult kellegi kujundatud, et teenida mingisuguste inimeste pahatahtlikke eesmärke.» 

Seesuguseid miks- ja kuidas-küsimusi ning selgitusi saab väga hõlpsasti kokku panna seepärast, et vandenõuteooriate raamistik on inimeste kultuurimälus olemas. «See on väga tüüpiline, et eri ühiskondlike kriiside, katastroofide või vastuolude ajal tuleb vandenõuteooria selgitusskeem kuskilt mälusopist meelde. Nii on lihtne erinevaid sündmusi kaardistada, eriti kui ei ole veel olemas ametlikke pädevaid selgitusi või kui ametnike selgitustes on vastuolud.»

Vandenõuteooriaid uurides kerkib alati üles ka üks klassikaline küsimus – kas vandenõuteooriad on äkki ise n-ö metatasandi vandenõud kellegi vastu. «Võib-olla see ongi üks infosõja võte või populistide teadlik retooriline varu, millega avalikkust eksitada, üldist ärevust ja hirmu külvata? Eks kõik seisneb selles, kuidas seda kurjust mõtestada ja mille taga teadlikku kujundatust näha.» 

Madisson on nõus uurijatega, kes ütlevad, et kõik vandenõud ei ole alati välja mõeldud. Samuti nõustub ta sellega, et ühiskonnas on neid alati olnud. «Praegu räägitakse näiteks väga palju Taavi Rõivase vastasest vandenõust, mille järgi Rõivas kukutati Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna salasepitsuste tulemusena. Seegi on mingis mõttes vandenõuteooria.»

Vandenõuteooriaid tuleb analüüsida

Tema arvates tuleks vandenõuteooriaid vaadelda mitmetahulistena ning neid igast küljest analüüsida. Niisamuti on parem­äärmuslaste ja nende mõtetega. «Kuna me ei ole teabekülluses harjunud enam suuremat pilti või asjade ideoloogilist konteksti nägema, siis tuleks rohkem keskenduda eri väidete ja teabekildude kontekstide analüüsimisele.» 

Madissoni sõnul ei ole tänapäeval enam mingit probleemi teabeni jõudmisega, küll aga tuleks paremini mõista, missugused ideoloogilised või kultuurilised koodid on erinevate teabekildude taga. «Kui rääkida riskidest või millestki, mis on ühiskonnale kuidagi väga halb, siis võiks selle kõrval näha ka positiivseid mõjusid, ja vastupidi.» 

Tema arvates õpetab kultuuri­teaduslik vaatenurk nägema ka kõige argisemate ja ilmselgena näivate seisukohtade taga eri väärtusi ja ideoloogilisust. «Meil oleks rohkem tarvis mõtestavat ja kaardistavat mõõdet ja seda juba kas või põhi- ja keskhariduses – õpetust, mis aitaks näha teemade keerukust ja kontekste.»