Ameerika presidendikampaaniate korraldajate hulgas armastatakse rääkida kümnesõnaliste vastuste tähtsusest ­– need lühikesed vastused on iga kampaania jaoks põhimõtteliselt leivanumber.

Neid saab lihtsasti mahutada õhtuste teleuudiste reportaaži või ajaleheartikli pealkirja, ning tegu ei ole iseenesest halbade asjadega: loosungid on läbi ajaloo poliitika juurde kuulunud ning neist ei ole meil ilmselt pääsu ka tulevikus. Kuid negatiivne  on selliste vastuste ja loosungite mõju sellele, kuidas me meedias asju kajastame ning neid ühiskonnas analüüsime.

Selle näitlikustamiseks tahan tuua kaks väga hiljutist ja vägagi tegelikust elust pärit seika minu vestlustest oma kursusekaaslastega: arutledes ühe kursusekaaslasega Apple’i ja FBI dekrüpteerimisvaidluse üle, leidis tema, et teda ei huvita see teema üldse ning miks peakski. Ta kasutab ju Android-telefoni. Ühe teise kursusekaaslasega vestlesime mõned nädalad hiljem Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise referendumist, mille puhul ta väitis, et Suurbritannia võib välja astuda, kui tahab, mis meil sellest.

Samas, mida saab neile süüks panna? Oleme oma ühiskonna arengus jõudnud punkti, kus iga võimalik sekund on arvel ja kümnesõnalised vastused ei ole enam silmapaistvad ainult poliitikas, vaid ka igalpool mujal. Esma- ning üldmuljed on loomulikult olulised, kuid kui me räägime valdkondadest à la rahvusvahelised suhted, uued avastused loodusteadustes või juriidikas, siis on esmamulje vaid väga harva piisavalt nüansirikas, et asju adekvaatselt kirjeldada.

Me ei peaks üksikisiku, ülikooli ja ühiskonna tasandil kartma detailsust ning nüansirikkust asjade selgitamisel. «Clickbait’i»-tüüpi pealkirjad ja meeldejäävad loosungid võivad küll olla lihtsama vastupanu tee (mis ühtlasi teenib ka rohkem reklaamitulu) inimeste teavitamisel, kuid sellegipoolest võiks meie fookus – eriti asjade puhul, mis esmapilgul tunduvad teisejärgulised – olla eelkõige sellel, et inimesed oleksid teavitatud tasakaalustatult ja piisavalt üksikasjalikult.

Samas ei saa me loomulikult nõuda igalt inimeselt piisavaid algteadmisi erinevate nüansirikaste valdkondade mõistmiseks, kuid õige meetod selle probleemiga tegelemiseks ei ole asjade ülelihtsustamine või üldse selgitamisest loobumine. Pigem tuleks sellele läheneda eelkõige selgitusmeetodikat parandades – pea iga asi on parima tahtmise juures võimalik ära seletada peaaegu igale isikule.

Sellega ka minu väike maikuine uusaastalubadus: üritan järgmise kuu aja jooksul ise nii uudiseid lugedes kui ka eri asjadest kuuldes näha igast pealkirjast ja loosungist kaugemale ning aidata teistel sama teha. Kui igaüks meist proovib seda teha, siis jõuame loodetavasti natuke paremini teavitatud ühiskonnani!