Positiivsest energiast pakatav inspiratsioonikoolitaja Harald Lepisk tuli üksteist aastat tagasi ülikooli majandusteadust õppima kindla mõttega: võtta ülikoolist maksimum ja õpitut kohe rakendada.

Harald oli bakalaureuse­õppesse tulles tegutsenud diskorina ja pidas koos vennaga DJ-tehnika veebipoodi. Kuna ka tema isa on ettevõtja, meeldis talle mõte enda ettevõtte loomisest. Esialgu kaalus ta Viljandi kultuuriakadeemiat ja kultuurikorraldust, kuid mõistis lihtsa nipi abil, et see ei ole siiski tema kutsumus. 

«Vaatasin, kas ma suudan lugeda mõne ajalehe kultuurirubriiki. Võtsingi lehe kätte ja avastasin, et oh kui igav, see ei haaku üldse minuga,» ütleb Harald. Majandusteemad ja see, kuidas maailmas asjad käivad ning töötavad, tekitas noormehes palju rohkem põnevust. 

Eriala valik tuli Haraldi jaoks seega pigem kergelt, sest ta teadis üsna täpselt, mida tahab. «Soovitan ka igale üliõpilasele ja noorele, et enne ei tasu kõrgkooli minna, kui ei ole kindlat tunnet, et mingi ala sütitab.» Haraldi arvates tuleks juhul, kui erialasiht pole silme ees, katsetada, koguda elukogemust ja leida enda jaoks õige. 

Küsimused ja huvi

Bakalaureuseõppe teisel kursusel tekkis Haraldil ja tema kursusekaaslasel mõte hakata koolitusi korraldama. Internetist leiti väga palju huvitavat materjali, mida koolis ei õpetatud. «Tundsime, et oleme Eesti tippülikoolis, aga on nii palju ägedaid asju, mida meile ülikoolis ei õpetata. Seega mõtlesimegi, et tahaksime neid teadmisi teistega jagada, ja parim lahendus oli koolitamine.»

Haraldi koolitajatee algas Ettevõtlike noorte kojast, kus ta läbis koolitajate väljaõppe programmi. «Pärast seda tuli palju ise ringi käia ja rääkida, et tahame koolitusi teha. Mitte keegi ei tule sulle alguses imelist võimalust pakkuma kui lihtsalt kodus istud ja ootad.» 

Esimene koolitus korraldati õpilasfirmadele, kus Haraldi sõnul olid väga kasulikud varemõpitud oskused diskori, etleja ja ka kooliteatrinäitlejana. «Esimene koolitus õnnestus hästi ja kutsuti ka järgmisi tegema. Pärast tuli muidugi veel palju tööd teha. Esimestel aastatel käisin mitmetele rühmadele ka tasuta tegemas, et kogemust saada.» 

Ülikoolis ja loengutes oli Harald väga tähelepanelik ja keskendunud. «Kuulasin õppejõu juttu ja mõtlesin alati, kuidas õppejõu räägitav saab mind minu töös ja tegemistes aidata.» Harald õppis magistris ettevõtluse ja tehnoloogiajuhtimise eriala. «Ka neis loengutes istusin esireas suure vihikuga ja tegin märkmeid. Küsisin endalt, kuidas see kõik minu tegemistega seostub.» Mitmed teised kursusekaaslased vastasid samal ajal töökirjadele jms ning kui Harald neile hiljem oma mõtetest rääkis, küsisid nad, et kas õppejõud tõepoolest rääkis sellest. «Võib-olla tõesti ei rääkinud, aga need olid ideed, mida ma ise edasi mõtlesin, sest ma olin kohal.»

Noormehe arvates on ülikool innustav koht vaid siis, kui üliõpilane ise on väga huvitunud. «Kui tudengil ei ole mingeid suuri küsimusi, kui tal pole huvi, siis ei inspireeri see koht teda. Mina tegin pool tööd selles mõttes ise ära, et mõtlesin kaasa ja keskendusin kogu aeg sellele, kuidas õpitu mulle kasulik on.» Harald arvab, et tudeng, kes tuleb ülikooli ilma uudishimuta, ei saa siit ka innustust, olenemata sellest, kui palju õppejõud teeb. Siit viskab ta õhku ettepaneku, et noored ei peakski ülikooliõpingutega kiirustama ja võiksid tudeerima tulla pigem hiljem, kui õpitut saab päriselt millegagi siduda.

Magistriõpingute juures andiski palju juurde kursusekaaslaste väga erinev taust. «Pooldan väga seda, et õpitakse koos inimestega, kel on juba mingisugune kogemus mõnelt erialalt, sest nii on võimalus igaühelt midagi õppida,» on Harald kindel. Ta lisab, et kui tal pole kursusekaaslastelt midagi õppida, siis näiteks mõnda Stanfordi ülikooli õppejõudu saab ta ka tasuta Youtube’ist vaadata. 

Seetõttu peab noormees oluliseks, et ka ülikool muutuks oma õppelt praktilisemaks. «Teooriat peab kohe millegi praktilisega siduma, sest kui tudengil ei ole seda mitte millegagi siduda, siis ei ole teooriast kasu.» Õppekavades võiks eksamite asemel olla hoopis projektipõhised ülesanded. «Kogu ülikool võiks olla üks suur inkubaator. Näiteks ajakirjanduses oleks täiesti võimalik korraldada õppetöö nii, et tudengid peaksid mingi aja jooksul töötama välja uue saate vormi, saama sellele piisavalt palju jälgijaid jne. Ja kui üliõpilane ülikooli lõpetab, on tal üks või kaks tegelikku projekti, millega ta saab tööandjale või kliendile oma kogemust ja oskusi näidata.» 

Pidev töö iseendaga

Harald on nüüdseks oma koolitustega inimesi innustanud juba üheksa aastat. Peamiselt tegeleb ta õnne ja enesemotivatsiooni teemadega ning sellega, kuidas luua töökohal head õhkkonda. «Minu huvi on uurida, mis on need moodused, kuidas leida seda sädet olemasolevast tööst, kuidas muuta seisundit ja meeleolu ning selle kaudu tulemuslikkust,» kirjeldab Harald. Noormees räägib oma koolitustel sellest, kuidas probleemide korral mitte ärrituda, vaid suunata energia lahendustele. 

«Näiteks julgustan inimesi mõtlema nii, et kui tekib probleem, siis ei tasu kulutada energiat vihastamisele või muretsemisele, vaid teha teadlikult otsus hakata probleemile lahendusi otsima. Mõelda, et see on «huvitav olukord» ja ilmselt naeran selle üle kunagi tagasi vaadates.»

Harald ütleb, et muidugi tunduvad need lihtsad nipid ja võib küsida, mis tarkus see on, kuid küsimus on selles, kas inimene suudab näiteks vihastumist pidurdada ja teisiti mõtlema hakata. «Ka see, kui töökaaslased räägivad omavahel midagi ja kui hädaldatakse, siis võiks teist inimest katkestada ja küsida, et aga kuidas sa tahaksid, et oleks.» Nii suunatakse energia pigem lahenduste otsimisele.

Õnnest rääkides toob Harald välja inimese kehaasendi olulisuse ja õnnekõnni. «Õnnekõnd on üks väga vahva asi! Samuti tänulikkuse päeviku pidamine. Need kõik on lihtsad meetodid, aga kui neid järjepidevalt iga päev teha, siis on need väga võimsad vahendid.» Tänulikkuse päevik tähendab, et igal õhtul kirjutatakse, mis sel päeval hästi läks, mida õpiti või avastati. «Sellise päevikuga saab teadlikult ka oma arengut jälgida. Meie kultuurile ei ole omane, et läheksime näiteks oma sõbrale rääkima, et mis meil täna hästi läks. Aga see on tähtis, et ka need olukorrad kusagile kirja saaksid, et neid hiljem meenutada või neist õppida.»

Haraldi sõnul on inimloomusele omane pöörata rohkem tähelepanu halvale. «Kui päevas juhtub kümme positiivset asja ja üks negatiivne, siis õhtul räägitakse ikkagi ainult negatiivsest. Siis võibki tekkida tunne, et kogu aeg on elus midagi valesti. Tänulikkuse päevik aitab aga vaimset puhtust hoida,» kirjeldab ettevõtja.

Ela, mida õpetad!

Noormees ütleb, et tema jaoks on oluline ka põhimõte «Ela, mida õpetad». «Koolitustel ma päriselt jagangi oma «huvitavaid olukordi» ja päriselus teen ka ise õnnekõndi, kas või Raekoja platsis, ei ole probleemi. Ja kui ütlen, et pidage päevikut, siis ma teengi seda igal õhtul.» Harald usub, et peale selle, et need meetodid töötavad hästi ka tema puhul, ei saa koolitaja endaga vastuollu minna ja rääkida asjadest, mida ta ise ei tee või millesse ei usu. «Nii tekivad küsimused ja räägitav ei ole enam lihtsalt usutav.»

Küsimusele, mida soovitada tudengitele ja õppejõududele, et meel oleks rõõmus ja tööd tehtaks õnnetundega, vastab Harald, et õppejõud võiksid endalt aeg-ajalt küsida, mida nad üliõpilastelt õppisid. «Kui ei ole kuu aja jooksul tudengitelt midagi olulist õppinud, siis on võib-olla tarvis õpiprotsessis asju ümber korraldada. Kui mina midagi oma õpilastelt ei õpi, siis on midagi puudu,» paneb Harald õppejõududele südamele. 

Tudengitel soovitab ta aga õpingutesse suure uudishimuga suhtuda. «Kindlasti tuleks kõik koolitööd siduda nii palju kui võimalik enda huvide ja tegemistega. Näiteks lõputöö tasub kindlasti kirjutada teemal, mis ennast väga huvitab ja millega tahetakse end tulevikus siduda. See muudab kurnava ülesande arendavaks väljakutseks.»

Vaata videost, kuidas Harald räägib võimalustest, kuidas õnnetunnet tekitada või tõsta!