Järgmise kuu alguses toimub Tartu ülikoolis konverents, mis räägib ülikoolimaastikust valgustusajastu valguses. Konverents arutleb uuel teemal, mida pole seni kuigi süvitsi uuritud ehk aitab saada selgema pildi ülikoolimaastikust ja selle rollist laiemalt.

Konverentsi idee autor ja üks korraldajatest, TÜ kunstiajaloo osakonna juhataja ja professor Juhan Maiste ütles, et ülikoolimaastik ei ole uurimisteemana leidnud siiani piisavalt tähelepanu. «See hämmastas mind juba aastaid tagasi ja siis püüdsin kõigepealt meie oma ülikoolis koondada üliõpilasi ja professoreid, kes oleksid teemast huvitunud. See oli minu jaoks niisugune heureka-idee. Tartu on mind kaua huvitanud ja ülikool on olnud ju üks Eesti kultuuritähiseid. Põhjalikke uurimusi ei ole aga tehtud,» rääkis Maiste.

Ainulaadne peahoone

Professorile hakkas mõned aastad tagasi tunduma, et Tartu ülikooli hoonete projekteerijal ja ehitajal Johann Wilhelm Krausel ei olnud tegelikult TÜ peahoone ehitamisel teistest ülikoolidest midagi eeskujuks võtta. «Euroopas oli Prantsuse revolutsioon, seal oli palju muud tegemist, siis tuli Napoleoni aeg ja sõjad – ühesõnaga ei olnud kogu 18. sajandi lõpp kuigi viljakas pinnas, et ülikoole ehitada.»

Seega mõtles Krause toona palju ise välja, võttis eeskuju näiteks Peterburist ja arhitektidelt, keda ta jälgis. «Ta tegi kõigest sellest ülikooli. Kuid tol ajal ei olnudki Euroopas sellist suurte sammastega ülikooli. Nii Berliini, Helsingi kui ka Göttingeni ülikool on hilisemad,» lisas Maiste. Professori sõnul rõhutabki nimetatud asjaolu seda erilist asendit, mis Tartul on. «Tartul ja ülikoolil oli olulisem roll kui oskame arvata, selle arhitektuuri ideed võeti üle nii Kaasanis kui osaliselt ka Moskvas,» ütles Maiste.

Jagades ülikoole vanadeks ja uuteks, leiame, et Tartu on uus ülikool. «Vanad ülikoolid nagu Oxford ja Cambridge on ehitatud nagu kloostrid, suletult. 18. sajandi valgustusajal hakati aga sellist vaimujõudu väljapoole suunama, muututi avatumaks.»

Maiste sõnul moodustavad USA ja Balti kultuur paralleeli, sest ka siinsed hooned on avatumad, ja nii üllatuslik kui see ka pole, ei olnud Euroopas tol ajal seesuguseid kõrvutatavaid nähtusi arhitektuuris võtta. «Nii siin kui ka USA-s juhtis seda kõike vabaduse kõrgeim eesmärk. Olen leidnud palju sarnasusi tollest ajast, võrreldes Tartu ülikooli näiteks Virginia ülikooliga. Ainulaadne on, et ülikoolid tõid sisse uue linnaehitusliku idee, parklinna ja vabaplaneeringu.»

Valgustuse mõju Ameerikas

Stanfordi ülikooli professor Paul V. Turner ütles samuti, et kui vaadata Ameerika kolledžite ja ülikoolide planeeringuid alates 17. sajandist, siis need olid väga erinevad võrreldes Inglismaa või teiste Euroopa maade asutustega. «Hoonete ehitamisel oldi n-ö väljapoole vaatavad ning suunati end rohkem oma kogukonna ja loodusliku keskkonna poole,» ütles Turner.

Turneri sõnul keskendub ta konverentsil ka sellele, kuidas mõjutas Euroopa valgustus Ameerika kolledžeid ja ülikoole. «Need mõjud olid väga tähtsad, mitte ainult hariduslikus mõttes vaid ka hoonete kavandamise mõistes. Valgustus muutis Ameerika koole demokraatlikumaks ja avas neid laiemale osale ühiskonnast.»

Hoonete füüsiline plaan muutus samuti – 19. sajandi keskel arendas arhitekt Frederick Law Olmsted välja uutmoodi ülikoolilinnaku, mis oligi mõeldud sellisele demokraatlikule asutusele. «Ameerika ülikoolilinnak on üks erilisemaid tahke Ameerika arhitektuuris ja maastiku planeeringus,» sõnas Turner.

Professor Turner lisas, et ülikoolimaastik ja selle uurimine on oluline, sest selles avalduvad intellektuaalsete ideede mõjud. «Ameerika ülikoolilinnak on üks parimaid näiteid sellest, kuidas füüsiline keskkond kehastab endas väärtusi ja mõttelaade.»

Linnapilt muutus avaramaks

TÜ muuseumi teadusdirektor Lea Leppik ütles, et Tartu ülikoolilinnak on eriline selle poolest, et see on hea näide kultuuride viljakast kokkupuutest ja põimumisest. Seda kujundasid valgustuse kosmopoliitilised ning romantismi rahvuslikke ja piirkondlikke eripärasid väärtustavad ideed. «Vene valitsus eraldas heldelt raha, et rajatav hoonete kogum oleks esinduslik, Euroopast saabunud professorid võtsid kaasa vanade Saksa ülikoolilinnade akadeemilise autonoomia vaimu. 19. sajandi Tartust pole võimalik ülikoolita rääkidagi,» ütles Leppik.

Leppik keskendub konverentsil aga sellele, kus elasid Krause ajal ehk 19. sajandi esimesel kolmandikul Tartu ülikooli professorid. Tol ajal oli moes ideaallinnade rajamine ning keskaegsete pimedate, kitsaste ja kõverate tänavate asemele tulid avarad ja sirged tänavad, aedadega majad, juurde tuli õhku ja valgust.

«Paljudes ülikoolides ja akadeemiates rajati valgustuslikust hariduse ja kasvatuse ideaalist lähtudes ühiselumaju nii professoritele kui tudengitele lootuses, et see soodustab viljaka akadeemilise õhkkonna teket,» kirjeldas ta. Teisalt tegi see ka võimudele kergemaks akadeemilise maailma kontrollimise.

Linn vs akadeemiline maailm

Tartu pakkus pärast 18. sajandi sõjapurustusi ja tulekahjude järel Leppiku sõnul peaaegu puhast platsi ehk ülikooli rajajatel oli võimalus teostada oma arusaam täiuslikust ülikoolilinnast. «Esimese põlvkonna professorite valgustuslikust idealismist lähtudes võinuks ka Tartus oodata vähemalt unistust akadeemilisest külast, kus kõik teenivad üheskoos tõde ja valgust. Kuid vastavaid elumaju professoritele ja tudengitele siiski ei rajatud.» Toomele ehitati ülikooli õppehoonete ansambel, nõlvad renditi soovijatele aiamaadeks välja.

Tartu professor elas toona oma majas, kas talle kuuluvas või üüritud pinnal, ja mõnikord oli tal ka aiakrunt Toomel või mujal. Professorite majad koondusid kahte uude eeslinna: Jakobi mäe jalamile ja Riia mäe jalamile. «Viimases kohas mäletas piirkonna aiarohkust kaua aega Aia tänava (nüüd Vanemuise tn) nimetus. Seega olid professorimajad linnas uue suuna loojad, jätkates eraalgatuslikult Tartu kujundamist parklinnaks,» sõnas Leppik.

Konverents toimub 5.–7. oktoobril Tartu ülikooli aulas.