«See on meie, aga mitte teie ülikool!» põrutanud Jaan Tõnisson 1905. aastal vene revolutsioonilistele üliõpilastele venekeelse Tartu ülikooli aulas rusikaga lauale.

Alles 1919. aasta 1. detsembril sai Tõnisson verivärske Eesti Vabariigi peaministrina samas aulas eesti ülikooli avatuks kuulutada. See sündis hoolimata sellest, et Vabadussõda polnud lõppenud ning Narva ja Pihkva ümbruse suurtükimürin kostnud Tartussegi. Avaaktuse ladinakeelne peokutse tõi aga uue, veel tundmatu Eesti riigi ülikooli palju kaugeid külalisi.

Rahvusülikooli idee

Eesti keel ja eesti meel polnud Tartu ülikoolis võõrad. Põlisrahva keelt siin ka õpetati. Ülikoolis olid hariduse saanud paljud eestlased, oli eestlastest õppejõude. Rahvuslik ärkamisaeg tõstis eneseteadvust ja kujunes tugev kohalik haritlaskond. Kuigi rahvaluuleteadlane ja pastor Jakob Hurt arvas 19. sajandi 80. aastatel, et oma ülikooli ei jõutaks veel ülal pidada, toetas ta tulevasi põlvkondi: «Mis tõesti tarviline loomuline, saab sündima».

Esimesel Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongressil 1917 kõnelesid tulevane arst Juhan Vilms ja haridustegelane Peeter Põld juba otseselt eesti ülikooli loomise vajalikkusest. Üliõpilasaktivist Villem Ernits pakkus konkreetsemaltki: ülikool võiks algul olla mitmekeelne, keskkeeleks oleks vene keel, eesti keel olgu lubatud igas aines, kus eestlastest kuulajaid. Samuti pani ta ette soome-ugri osakonna asutamise.

1902. aastast ülikooli kantseleis töötanud Karl Laagus viib raamatus «Eesti ülikool Tartus» eesti ülikooli osalise idee isegi aastakümneid ettepoole, kui Vene võimu surveaastail nõuti eestikeelse tegeliku usuteaduse professuuri asutamist. See küll loodi, aga alles aastal 1916 ja sellele kohale määrati, mitte ei valitud, kirikuõpetaja, hilisem rektor Johan Kõpp. Määrati seepärast, et sakslastest koosnev usuteaduskond ja vene ülikooli nõukogu oli selle professuuri vastu ning keeldus teda valimast.

Eesti keel ametlikuks

Eestikeelse ülikooli eelloost on tuua palju näiteid. Otsesed ettevalmistused algasid ligi aasta enne avamist. 1918. aasta novembris nimetati vaid nädal ajutise valitsuse haridusminister olla saanud haridustegelane Peeter Põld rahvusülikooli kuraatoriks. 1. detsembril võttis ta paar kuud Saksa võimude alluvuses olnud Landesuniversitäti üle. Seda saksakeelset ülikooli olid Eesti üliõpilasorganisatsioonid peale Estica boikoteerinud. Õnneks ei löönud eestikeelse ülikooli ülesehitamisse suurt mõra sama aasta detsembris sakslaste lahkumise järel ligi kuu kestnud Eesti Töörahva Kommuuni aeg.

Ülikooli keeleküsimuse otsus tehti 1919. aasta mais. Taasavamise eeltööde komisjon otsustas õppe- ja ametlikuks keeleks tunnistada eesti keele. Leiti, et kuni õpetamisel saab võimalikuks täielik eesti keelele üleminek, võib esimestel aastatel kasutada ka saksa ja vene keelt ja teisi keeli.

Aastaks 2013 juba 94 aastat eestikeelsena püsinud ülikooli keeleminevik oli selle avamiseni ametlikult eesti keelest prii olnud. 1632 Rootsi kuningriigi koosseisus asutatuna oli ülikool ladinakeelne, taasavamise järel Vene keisririigi ülikoolina 1802 saksakeelne. 1890ndatel venestamispoliitika ajal muudeti ülikool venekeelseks. 1893 muudeti ülikooli nimi ning kahe aasta pärast mindi kõigis teaduskondades peale usuteaduskonna üle vene keelele. Karl Laagus on kirjutanud, et kantseleides domineeris vene keele kõrval endiselt saksa keel. Eesti keelt võinud kuulda eesti keele lektori loenguil ja teenijate, käskjalgade suus, kes osanud vene keelt viletsasti.

Õppejõudude probleem

Samal istungil, kus keeleküsimust arutati, otsustati, et kuna eestlaste hulgast on algul võimatu piisavalt teadusliku ettevalmistusega õppejõude saada, tuleks neid kutsuda ka Saksamaalt, Venemaalt, Soomest ja mujalt. Eriti soovitavaks peeti soomlasi, kes võiksid kergesti eesti keele ära õppida. Mitte ainult eestlastest õppejõude polnud lihtne leida. Kui Esimese maailmasõja eel evakueeriti ülikooli varasid Venemaale, suundus sinna ka osa õppejõude, enamik sakslastest õppejõude läks Saksamaale.

Alates 1919. aasta augustist kinnitas haridusminister ametisse ülikooli esitatud õppejõude. Esimeste rohkem linkeprofessorite hulgas olid ülekaalus baltisakslased ja välismaalased, eestlasi valiti kraadide puudumise tõttu peamiselt professori kohusetäitjaks. Professoriks kinnitatute hulgas olid Jaan Sarv, Ants Piip jt.

Esimesena olevat majandusnõuniku Karl Laaguse mälestuste järgi ennast tööle pakkunud professor Max Wasmer Venemaalt, kes oli juba enne Tartu ülikooli tulekut eesti keele õppimisega algust teinud. Paari aasta pärast vallanud esimene indo-euroopa keelte professor seda päris hästi.

Probleeme tekitas ülikoolis välisõppejõududega peetav kirjavahetuse keel. Laagus kirjutab, et kui eri riikidest tulevate õppejõududega oleks peetud kirjavahetust keeles, milles nad loenguid peavad, tulnuks ülikooli tööle võtta saksa, vene, soome, rootsi, inglise, prantsuse ja ungari keelt oskavaid ametnikke. Eesti ülikooli autoriteedi mõttes oli otsustatud esimene ringkirjalik korraldus saata eesti keeles. Üks saksa keeles loenguid pidanud professor keeldunud seda vastu võtmast. Kui ta oli sunnitud kirja ikkagi vastu võtma, kirjutanud vastuvõturaamatusse saksa keeles, et sai eestikeelse kirja, mida ei oska lugeda.

4. oktoobril immatrikuleeriti aulas esimesed üliõpilased ja 6. oktoobril algas õppetöö.

Eesti keele läbilöök

Eestikeelne ülikool alustas tööd kuue teaduskonnaga: arsti-, õigus-, ajaloo-filosoofia-, matemaatika-loodusteaduse, põllumajanduse ja loomaarstiteaduskonnaga. Vaidlusi põhjustanud usuteaduskond avati 1920. Õppekeelena jagasid 41-protsendilist esikohta nii eesti kui ka vene keel, saksakeelseid loenguid peeti 18 protsendi ulatuses, osa sakslasi lugenud ka vene keeles. Peeter Põllu andmed lisavad veel, et osa nooremaid sakslasi hakkas hiljem ka eesti keeles lugema. Eesti keele püüdsid ära õppida eriti Soome ja Rootsi teadlased, kellega täideti peamiselt rahvusteaduste õppetoole.

Näiteks Helsingi ülikooli dotsent Lauri Kettunen, kes oli Eestis uurimisretkeil käinud, kinnitati esimeseks läänemeresoome keelte professoriks. Oma kaasmaalaste kohta on ta kirjutanud raamatus «Laadogast Balatonini», et geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö õppis kohe ära eestikeelse ametisõnavara. «/.../ ja kogu keelegi nii hämmastavalt kiiresti, et hakkas juba järgmisel semestril eesti keeles loenguid pidama».

Väga kiiresti õppinud eesti keele selgeks ka arheoloogiaprofessor Aarne Michaël Tallgren. Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Aarno Rafael Cederbergil, kellel kulus palju aega arhiivide korraldustööle, polnud algul aega eesti keelega eriti tegelda ning ta pidanud mõne semestri soomekeelseid loenguid. Hiljem olnud temalgi eesti keel eeskujulikult selge. Matemaatikaprofessor Kalle Väisälä suutnud vaevalt kaks kuud pärast Eestisse saabumist loenguid eesti keeles pidada. Ka rootslasest kunstiajaloo professor Sten Karling pidanud mõne aja pärast eestikeelseid loenguid, kuid arvanud ise, et valdas seda veel halvasti.

Teaduskonniti oli õppejõudude keeleoskus väga erinev. Näiteks arstiteaduskonna 24 esimesest õppejõust oli 12 eestlast, ülejäänud sakslased ning kaks saksa päritoluga juuti. Nii oli algul ka loengute keeleks suures osas saksa keel. 1927. aastaks küündis eestikeelne õpetus 70 protsendini ning 1939/1940 toimus kogu arstiteaduskonnas eestikeelne õpe.

Professor ja dekaan Aadu Lüüs kirjutab raamatus «Tartus ja Rootsis», et ka arstiteaduskonna koosolekuil valitses algul saksa keel, kuigi eesti ja saksa keelt rääkijate arv oli peaaegu ühesuurune. «Olin esimestel koosolekutel vait, kuid varsti hakkasin ka sõna võtma. Ma olin ka esimene, kes koosolekuil hakkas eesti keelt tarvitama.»

Vähehaaval kasvas peale Eesti ülikoolis koolituse saanud õppejõudude kaader. Juba enne ülikooli avamist püüti tudengeile välismaa stipendiume saada, et neistki saaksid hiljem oma ülikooli õppejõud. Eesti soost noorte teadusmeeste hulgas, keda noor riik saatis välismaale end akadeemiliseks tööks ette valmistama, oli ka tulevane taimefüsioloogia professor ja rektor aastail 1938–1940 Hugo Kaho.

Eesti oma akadeemilist põlvkonda ootas ees peale õpetamise ja väitekirjade kaitsmise emakeelsete õpikute kirjutamine, terminoloogia väljatöötamine, erialaajakirjade loomine jpm. Eestikeelse ülikooli kujundamise ja arendamise suunamisel oli väga suur osa usuteaduse professoril, prorektoril ja aastail 1928–1937 rektor Johan Kõpul, esimesel rektoril, arstiteaduse professoril Henrik Koppelil ja paljudel teistel. Määramatu panuse andis eeltöö tegija, kuraator, esimene eesti pedagoogikaprofessor, dekaan ja prorektor Peeter Põld, kes on nentinud raamatus «Tartu Ülikool 1918–1929», et alles aastal 1924, iseäranis 1925 võib märgata tugevamat eesti õppejõudude juurdekasvu. «Aastate külv hakkab nähtavat vilja kandma ja tarvidus võõraste abi järele vähenema.»

Keeleküsimus ÕES-is

Õpetatud Eesti Selts oli asutatud 1838. aastal eesti rahva mineviku, oleviku, keele ja kirjanduse ning eestlaste maa edendamiseks. TÜ raamatukogu bibliograaf Kersti Taal, kes on ÕES-i ajalugu uurinud, ütles, et kuni Esimese maailmasõjani oli nii suhtluse kui ka ettekannete keeleks saksa keel. «Häid eesti keele oskajaid oli ka sakslaste hulgas, sh keele uurijaid. Eestlased moodustasid umbes 10 protsenti liikmeskonnast.»

Kui selts Peeter Põllu eestvedamisel 1919 vahepeal katkenud tegevust jätkas, oli eestlasi endiselt vähemuses – 1921. aastal 164 liikmest 36. Esimese eestikeelse ettekande pidas 1922. aastal Lauri Kettunen, peagi järgnesid Harri Moora jt. Kui seltsi hakkas enam eestlasi astuma, oli võimalik ka võimuvahetus saksakeelses ÕES-is. Kersti Taal märgib, et kuna ülikoolis oli kiiresti kasvanud eestikeelsete loengute arv, küsiti vabariigi 10. aastapäeva eel, kui kaua peab taluma saksa keele valitsemist riigilt toetust saavas seltsis.

Ettepaneku eesti keelele üleminekuks tegi seltsi liige, rektor Henrik Koppel. Keeleküsimust arutati mitmel koosolekul ning Kersti Taali sõnul otsustati, et kõik ametlikud teadaanded kantakse ette eesti keeles ja neile lisatakse tõlge, protokollid kirjutatakse kahes keeles, ettekannetes ja vaidlustes on lubatud mõlemad keeled ning küsimustele vastatakse selles keeles, milles need esitati. «Väljaannete keeleks jäi edasi saksa keel, sest need olid mõeldud Eesti teaduse tutvustamiseks välismaal. 1932 hakkas ilmuma eestikeelne «Kirjade» sari.»

«Et eesti keelele üle minna, pidid seltsis eestlased ülekaalus olema. 1929 valiti enamikus eestlastest koosnev uus juhatus ning näiliselt toimus eesti keelele üleminek rahulikult,» ütles Taal. On säilinud vaid ühe liikme lahkumisavaldus. «Sakslaste protest avaldus seltsi tegevusest eemaldumises. Kui esimene kakskeelne protokoll kirjutati 21. märtsil 1928, siis esimene ainult eestikeelne 5. märtsil 1930.»

Kasutatud kirjandus

• «Tartu Ülikooli ajalugu 1918–1982». Tallinn, Eesti Raamat 1982.

• «Universitas Tartuensis 1632–2007». TÜ Kirjastus, Tartu 2007.

• «Eesti ülikooli algus». Koostanud Helmut Piirimäe. TÜ Kirjastus 1994.

• Peeter Põld «Tartu Ülikool 1918–1929: ülevaade Eesti ülikooli kujunemisest tema esimesel aastakümnel». Tartu 1929.

• Karl Laagus «Eesti ülikool Tartus: memuaare ja ajaloo andmeid ülikooli arengust 1632–1932». Tartu 1932.

• Aadu Lüüs «Tartus ja Rootsis». Eesti Kirjastus EMP Stockholm 1959.

• Lauri Kettunen «Laadogast Balatonini». TÜ Kirjastus 1999.

• «Tartu ülikooli kliinikum 200». Tartu 2004.

• «Universitas Tartuensis». Koostanud Bernard Kangro. Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Lund 1970.

• Mare Viiralt «Esimene Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongress ning selle osa rahvusülikooli kujunemisel» – «75 aastat Eesti ülikooli Tartus. Tartu ülikooli ajaloo küsimusi XXIX». TÜ Kirjastus 1997.

• Helmut Piirimäe «1919: ülikooliharidus Tartus või välismaal?». «Ülikool. Acta Publica Universitatis Tartuensis». 3 juuli/september 1989.