Kümnenda Academica puhul 2006. aastal, ütles Saksa välisministeeriumi osakonna direktor Wilfried Grolig, et kui Academica’t poleks, tuleks see välja mõelda.

Oma aulaloengus seadis ta Saksa-Eesti teadusnädalat teistele ülikoolidele eeskujuks õnnestunud akadeemilise ja Euroopa ideed järgiva koostööna. Äsja lõppenud kahekümnenda Academica puhul on niisiis põhjust alles n-ö noore ajalooga üritustele tagasipilk heita.

Saksa ja Eesti ülikoolidevahelise koostöö edendamise ühisürituse mõte pärineb Eesti presidendilt Lennart Merilt ja Düsseldorfis asuva Eesti aukonsulilt, tollase Nordrhein-Westfaleni liidumaa tööandjate ühenduse presidendilt Jochen Friedrich Kirchoffilt. Nii on öelnud oma intervjuus ülikoolilehele üks esimeste Academica’te sisulisi vedajaid, külalisprofessor Claus Sommerhage (1950–2003).

Põhjusi, miks Tartus igal sügisel kuulati pea nädal aega mainekate saksa kolleegide loenguid, tavaks kujunenud aulaloengut ja vahetati mõtteid avalikes aruteludes, oli 1990. aastate teisel poolel piisavalt. Olid ju kontaktid Saksamaaga nõukogude ajal piiratud, näiteks õigusteadlastel lausa olematud. Tartu ülikool kuulus aga asutamisest peale, eriti aga 1802. aastast, kui see taasasutati, Euroopa ühisesse teadus- ja haridusruumi, kuigi oli nõukogude okupatsiooni ajal sellest ära lõigatud.  

Saksa riik pani oma toe alla, sh ka stipendiumitega, selleks, et taas kontakte luua ja arendada, vastastikku üksteist rikastada, tudengeid ja õppejõude vahetada. Eeltööd tegid Nordrhein-Westfaleni liidumaa tööandjate ühendus, kes on olnud ürituse peamine rahastaja, saatkonnad, ministeeriumid, ülikoolid ise. 1996. aasta 2. aprillil sündiski TÜ valitsuse otsus Eesti-Saksa akadeemilise nädala korraldamise kohta. Järgmise aasta septembrist peale väisasid igal aastal ülikooli kümned saksa teadlased ja poliitikud.

Ajastukohased aulaloengud

Kui teaduskondades peeti erialaseid loenguid ja seminare, siis üleülikooliliste aulaloengute temaatika tulenes päevakajalisematest ühiskonna- ja haridusprobleemidest. Näiteks päriti esimeses aulaloengus, kas maailma euroopastumine on lõppenud. Avalikus mõttevahetuses arutleti kõrgkoolide üle rahvusliku identiteedi ja üleilmse võrgustumise pingeväljas. Academica esimesel kümnendil vaadeldi teaduse ja praktika omavahelisi seoseid, Euroopasse lõimumist, kõrghariduse kvaliteeti, tulevikku, teaduse eetilisust, ülikoolide tavasid, teaduse ja ühiskonna suhteid jmt.

Need nädalad tõid Tartusse ka mitmeid eesti rahvusest teadlasi, nagu näiteks Hamburgi ülikooli professori, TÜ audoktori Els Oksaare (1926–2015), kes kõneles aulaloengus kultuuridevahelisest suhtlusest. Keeleteadlane rõhutas, et emakeelt on tarvis arendada ka teaduses, sest järeltulev põlvkond saab õpetust emakeeles. «Seda, mida me teise kaudu teaduses anname ja ise õpime, on tähtis ka oma emakeeles osata edasi anda. Inimene areneb selle kaudu,» on ta öelnud intervjuus TÜ lehele. Professor Oksaar oli Hamburgi ja Tartu ülikoolide vahelise koostöö algatajaid, kuulus TÜ kuratooriumi ja asutas filosoofiateaduskonna kultuuridevahelise kommunikatsioonikeskuse.

Keemikutel oli samuti Saksamaal oma mees. Teisel Academica’l pidas keemikutele loengu orgaanilise sünteesi väljapaistev teadlane, tsüaniidide keemia rajaja, professor Ivar Ugi (1930–2005) Müncheni ülikoolist. Arstiteaduskonnas on loenguid pidanud Göttingenis asuva Max Plancki eksperimentaalmeditsiini instituudi väljapaistev füsioloogiateadlane Johannes Piiper juunior (1924–2012), kelle isa oli Eestis tuntud loodusteadlane. Temagi oli TÜ audoktor. Kõik kolm olid ka Eesti teaduste akadeemia välisliikmed.

Mitmel Academica’l on käsitletud eetikaprobleeme. Näiteks kolmandal aulaloengul rääkis Göttingeni ülikooli kriminaalõiguse ja meditsiiniõiguse professor, endine rektor Hans-Ludwig Schreiber inimõiguste ülekandumisest bioeetika valda ning 1996. aastal vastuvõetud Euroopa inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonist, mis üsna varsti ilmus eesti keelde tõlgituna. Eesti oli üks esimesi, kes konventsioonile alla kirjutas.

Meditsiiniõigust kaasates arutleti viiendal Academica’l teaduse eetilisuse üle, mis oli eriti päevakorras vastasutatud Eesti geenivaramu tõttu. «Teadlane on eelkõige kodanik ja teaduseetika kodanikueetika,» jäi kõlama Konstanzi ülikooli filosoofia ja teadusteooria keskuse juhataja, TÜ eetikakeskuse rahvusvahelise kuratooriumi esimehe professor Jürgen Mittelstraßi aulaloengust. Nõnda võiks esile tõsta kõiki Academica teemasid. Ent taasiseseisvunud riikide kosudes toibusid ka ülikoolid ning suundusid ise üha enam rahvusvahelistumise teele. Academica’gi vajas uuendamist.

Täiendusi ja uuendusi

Nii kutsuti alates kolmandast Academica’st esinema ülikoolide raamatukogude kolleege. Järgnenud aasta suurüritusest peale jagati teabepäevadel teavet õppimisvõimaluste kohta Saksamaal, tutvustati riiki ja kultuuri. 2004. aastast alates toimusid Eesti ja Saksa üliõpilaste kohtumisõhtud. Tollane TÜ välissuhete peaspetsialist Lea Kivi selgitas 2004. aastal, et parema mõttevahetuse ja suurema üksteisemõistmise nimel hakkab Academica toimuma konverentsi vormis ning valdkondlike sektsioonidena. «Nii muutuvad Eesti ja Saksa teadlased võrdseteks partneriteks.»

Ühe ajajärgu lõppu tähistas kümnes Academica. Aulaloengus «Viimane aastakümme Eestis ja Saksamaal: kuhu me oleme jõudnud?» tehti kokkuvõtteid ning alates 2007. aastast võeti uus suund. Nüüd pühenduti igal aastal ühele partnerülikoolile: need olid Konstanz, Göttingen, Kiel, Münster ja Greifswald. 2012. aastal oli tähelepanu all seitse Saksamaa ülikooli ning Max Planki instituut. Toimus ka eetikateemaline sümpoosion.

TÜ rahvusvahelise koostöö välisprotokolli juhi Sirje Üpruse sõnul kujunes omalaadseks 2013. aasta kuuajapikkuse programmiga, kus peale teaduskondades toimuvate loengute peeti kaks konverentsi. Ülikooli külastas Saksamaa ja Euroopa teemalise konverentsi ajal ka Euroopa parlamendi president Martin Schultz, kes käsitles aulaloengus noorte tööhõivet. Riigihaldust käsitleva konverentsiga tähistati 20 aasta möödumist Eesti halduskohtute loomisest. «Teise konverentsi mainepäeval kuulutati välja ka Academica valdkondlikud teadustoetuse stipendiumid, mis toetasid Saksamaa ja Eesti koostööprojekte.»

Omapärane oli ka tänavune Academica, kus vaadeldi ülikoolide lugu valgustusajastu valguses koos Pariisi, Oxfordi, Greifswaldi, Leipzigi, Helsingi jt tippülikoolide teadlastega. Sirje Üprus märkis, et alates 2014. aastast toimub ülikoolis Academica-teemade konkurss, mille raames on kõigil akadeemilistel üksustel võimalus taotleda Academica fondist toetust erialadevahelise rahvusvahelise konverentsi korraldamiseks silmapaistvate Saksa teadlaste osavõtul.

Koostöö Saksamaa ülikoolidega on igati edenenud ning seda suuresti tänu Academica’le. Praegu töötab Tartu ülikoolis 22 sakslasest õppejõudu ja teadurit (k.a külalisõppejõud).

Rahvusvahelise koostöö peaspetsialisti Lauri Randveeru sõnul õpib ülikoolis 26 Saksa kodakondsusega kraadiõppe üliõpilast. «Neid on küll oluliselt vähem kui venelasi, soomlasi, ukrainlasi ja veel mõningaid rahvusi, kuid siiski rohkem kui näiteks rootslasi, leedukaid või prantslasi.» Vahetusüliõpilasena on ennast kirja pannud 92 sakslasest vahetusüliõpilast, kusjuures sakslased moodustavad neist ülekaalukalt suurima rahvusrühma.

Kasutatud kirjandus: 

• Universitas Tartuensis 1997–2016 (sept–okt).
• «Academica I–X. Kümme Saksa-Eesti akadeemilist nädalat. Aulaloengute kogumik 1997–2006». Eesti Keele Sihtasutus.  Tartu, 2006.