Eelmisel kuul doktoritöö kaitsnud Madli Pesti sõnul on poliitiline teater aidanud kaasa Eesti ühiskonnas olevate probleemide teadvustamisele ning tekitanud pigem positiivset pinget.

Poliitiline teater tähendab üldistatult, et tegemist on ühiskonnaga suhestuva teatriga. Teatriga, mis ütleb midagi nüüdisaja maailma kohta.

Kui Pesti õppis 2005.–2006. aastal Berliinis, käis ta väga palju teatris ning märkas erinevust Eesti ja seal nähtu vahel. «Peamine erinevus oli, et sealne teater kõneles midagi väga olulist selle ühiskonna kohta, ja teravalt. Tol ajal oli Eestis seesugune ühiskonnaga suhestuv ja ühiskonnakriitiline teater veel vähetuntud ja -kasutatud,» sõnas ta.

Kui ta hakkas 2005. aastal poliitilist teatrit uurima, siis ei kasutatud Eestis veel kuigi palju rühmaloome strateegiat. «Eestis on alati olnud üks selge näide, Von Krahli teater ja nemad on tegutsenud juba 1990. aastate algusest. Võib öelda, et nemad kasutavad rühmaloome meetodit üsna läbivalt ja mitmel viisil.»

Nüüd aastate möödudes on näha, kuidas see suundumus ka Eestis aina süveneb. «Rühmategemised imbuvad ka suurtesse teatritesse, sellega ei tegele ainult väikesed erateatrid või mõttekaaslaste trupid.»

Rühmaloome meetod tähendab, et lavastuse tegemise aluseks ei ole näidend. «Tavaliselt tuleb kokku mõttekaaslaste rühm, kellel on mingisugune idee või probleem, mida nad soovivad arutada. Nii nad hakkavadki seda koos lahendama ja tulemuseks on lavastus.»

Rühmaloome puhul ei ole lavastuse loomisel hierarhilist ülesehitust ning lavastaja ei ole kõikidest kõrgem, vaid ta on trupi üks liige. «See annab võimaluse kõikidel häältel kõlada ning olemas ei ole ainult üks ja ainus tõde, vaid ideede paljusus,» kirjeldas ta.

Ka Vanemuise teatris on tekkinud seesuguseid kooslusi, kes on tulnud kokku ilma eelneva näidendita ja midagi koos loonud. «Näiteks Mehis Pihla lavastus «Ilus on noorelt», mis on noorte näitlejate ühistöö. Lavastaja tuli mõtetega, aga kõik näitlejad andsid oma panuse. See on hea näide, kuidas suure struktuuri sees on võimalik teha midagi täiesti katselist.»

Poliitmaastik aeti ärevile

Mainides poliitilist teatrit, tuleb ilmselt paljudele meelde NO99 teatri 2010. aasta lavastus «Ühtne Eesti», kus kasutati mitmeid poliitilise teatri võtteid. «Loomulikult tekitas see tol ajal pingeid, ajas kogu poliitmaastiku ärevile ning sellel olid oma tulemused. Ma ei taha öelda, et poliitiline teater peab lahendama ühiskondlikke probleeme, kuid kunsti ülesanne on juhtida tähelepanu ja esitada küsimusi. Panna inimesed mõtlema.» Just seda «Ühtne Eesti» ka saavutas.

Poliitilise teatri üks strateegia on ka rakendusteater. Rakendusteatri praktika hõlmab tavaliselt väiksemaid rühmi ning ei jõua alati massideni. ««Ühtne Eesti» on selles mõttes kolossaalne näide, aga sealsamas ka väga erandlik. See jõudis väga paljude inimesteni, aga oli ka pikk protsess.»

Pesti tõi välja huvitava kõrvutuse, kuidas 2000. aastal lõi üks Saksamaal tegutsev trupp midagi «Ühtse Eestiga» sarnast. «Saksamaal loodi päris partei ning lavastaja sai tutvustada nii kunstilisi kui ka ühiskondlikke ideid.» Ka «Ühtse Eesti» puhul oli õhus pinge, kas erakond luuakse või mitte.

Pesti sõnul kasutati «Ühtse Eesti» lavastuses selgelt dokumentaalseid strateegiaid, sest paljuski tugineti tõsiasjadele, intervjueeriti inimesi, kasutati dokumente, kuid sealsamas segunes see väljamõeldisega. Lavastuses kasutati ka rühmaloomet, sest lavastuse lõid paljud inimesed üheskoos. «Teatud mõttes oli seal ka taasetendamise võtteid, kuna partei kongress taasetendati. Muidugi loodi see väljamõeldud ainestikust, aga paljuski oli kasutatud materjali, mis põhineb päriselul.»

Nii NO99 kui ka Von Krahli teater etendasid 2006. aastal nafta lõppemist käsitlevad lavastused. «Nende mõte oli näidata, et inimene ei muuda kohe oma käitumist, vaid et inimesed peaksid üldse hakkama nendele teemadele mõtlema ja siis võib mõtlemisest kasvada välja ka tegutsemine.» Pesti arvates ongi oluline, et kunst tekitaks pinget. «Nagu pillikeel, mis on väga pingul, ja sel juhul on see keel ka teravam ja täpsem.»

Pesti järeldab oma töös, et Eesti poliitiline teater ei erine välismaal olevast kuidagi. «Eesti kuulub täieõiguslikult n-ö Lääne-Euroopa kultuuri hulka. Mingisugused suundumused on välismaal muidugi kiiremad. Kõik minu uurimuses käsitletud võtted, rühmaloome, dokumentaalsus ja eriti rakendusteater, olid seal juba varem tugevamalt esil, kui siin.»

Muuta maailm paremaks

Doktoritöös vaadeldi peale rühmaloomestrateegia veel dokumentaalteatri ja rakendusteatri strateegiaid. «Strateegiaid on veel, kuid mind huvitasid rohkem laiemad teemad ning seetõttu ei keskendunud ma väga ka isikulugudele.»

Rakendusteatri mõistetega on Eestis tegutsetud viimased 10–15 aastat. «See tähendab, et tegeletud on teatriga, mille eesmärk on pakkuda peale kunstielamuse veel midagi muud.» Rakendusteatri alla kuuluvad ka foorumteater ja kogukonnateater.

«Eestis on üsnagi levinud sotsiaalsed ja pedagoogilised teemad. Näiteks räägitakse koolis koolivägivallast, luuakse lavastus ja seda sageli koos kooliõpilastega, kes panustavad oma mõtetega.» Seejärel luuaksegi teos, mis kantakse ette, ning seeläbi esitatakse kunstiliste vahenditega mingisugust probleemi.

Ta käsitles oma töös ka Moskvas tegutsevat teatridokumentaali, kes on sealse võimu vastane. «Nad tegutsevad Moskvas väikeses keldris, sest võimud ajasid nad oma ruumidest välja. On arvatud, et kuna sinna keldrisse mahub kõige enam 50 inimest, siis nad on lihtsalt nii väikesed ja neil lastakse rahus tegutseda.» Pesti sõnul on see silmakirjalik, sest teater saab käia välismaal paljudel festivalidel, mis näitaks justkui, et Venemaal on sõnavabadus.

«Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas on rakendusteatri puhul levinud, et minnakse vanglatesse ja uuritakse vangide elu. Pakutakse neile võimalust mõtestada, miks nad seal on, missugused on nende probleemid ja kuidas saaks neid aidata.» Rakendusteatri idee on, et kunstivahenditega on võimalik muuta maailma ja inimeste elu paremaks.

Kogukonnateater on aga suund, mis tähendab kitsama ühiskonna rühmaga tegelemist. «Näiteks setosid käsitlevad Anne Türnpu lavastused, kus uuritakse seto identiteeti ja seda, mida tähendab olla seto nüüdisaja kapitalistlikus maailmas.» Oluline on ka see, et vaataja ei pea tingimata olema seto, et nende teemade üle mõtiskleda.

Väljamõeldis seguneb dokumentaaliga

Dokumentaalteatri suunda kasutatakse lääne kultuuris väga palju, selleks võetakse materjale päris elust, intervjueeritakse inimesi, kasutatakse dokumente, uudiseid jne ning pannakse need lavastusse. Pesti sõnul huvitavad n-ö päris lood aina enam ka Eesti teatritegijaid. Samuti kuuluvad selle alla isikulood, näiteks Jaanika Juhansoni lavastus Helle Laasi elust, «Ajarefrään».

Dokumentaalteatrist toob Pesti näiteks veel NO99 teatri lavastuse «Tallinn – meie linn», mis on üles ehitatud ekskursioonina, kus koos näitlejaga liigutakse mööda Tallinna linna. Näitleja räägib giidina Tallinna linnavalitsuse hämaratest tegudest majade erastamisel ja müügil, tuginedes faktidele ja ajakirjanduse andmetele.

«Mulle tundub, et Eesti teatritegijad armastavad segada väljamõeldist ja dokumentaalsust, paljud lavastused saavad lähtepunkti mingisugusest ajaloolisest juhtumist ning sageli põimitakse sinna juurde mingeid väljamõeldud hetki.» Seda teevad näiteks Ivar Põllu, Andrus Kivirähk ja Mart Kivastik. Pestile tundub, et Eesti teatrile on seesugune fiktsiooni ja dokumentaalsuse segamine iseloomulik.