Esimesi üliõpilaspäevi 1965. aastal korraldasid Tartu ülikool (tollal Tartu Riiklik Ülikool) ja maaülikool (Eesti Põllumajanduse Akadeemia – EPA) ühiselt.
FOTO: TÜ muuseum

Rahvusvaheline üliõpilaspäev? Mis see veel on?

Pilk minevikku

Praegused tudengid ei tea niisugusest ülemaailmsest üleilmsest noorte päevast enamasti midagi, aga just selline tähtpäev on 17. novembril.

Vahel on seda tähistatud paljudes riikides, vahel on see hääbunud. Seda on tähistatud ka kohustuslikult, kuid isegi siis on üliõpilased saanud põletavaid mõtteid välja öelda ja oma ühtsust rõhutada. Just see on vääristanud Tartu tudengeid ja koguni üliõpilaspäevade, sügispäevade eelkäija sildi all.

Kust aga rahvusvaheline üliõpilaspäev alguse sai?

17. november 1941. aasta

Sel päeval teise maailmasõja ajal korraldasid tšehhi, slovaki ja briti üliõpilasorganisatsioonid Londonis meeleavalduse, kus 26 riigi esindajad kuulutasid 17. novembri rahvusvaheliseks üliõpilaspäevaks. Londonis seepärast, et seal asus pärast Tšehhi okupeerimist Tšehhi eksiilvalitsus.

Sellel, et just tšehhid õhutasid fašismivastasele võitlusele, on oma põhjus. Kui Saksa väed okupeerisid 1939. aastal Tšehhi, tekkis tugev vastupanuliikumine ning rahvast kutsuti üles oma rahvuspüha tähistama. Meeleavaldustel osales tuhandeid inimesi.

Rahva tulistamise ajal sai haavata Praha Karli ülikooli arstiteaduse tudeng Jan Opletal, kes hiljem haiglas suri. Tema pika rongkäiguga matustele järgnesid tudengite fašismivastased väljaastumised. Demonstratsioonide juhid vahistati. 1939. aasta 17. novembril lasti maha üheksa üliõpilast, hõivati ühiselamud ja üle 1200 tudengi saadeti Sachsenhauseni koonduslaagrisse. Ülikoolid suleti.

Seepärast otsustatigi 17. novembril 1941. aastal Londonis 1939. aastal mõrvatud ja koonduslaagrisse saadetud kaastudengite nimel ühiselt kogu maailmas fašismi vastu võidelda ja oma päev välja kuulutada.

Pärast sõda, aastal 1946 asutati Prahas 1. ülemaailmsel üliõpilaste kongressil Rahvusvaheline Üliõpilaste Liit (RÜL).

Üliõpilaspäevad 50 aasta eest

«Noored oleksid nagu pikalt olnud paisu taga ja vaja oli vaid võimalust, kui sellest kinni kahmati ning midagi ka ära tehti,» on meenutanud poliitik, toonane tudeng Toomas Alatalu 1965. aasta esimesi üliõpilaspäevi. Välistudengitega sõjajärgsetel aastatel sidemeid polnud, kokku puututi vaid liiduvabariikide omadega. Rahvusvahelise üliõpilaspäeva puhul leidis lugeja lehest loosungi, ühismeelsust rõhutava loo või mõne tõlkeartikli.

1960. aastate sulaperiood tekitas aknakesi ka maailmaruumi. Kui varem oldi ametlikult solidaarsed edumeelse noorsooga, siis nüüd süüviti näiteks üliõpilasaktiivi seminarlaagris Käärikul, rahvusvaheliste suhete ringi populaarsetel aruteludel jm ühiskonnaprotsessidesse. Ka haritlaskonna elavnemine julgustas tudengeid.

Toonane ülikooli komsomolisekretär Karl Adamson on kirjutanud, et üliõpilaskonnas sai juhtlauseks iseseisva mõtlemise, isetegutsemise ja vastutamise kujundamine. 1965. aasta kevadel võeti ülikooli komsomolikonverentsil vastu otsus korraldada koos põllumajanduse akadeemiaga Tartu üliõpilaspäevad.

Oktoobris saidki need teoks. Põhisündmuseks kujunes rongkäik, kus peahoone ees süütas tõrviku rektor Feodor Klement. Tähtveres maeti sümboolselt halb tudeng ja halb õppejõud. Kuulati parimate oraatorite sõnavõtte, korraldati tõrvikutega teatejooks, lõbutseti ballil. Üliõpilaspäevad võtsid igal aastal aina enam hoogu: toimus rohkem sisukaid üritusi ja kontserte, peoõhtuid.

Kolmandad üliõpilaspäevad 1967. aastal viidi oktoobrist novembrisse ja need algasid just 17. novembril, rahvusvahelisel üliõpilaspäeval aulas üliõpilasliikumise ettekannetega. Selleks ajaks suheldi juba ka sotsialismimaadega: vahetati ehitusmaleva rühmi, tudengiaktivistid pääsesid turismireisidele.

Siis aga saabus 1968. aasta oktoober, mille üliõpilaspäevadest meenutatakse sageli loosung «Jänkid, kasige Peipsi taha!». Ent loosungid ei olnud peamised. Kogu õhustik oli looritatud augustikuistest Praha sündmustest (jälle Tšehhoslovakkia!). Nõukogude Liit oli saatnud Prahasse tankid, et takistada sealsete reformiideede (turumajandus, sõnavabadus jne) levikut.

Lühidalt võiks kuulsaid 1968. aasta üliõpilaspäevi kokku võtta konservatooriumi üliõpilase Tõnu Tepandi sõnadega raekojaplatsi miitingul: «Meie vanemad on barrikaadidest teinud endale tugitoolid, meie teeme tugitoolid barrikaadideks!» Need sõnad iseloomustasid tudengiliidrite teravaid sõnavõtte koosolekutel ja artiklites ühiskonna avatuse teemal.

Rahvusvaheliselt koos

Kuldsete kuuekümnendate meelsus kadus ametlike surveavaldustega. Üliõpilaspäevi jälgiti raudse pilguga, need pidid olema pühendatud mõnele komsomoli või muule tähtsale päevale. Selline kaitsekilp oli aastaid rahvusvaheline üliõpilaspäev 17. novembril.

Kuigi miitingud ja rongkäigud jäid tagasihoidlikuks, ilmestasid neid päevi ikkagi tudengite endi ettevõtlikkus ja korraldustahe. Korraldati kõnevõistlusi, arutelusid, laulukonkursse, filmiprogramme, aulakontserte, kus kuulati Rein Rannapit, Kalle Randalu, Tõnu Kaljuste kammerkoori jpt. Ühiskonnakriitilisust jätkus nii neile päevadele kui ka väljapoole, kui meenutada fosforiidi kaevandamise vastast võitlust, muinsuskaitseliikumist jms.

Taasiseseisvumise järel muutusid novembrikuised üliõpilaspäevad oktoobrikuisteks sügispäevadeks, kus polnud enam vajadust rahvusvahelise ühtsuse kuulutamise järele. Nüüd sisaldavad need päevad ise rahvusvahelist osavõttu, sest ülikooli iseloomustabki avatus, mille poole kuuekümnendate tudengid pürgisid. Kuid rahvusvahelisel üliõpilaspäeval on vabadeski riikides arutatud haridusküsimuste kõrval ühiskonnaprotsesse.

Eesti Üliõpilaskondade Liidu kommunikatsioonijuhi Elis Tootsmani sõnul tegeldakse kaasajal üliõpilasprobleemide lahendamisega peamiselt tudengiorganisatsioonides: üliõpilasesindustes ja EÜL-is, kus tehakse koostööd ka ministeeriumide ning rektoraatidega.


Kasutatud kirjandus

  • T. Alatalu «Tartu esimesed üliõpilaspäevad said alguse Käärikult ja KVNi abil». – «TÜ ajaloo küsimusi XXXX». Tartu 2012.
  • A. Laanemäe «Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis». Tallinn 2011.
  • T. Kõnnussaar «Kuumad kuuekümnendad: Tartu kevad». – «Tartu ülikool ja legendid» . Tallinn 2012.
  • K. Adamson, M. Titma «Tartu ülikooli komsomoliorganisatsioon». – Akadeemia nr 12, 2009.
  • M. Lauristin, P. Vihalemm «Tartu 1968: Kolmkümmend aastat hiljem». – Looming nr 9, 1998.
  • Ajaleht Tartu Riiklik Ülikool. 1964–1987 sept, okt, nov.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

üliõpilaselu