Tartu ülikooli teadlased uurivad koos Tartu tervishoiu kõrgkooli õppejõudude ja üliõpilastega, kuidas eriliste raviretuuside kandmine aitab laste jalgadel sirgemaks kasvada.

Kolm aastat tagasi pöördusid Tartu tervishoiu kõrgkooli lõpetajad TÜ biomehaanika dotsendi Arved Vainu poole, et too aitaks uurida, kuidas raviretuusid x-jalgseid lapsi aidata saaksid.

X-jalgade puhul on enamasti sisekülje lihased liiga madala toonusega ja jalgade välimised lihased ülemäära pinges. See surub põlvi teineteise poole, nii et visuaalselt moodustavad jalad x-tähe kuju.

Viimased 50 aastat skeletilihaseid ja nende toonust uurinud teadlane on varemgi tervishoiu kõrgkoolis loenguid andnud ja lõputöid juhendanud. Ta teab, et lihaste toonuse mõju on väga suur mitte ainult inimeste rühile, vaid ka kehaasendile üldiselt.

«Kui eestvaates tõmmata joon läbi puusa- ja hüppeliigese, peab tulemus olema üks sirge, mis läbib ka põlveliigese keskkoha. Ringi vaadates näeme aga ikkagi, et paljudel see nii ei ole,» selgitab Vain.

Pärast sündi hoiavad enamiku imetajate, sh inimese jalad esialgu o-kujuliselt. Tugevamaks saades liiguvad need teise asendisse, kuid võivad seda teha rohkem kui vajalik, moondudes nn x-jalgadeks. Paljudel lastel kaob x-jalgsus loomuliku arengu käigus ära ja joonduvus saab korda, kõigil aga paraku nii hästi ei lähe.

Skalpellini ei pea minema

Vale asetuse puhul kaob luude ja liigeste pindkontakt ning võib tekkida kõhrede vigastus. See omakorda tähendab, et kõhre all olevale luukoele võib sattuda liigesevedelik, mis paneb luukoe vohama. Tulemuseks on valulised ja liigutusi piiravad moonded.

Täiskasvanute puhul aitab x-jalgsust parandada ainult valulik operatsioon: luust lõigatakse kiil välja, põlv painutatakse teise asendisse ja oodatakse, kuni luu uuesti kokku kasvab. Kuueaastastel ja noorematel eelkooliealistel lastel, kelle keha alles areneb, saab seda arengut aga ilma skalpelliga sekkumata positiivselt suunata.

«Tudengid olid välja mõelnud elastsete lintidega raviretuusid. Tegime valmis mõned katseeksemplarid ja vaatasime aasta jooksul, kuidas need toimivad. Olen hariduselt mehaanikainsener ja nägin, et kui mõju mõõta ei saa, ei saa me teada, miks mõnele lapsele retuusid teistest enam mõjuvad,» räägib Vain.

Nii mõtles dotsent välja surveanduritega seadme, mis andis võimaluse näha, kui suurt survet elastsed lindid mingitele jalaosadele avaldavad ja kuidas see kokkuvõttes liigestele ja lihastele mõjub. Samuti soovitas ta retuusidele lisada traksid, mis andureid ja linte paigas hoiaksid.

TÜ tehnoloogiainstituudi teadlastega sai välja valitud nii retuuside materjal kui ka valmis ehitatud mõõteseade. Raviretuusidel on sees elastsed lindid, mis jooksevad lihaseid järgides puusadelt üle põlveliigese sisepinna, seejärel kaarjalt üle säärelihase ja talla alt läbi. Nii hüppeliigese juures olevaid kinnitusi kui ka trakse saab reguleerida, et vajadusel suuremat või väiksemat survet avaldada.

Surveandurid paiknevadki põlveliigese siseküljel vastavates taskutes elastiklindi all. Retuusidesse õmmeldud kanalites jooksvad juhtmed ühendavad andureid vöökohal paikneva väikese protsessoriga karbikesega, mis saadud andmed mõõdab ja salvestab.

«Seadme abil saame raviprotsessi ka paremini juhtida – piltlikult öeldes annustada ravimit teadlikult nii, et lapsel oleks sellest võimalikult palju kasu. Kui avaldatav surve on liiga väike või suur, hakkab seade piiksuma ja annab märku, kas elastiklinte tuleks pingutada või lõdvemaks lasta,» seletab Vain.

Liiga nõrk surve tähendab, et laps peab raviretuuse mõju saamiseks palju kauem kandma, halvemal juhul ei pruugigi neist eriti kasu olla. Liiga pingul lindid võivad aga jalgu koormata ja lapsele haiget teha.

Mängides murest vabaks

Nii ehk naa on Tartus välja töötatud raviretuusid seni kõige mugavam abivahend x-jalgsuse käes vaevlevatele lastele. Vainule teadaolevalt teisi selliseid seadmeid ei ole: enamik välismaiseid abivahendeid, mis sama eesmärki teenivad, on hoopis kõvad ortoosid ehk liigesetoed, mis võivad kandmisel ka turseid tekitada.

«Ortoos peab toestamiseks olema väga tugevalt ümber, nii et selle kandmine võib vereringet takistada. Kui lapsele selline tugi panna, ei saa seda kandes eriti mängida – lapsel ei ole lihtsalt mugav,» kirjeldab Vain.

Raviretuusid on juba põhimõtteliselt täiesti erinevad – tugi on õlgadel ja talla all, kuhu kinnituvad elastiklindid, survet avaldatakse teistes kohtades. Laste jaoks on kõige tähtsam aga see, et neid saab teiste riiete all kanda ja mängimist ega jooksmist need ei sega.

Retuuside kasulikkuse mõõtmine on praegu rakendusuuringu faasis. Esimese aastaga tehti kindlaks, et raviretuusid toimivad: kandjatel muutus x-jalgsus väiksemaks, mittekandjatel pigem suuremaks. Nüüd jälgitakse, kui vastupidav ja mugav seade on ning kas oleks vaja veel andmeid koguda. Lisaks põlveandurite signaali registreerimisele on võeti tulemuste kontrollimiseks appi müomeeter.

«Müomeeter annab lihasele väikese löögi, tekib võnkumine ja lihas taastab oma esialgse kuju. Kiirendusandur registreerib signaali ja masin arvutab välja vajalikud andmed,» selgitab Vain seadme tööpõhimõtet.

Tegu ongi Arved Vainu välja töötatud seadmega, millega saab reaalajas samal ajal mõõta bioloogilise pehmekoe mehaanilist pingeseisundit, elastsust, dünaamilist jäikust, roomavust ja mehaanilise pinge relaksatsiooniaega iseloomustavaid parameetreid.

Lihtsamalt öeldes näitab see lihase toonust, jäikust, löögi võnkumisest saadud energia hajumise kiirust ja seda, kui kiiresti taastub lihase algne seis. Lihaskoe roomavusomadus tähendab seda, et ükski lihas ei suuda oma pikkust säilitada ning n-ö roomab – seepärast ongi vaja sundasendis istumisel või seismisel end aeg-ajalt kohendada.

Just neid viit parameetrit mõõdetaksegi testrühma laste jalalihastel, et saada lihaste arengu kohta rohkem teavet. Samuti mõõdetakse mõlema jala reie- ja sääreluude mehaaniliste ja anatoomiliste telgede vahelised nurgad, mille järgi saab x-jalgsust diagnoosida.

Sügiseks on testrühmadega kokku saadud ja lisamõõtmisi teostatud mitmeid kordi. Juba esimese paari mõõtmise järel oli näha, et retuusikandjatel on x-jalgsus vähenenud ja lihaste toonus mõlemal kehapoolel paranenud. Statistilisi hinnanguid saab anda aga alles oktoobris, kui kõik mõõtmised on tehtud.

Tuleviku arendusvõimalused

Rakendusuuring on kavandatud kestma aasta lõpuni. Siis tuleb esitada aruanne ja panna väga täpselt kirja seadme tehniline kirjeldus. Nii on võimalik valmistada esimene katsesari, mille kõik osised oleksid läbi katsetatud.

«Kalibreerimisnõuded peavad kirja saama, sest mõõteriist peab olema usaldusväärne ja säilitama oma parameetreid, ükskõik kus see valmis ehitatakse või kus sellega mõõdetakse. Diagnostikas ei tohi valemõõtmisi teha, see on lubamatu!» rõhutab Vain.

Aasta lõpuks peaks pilt parimal juhul olema nii selge, et teadlased saavad konkreetse x-jalgsuse tasemega kasutajale öelda, kui kaua ja mis režiimiga peab ta raviretuuse kandma, et saada soovitud tulemused.

Vain toob näiteks, et kui lapse põlved on koos, aga hüppeliigeste vahe on kümme sentimeetrit, saab tulevikus täpselt öelda, mis survega ta retuuse kandma peaks. Elastsed lindid, mis lähevad üle lihaste, ergutavad lihaseid õiget asendit alles hoidma ka siis, kui retuusikandmise aeg saab läbi.

Kaugemas tulevikus tahab uurimisrühm teada, kui suur on Eestis jalgade n-ö mittejoondumise sagedus. Kui see on üle 10%, on tegu väga ulatusliku probleemiga, millele tuleb lahendus leida.

Survetundlike elastsuskomponentidega retuuside edasiarendus koostöös Tallinnas asuva tervisekliinikuga, kes loodab tulevikus retuuse turustama hakata, võimaldab potentsiaalselt aidata mitte enam kümneid, vaid sadu või isegi tuhandeid Eesti lapsi, kel on rühiga probleeme.

Teoreetiliselt võib raviretuuside puhul kasutatavat meetodit laiendada. Näiteks oleks võimalik luua vastavad kindad, et pöidlaliigese asendit parandada. Sellisteks edasiarendusteks tuleks siiski teha täiendavaid uuringuid ja leida õige metoodika õige riideesemega.

---

Põnev uurimisteema üliõpilastele

X-jalgsust parandavate raviretuuside loomise ja uurimise idee tuli Tartu tervishoiu kõrgkooli tudengitelt, keda juhendasid nii tervishoiu kõrgkooli kui ka Tartu ülikooli õppejõud.

Praeguse TÜ füsioteraapia magistrandi Eva Nigulase ja Laura Laanesaare käe all valmis 2015. aastal uurimistöö, kus selgitati, kas raviretuuside kandmine kutsus esile muutusi hüppeliigeste ristläbimõõdus, alajäsemete liigesnurkades, lihaste toonuses, biomehaanilistes omadustes ja kas ilmnesid kehapooltevahelised erinevused.

Testrühma lastele õmmeldi nende mõõtude järgi retuusid, mis toestasid ja stabiliseerisid alajäseme liigeseid ja lihaseid, kuid ei häirinud vereringet. Retuusidele lisati TÜ tehnoloogiainstituudi füüsikute ehitatud seade, mis mõõtis põlveliigese sisekülje pinnale avaldatava surve tugevust, mida sai elastse lindiga reguleerida.

Nigulas uurib teemat magistrantuuris edasi. Survetundlike elastsuskomponentidega retuusid ja nende edasiarendused pakuvad aga teistelegi füsioteraapia tudengitele või tehnikaalade üliõpilastele palju põnevaid lähenemisnurki, mida oma teadustöös täpsemalt edasi uurida.

Vaata ka Eva Nigulase ja Laura Laanesaare uurimistööd «Survetundlike elastsuskomponentidega retuuside kasutusvõimaluse selgitamine mehaanoteraapias eelkooliealiste laste Genu Valgum asendi korrigeerimisel» tutvustavat videot: