Õnnelikkus ei sõltu intelligentsusest, küll aga sotsiaalmajanduslik edukus, leiab septembris doktoritöö kaitsnud sotsioloog Tarmo Strenze.

Nn edukuse valemisse koonduvad kolm peamist tavaarusaamas levinud koostisosa: õpitulemused, hilisemad hariduslikud saavutused ning tööalane edu, mis on seotud kõrgema sissetulekuga. Lisana võib, aga ei pruugi kaasneda avalik tuntus või kuulsus. Õnnelikkus on seevastu pigem sisemine püsivam omadus, mis kas esineb või mitte.

«Järeldus, et intelligentsemad inimesed on elus edukamad, ei ole just rabav või ennekuulmatu, kuid selle seose väljauurimine oli oluline samm,» ütles Strenze, kellele andsid teemani jõudmiseks niidiotsa kätte juba bakalaureuseõpingud psühholoogias.

Kokkupuutepunkte intelligentsuse ja paremate haridus- ja tööalaste saavutuste ning eluga hõlpsamini toimetuleku vahel on leitud ka mitmete varasemate uuringute käigus, kuid seoste mõju üksikisikule ja ühiskonnale laiemalt vajab sügavamat käsitlemist.

Targad toovad ühiskonnale enam kasu

«Ühe põhijäreldusena võibki välja tuua asjaolu, et kui ühiskonnas on tugev positiivne seos inimeste vaimse võimekuse ja isikliku edukuse vahel, peaks see ühiskond olema kiiremini arenev, sest loob tingimused intelligentsust paremini rakendada,» selgitas Strenze.

Muuhulgas tähendab öeldu ka seda, et ühiskond, mis laseb intelligentsetel inimestel end tööalaselt teostada, saab nende võimetest majanduslikku kasu.

Strenze võrdles enam kui 20 riigi kohta paar aastat tagasi kogutud andmete koondtulemusi ning leidis, et USA-s oli seos intelligentsuse ja edukuse vahel kõige tugevam ning Rootsis ja Norras kõige nõrgem. Eestis on seos keskmise tugevusega, ehk siinses ühiskonnas kasutatakse intellektuaalseid vahendeid paremini ära kui mitmetes Põhjamaades, kuid kehvemini kui USA-s, mida Strenze peab veidi erandlikuks riigiks.

«Intelligentsuse mõju tööalasele edukusele ei ole kõikides ühiskondades võrdne. Piltlikult öeldes on USA-s inimesel oma intelligentsusest rohkem kasu kui Skandinaaviamaades,» selgitas autor.

Doktoritöö, mis koosneb kolmest eelretsenseeritud teadusartiklist ja katusartiklist, võtab samuti vaatluse alla professor Mikk Titma juhitud omaaegse kestvusuuringu sihtrühma: 1983. aastal keskõppeasutuse lõpetanud noored, kelle eluteed jälgiti vaheetapiliste küsitluste ja intervjuude kaudu kuni 2004. aastani välja. Toona läks kirjeldatud põlvkonna kohta käibele nimetus «võitjate põlvkond», kelle hulgas, nagu hiljem on mitmed kriitilised analüüsid välja toonud, oli küllaltki palju ka «kaotajaid».

Edukust mõjutab ka kohanemisvõime

Tarmo Strenze tegeles kitsamalt ühes artiklis kirjeldatud põlvkonnaliikmete vaimse võimekuse ja kordaminekutega edasisel eluteel. Kinnitust leidis oletus, mille kohaselt osutusid keskkoolilõpetajatena intelligentsuse mõõtmisel paremaid tulemusi saanud inimesed ka edaspidises elus suurema tõenäosusega põlvkonnakaaslastest edukamaks.

Huvitav on siinjuures tõik, et kui vaimsete võimete mõõtmine toimus sotsialistliku (kooli)režiimi tingimustes, siis tööalaseid saavutusi ja karjääri hinnati 1990. aastate lõpus juba kapitalistliku ühiskonna oludes.

Strenze sõnul tundub loogiline seletus, mille kohaselt võis muutuste perioodil täiskasvanuks saanud põlvkonna parem toimetulek (eriti võrreldes sõjajärgse põlvkonnaga) seisneda nende paremas kohanemisvõimes taasiseseisvunud riigis valitsevate tingimustega ning mõlema süsteemi – nii sotsialistliku kui ka postsotsialistliku – tunnetamises.

Toonane üleminekuühiskond oli veel välja kujunemata ning tegutsemisvabadus paljuski inimeste endi kätes. Nii suutsid ettevõtlikumad ning äsja tööturule sisenenud noored, kes polnud nõukogulikust töökultuurist läbi imbunud, hõivata strateegiliselt olulisi kohti eelkõige poliitikas ja majanduses ning minna kaasa uuenduslike ideedega, mida ühiskonna avanemine tingis.

Strenze toonitas, et edukuse käsitus on väga lähedalt seotud ühiskondliku ebavõrdsuse või kihistumise nähtusega.

«Kui inimesed on erineval määral edukad, tähendab see, et nad on ebavõrdses positsioonis. Ühiskondlikul redelil paiknemine sõltub suurel määral ka sotsiaalmajanduslikust taustast: millised olid inimese vanemad, millises piirkonnas ta elab ja paljudest muudest teguritest. Mina keskendusin kitsamalt ühele mõjutegurile ehk intelligentsusele. Et saada inimtegevusest üldist pilti, tuleb mõistagi uurida kõiki võimalikke tegureid, mis seda mõjutavad,» seletas Strenze.

Kuidas intelligentsus areneb?

Lisaks objektiivsele mõõtmisele on oluline, kuidas inimene ise oma võimekust ja edu tajub. Mõnel juhul võib minapilt ja enesehinnang olla kujunenud kaksipidiseks.

Intelligentsus on inimühiskonnas alati olemas olnud, kuid selle tähtsus eluga toimetuleku mõjutajana on ajapikku suurenenud. Näiteks ei mänginud feodaalühiskonnas vaimne võimekus nii määravat rolli kui tänapäeval. Sünniti teatud sotsiaalsesse kihti, kust ülespoole üldiselt ei liigutud.

Nüüdisaegses teadmusühiskonnas on võimekusel ja andekusel võrreldamatult suurem väärtus ja esineb vähem kitsendusi nende omaduste rakendamisel. Siiski puudub tagatis, et talendid konkreetses ühiskonnas kindlapeale sooja vastuvõttu ja tasuvat tööd leiaksid. Võimete- ja kogemustekohase rakenduse leidmine Eestis on kujunenud teatavasti probleemiks ka mitmete võõrsil tunnustust leidnud inimeste Eestisse tagasi pöördudes.

Edasises teadustöös soovib Strenze anda oma panuse näiteks nn intelligentsuse evolutsiooni uurimisse ning analüüsida, milleks intelligentsus kui niisugune miljonite aastate vältel inimeste keskel on arenenud. Aluseks võib võtta needsamad edukuse vormid, mille Strenze juba oma doktoritöös välja tõi: edasijõudmine haridusteel, töösooritus, liidriomadused, sissetulek, õnnelikkus, loovus, enesekindlus, ka köitev välimus jmt. Idee elluviimine eeldaks aga lähedasemat koostööd teiste teadusvaldkondadega, nagu psühholoogia, neuroteadus või geoloogia.

Loe pikemalt teadusportaalist ERR Novaator.