Abortide arv on Eestis kahekümne aastaga kolm korda vähenenud ja rasedused on enam plaanitud, kuid ligi viiendik naisi kannatab iga päev paarisuhtevägivalla all.

25. augustil kaitses Tartu ülikooli arstiteaduskonnas naistearst Made Laanpere doktoritööd «Naiste seksuaaltervist ja reproduktiivseid valikuid mõjutavad tegurid Eestis». Laanpere sõnul on meie riigis seksuaaltervist edendades valitud õige tee, kuid senisest suuremat tähelepanu tuleks pöörata paarisuhtevägivallale.

Kuidas te selle teemani jõudsite?

Olen naistearst ja need teemad on igapäevases töös olnud mulle väga lähedased. Ühel hetkel hakkas mind huvitama, miks minu patsiendid käituvad nii, et see kahjustab nende tervist ja reproduktiivseid valikuid. Edasi püüdsin aru saada, mis on laiemalt inimeste seksuaaltervist puudutavate negatiivsete või positiivsete muutuste taga. Sain aru, et seda teades on võimalik parandada kiiresti ja nähtavalt paljude naiste ja paaride igapäevast elu.

Peale selle hakkas mind väga huvitama ka ühiskonna ja poliitika mõju inimeste seksuaaltervisele Eestis. Ükski ühiskond ei ole ükskõikne oma taastootmise vastu. Naiste seksuaaltervis on tänu eriomastele bioloogilistele ülesannetele meeste omast haavatavam. Kogesin, et naiste seksuaaltervise riskitegurid on sageli sotsiaalne sugu ja stereotüüpsed soorollid, ehk see, mida neilt oodatakse meie ühiskonnas naistena, võib tuua kaasa tervist kahjustavad eluviisid.

Peale raseduse planeerimise käsitlen doktoritöös lähisuhtes partneri põhjustatud vägivalda – kuidas see tervist, sealhulgas seksuaaltervist, mõjutab. Seega tulid need teemad mu igapäevasest tööst ja huvist naiste tervise vastu.

Teie väitekiri koosneb neljast artiklist. Millest seal täpsemalt räägite?

Esmalt analüüsisin selliseid olulisi seksuaaltervise näitajaid, nagu soovimatud rasedused, käsitledes indutseeritud ehk esilekutsutud aborte. Indutseeritud abordi põhjus on enamasti rasestumisvastase vahendi mittekasutamine, mittekorrektne kasutamine või kasutatakse meetodeid, mille tõhusus on madal. Teise näitajana vaatasin, milline on erinevate rasestusmivastaste meetodite levimus Eestis.

Kuna reproduktiivsed valikud Eestis on eestlastel ja mitte-eestlastel erinevad (viimastel on abortiivsuskordajad kõrgemad ja sündimuskordajad madalamad – toim), siis huvitas mind, millised on erinevused rasestumisvastaste vahendite kasutamises. Uurisin, mis on need tegurid, mis mõjutavad mitte kasutama rasestumist ära hoidvaid vahendeid või mittetõhusaid rasestumisvastaseid meetodeid, seda olukorras, kus tegelikult rasedaks jääda ei soovita.

Raseduse vältimine on naise elus üks nähtavamaid ja nõudlikumaid seksuaaltervise aspekte, sest aeg, mil on vaja soovimatust rasedusest hoiduda, moodustab märkimisväärse aja naise elust. See peab sobima kokku soovide, eelistuste ja ka tervisega. Elu jooksul need strateegiad muutuvad, selles on suur roll tervishoiuteenustel. Mind huvitas, milline on sellel puhul eri tervishoiuteenuste pakkujate roll. Neljandaks vaatlesin, kuidas paarisuhte partner võib mõjutada valikuid seksuaaltervises ja reproduktiivsetes valikutes.

Kuidas on Eestis lood esilekutsutud abortidega kui võrrelda 1990. aastaid ja möödunud kümnendit?

On väga rõõmustav öelda, et oleme teinud tubli sammu. Eesti paistab teiste Euroopa ja maailma riikide hulgas silma sellega, et meie riik on panustanud kohustuslikku seksuaalharidusse. Samuti on meil olemas inimestele hästi kättesaadavad seksuaaltervise teenused. Eriti pean silmas spetsiaalset seksuaaltervise teenust noortele ehk noorte nõustamiskeskuste võrgustikku. Mõlemat sammu on rahvusvahelisel tasandil tunnustanud ka maailma tervishoiuorganisatsioon ja UNESCO. Kaks viimatimainitut ja lisaks nüüdisaegsete tõhusate rasestumisvastaste meetodite kättesaadavus on need tegurid, mille tõttu on mittesoovitud raseduste arv vähenenud.

Oleme Eestis suutnud 20 aastaga vähendada abortiivsuskordajaid pea kolm korda. Usun, et niisugust langust ühestki teisest Euroopa riigist praegu siiski ei leia. Peale kõige muu on Eesti väga suur pluss see, et meil on tõesti usaldusväärne abordistatistika, mida kogutakse registrisse ja mida isegi paljudel Euroopa riikidel pole. Kui võrdleme ennast Põhjamaadega, siis on meil veel natuke arenguruumi, aga oleme siiski jõudnud neile väga lähedale ja mõnes vanuserühmas, pean siin silmas just nooremaid, võib-olla isegi eest ära läinud.

Millised on aga abortide puhul muret tekitavad asjaolud?

Abortiivsuskordajad on küll märkimisväärselt langenud, kuid kordusabortide tase oluliselt vähem. Vaatasin ka seda, millised on need sotsiaaldemograafilised rühmad, kelle hulgas kordusabortide tase ei ole viimase kahe kümnendi jooksul muutunud.

Uurimuses tuli välja, et umbes pool aborti teinutest ei kasutanud eelnevalt rasestumisvastaseid vahendeid.

Paraku on see tõesti nii. Registri andmetel näeme, et enam kui pooled ei kasutanud enne raseduse katkestamist üldse rasestumisvastaseid meetodeid. Võime öelda, et kõik need abordid oleksid teoreetiliselt olnud ärahoitavad. Ülejäänute puhul saame rääkida rasestumisvastase meetodi valest valikust, mida saab heatasemelise nõustamisega mõjutada.

Samuti vaatlesite rasestumisvastaste meetodite levimust ja neid mõjutavaid tegureid nii Eestis kui ka Peterburis.

Ajalooliselt on Eestis kasutatud väga palju ebatõhusaid ehk traditsioonilisi rasestumisvastaseid meetodeid, mille puhul on «altmineku» võimalus äärmiselt suur. See on tulnud ajaloolisest taustast: nõukogude ajal oli kaasaaegsete rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus väga piiratud ja hormonaalne rasestumisvastane vahend täiesti põhjendamatult põlu all.

Tahtsin vaadata, kes on need traditsiooniliste meetodite kasutajad. On teada, et mitte-eestlaste abortiivsuskordajad on kõrgemad ja sündimuskordajad madalamad. Otsustasin vaadata, kas Eestis on erinevusi eestlaste ja mitte-eestlaste vahel ja seda ka riigis, kus tänapäeval on täiesti teine sotsiaalpoliitiline olukord ja tervishoiusüsteem. Soovisin näha, kas 20 aastat erinevat tausta on toonud mingeid erinevusi eri riikides elava etnilise rühma tõekspidamistes.

Tõepoolest, Eestis on mittetõhusate meetodite kasutamine mitte-eestlaste hulgas kõrgem ja selle poolest sarnanevad nad pigem oma eakaaslastega Peterburis. Sotsiaaldemograafilisi tegureid jälgides selgus, et Eestis on rasestusmisvastaste vahendite mittekasutamine või ebatõhusate meetodite kasutamine olukorras, kus ei soovita rasedaks jääda, seotud üldise riskikäitumisega ja majanduslike raskustega. Kui vaatasime neid seoseid mitte-eestlaste vahel Eestis ja Peterburis, siis me midagi taolist ei leidnud.

Peale selle tuli mängu tervishoiusüsteemi osakaal. Kui Eestis on inimene eelnevalt sünnitanud või aborti teinud, siis on ta tervishoiusüsteemiga kokku puutunud ning pärast seda kasutab ta üldiselt usaldusväärseid ja tõhusaid meetodeid. See seos ilmnes eestlastel, mitte-eestlaste puhul me sellist seost ei leidnud. Peterburis oli olukord veelgi halvem, sest kui inimene oli sünnitanud või aborti teinud, siis kasutas ta tõhusaid meetodeid veelgi vähem.

Kas siin on võimalik põhjuseid välja tuua?

See on keeruline. Seksuaaltervis on võrreldes teiste terviseliikidega poliitiliselt ja sotsiaalselt väga tugevalt laetud tervise liik.Väga palju mõjutab seksuaaltervist see, milline on ühiskonnas tunnustatud seksuaalideoloogia ehk normid ja väärtushinnangud, mis on seotud seksuaalsusega. Need tegurid on väga olulised, ent kuidas, seda meie uuring ei hõlmanud.

Arvaksin nii, et kuna on andmeid ja tõendusmaterjali, et Eestis elavad kaks rahvusrühma väga suures eraldatuses, ja mitte ainult geograafiliselt, vaid ka teabe mõttes, siis ilmselt hangivad mitte-eestlased rasestumisvastaste vahendite või üleüldse seksuaaltervise kohta käiva teabe teistest allikatest, kui nende eestlastest eakaaslased.

See võib hõlmata isegi tervishoiusüsteemi, kus meedikudki on saanud oma hariduse ja saavad praeguse teabe muudest allikatest. Aga see on oletus, mida andmetega hetkel kinnitada ei saa.

Siit jõuamegi artiklini, mis käsitles rasestumisvastaste vahendite alast nõustamist Eestis. Mis siin ilmnes?

On teada, et kui inimesed saavad rasestumisvastast nõu esmatasandilt ehk meie mõistes perearstisüsteemist, siis on madalamad abortiivsuskordajad ja ka rasestumisvastaste vahendite kasutamine on parem. Traditsiooniliselt on Eestis rasestumisvastaste vahendite alal nõustanud naistearstid. Nägime, et see on siiani säilinud. Peremeditsiini roll on tagasihoidlik ja arvan, et selles on n-ö süüdi traditsioonid, mida tuleks muuta.

Kas võiksite siinkohal nimetada, millised on kõige usaldusväärsemad rasestumisvastased vahendid?

Tõhusus on ammu uuringutega ja miljonite inimeste osalusel tõestatud ning meetodid jagatakse tõhusateks ja mittetõhusateks. Tõhusad on kõik hormonaalsed meetodid, kõik pikaajalised ja emakasisesed meetodid ning loomulikult steriliseerimine. Mittetõhusad on n-ö traditsioonilised meetodid, nagu katkestatud seksuaalvahekord, kalendermeetod, kus loetakse ohtlikke päevi, või spermatosoide hävitavad vahendid. Meetodi tõhusus sõltub ka kasutajast.

Siin on kaks mõistet: nende üldine efektiivsus ning tõhusus kasutamise ajal. Pikaajalise meetodi, näiteks implantaadi või emakasisese vahendi puhul on kasutamise viga väga väike. Iga päev manustatava pilli puhul on kasutusviga suurem ja kui kasutada kondoomi rasestumisvastase vahendina, siis on see viga veelgi suurem. Kui vaadata abordiregistri andmeid, siis kõikidest rasestumisvastastest meetoditest kasutasid aborditegijad vahetult enne seda just nimelt kondoomi.

Noortele paneksin südamele, et parim on kasutada topeltmeetodit: kondoomi hoidumaks seksuaalsel teel levivatest nakkustest ja raseduse vältimiseks mingit muud tõhusat rasestumisvastast vahendit. Kõige paremad on noortele ikkagi hormonaalsed meetodid.

Doktoritöö viimane artikkel käsitles paarisuhtevägivalda, selle levimust ja mõju reproduktiivsetele valikutele. Seal on välja toodud arv, et pea viiendik Eesti naistest on kogenud paarisuhtes vägivalda. See on ju väga suur?

Loomulikult on see arv äärmiselt murettekitav, aga mitte väga suur üllatus. Paarisuhtevägivallast on Eestis hakatud rääkima alles hiljuti ja sedagi pisendaval, eitaval ning selle üle ironiseerival moel. Maailma terviseorganisatsioon on tõstnud selle üheks oma prioriteediks, sest on selgunud, et paarisuhtevägivalla mõju üldisele tervisele on väga suur ja pikaajaline. See toob kaasa väga palju kahju, alates fataalsetest tagajärgedest ja lõpetades inimeste töölt eemale jäämisega. Pikaajaliste ja kogu ühiskonda mõjutavate negatiivsete tagajärgede kõrval kordub paarisuhtevägivald järgmises põlvkonnas.

Esimest korda analüüsisime Eestis seda, kuidas seksuaaltervise erinevad näitajad on seotud paarisuhtevägivallaga. Nägime, et naised, kes kogevad paarisuhtevägivalda, ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid või kasutavad mittetõhusaid meetodeid, kuigi nad ei taha rasedaks jääda. Nad on elu jooksul põdenud rohkem sugulisel teel levivaid haigusi, nende hulgas on vähem neid, kes on üldse kunagi kondoomi kasutanud, ja neil on palju enam soovimatuid rasedusi.

Põhjus on, et vägivaldses suhtes elavad naised ei ole oma seksuaalsetes ja reproduktiivsetes valikutes vabad. Siin võib olla erinevaid põhjuseid, see võib olla näiteks pealesunnitud seks või on vägivaldsetes suhetes väga raske (kui mitte võimatu) avameelselt rääkida ning leppida kokku rasestusmisvastase vahendi kasutamises. Lisaks rasestumisvastane sabotaaž, kus mees teadlikult kas keelab pillide tarvitamise, hävitab need, ei kasuta kondoomi või teadlikult sunnib naisi sünnitama.

Millist nõu võiks siin anda?

Paarisuhtevägivalla puhul on kõige olulisem ennetustegur see, et sellest räägitakse ilma naeruvääristamata, et ühiskond seda tunnetaks ja mõistaks. Paarisuhtevägivalla tagajärjed mõjutavad meid kõiki ja need on nii majanduslikud kui ka emotsionaalsed – need on kogu meie turvatundega seotud probleemid.

Kuna paarisuhtevägivalla üks peamisi algallikaid on sooline ebavõrdsus, siis peaksime seadma sammud sinna, et ka Eesti ühiskond oleks sooliselt võrdsem. See aitab paarisuhtes vägivalda vähendada ja parandada kõigi inimeste tervist.

Võib tunduda, et Eesti on selles osas väga rahumeelne, aga kuritegude statistikat vaadates on meil võrreldes EL-i keskmisega mõrvasid võrdeliselt väga palju, oleme selles koos Leedu ja Lätiga esimeste seas. Ja samal ajal on suur osa elanikkonnast nõus sellega, et lapsi peabki lööma, sest muidu lapsed ei kasva. Siin näeme, kuidas ühiskond üldiselt õigustab vägivalda.

Teie töös on antud ka järeldused ja praktilised soovitused?

Kõik need positiivsed suundumused, mis on meil olnud ja mida ka riik on toetanud – kooli kohustuslik seksuaalharidus, kättesaadavad seksuaaltervise teenused ja rasestumisvastased vahendid –, peavad jätkuma. Eestlaste puhul peame rohkem tähelepanu pöörama riskirühmadele. Aga kui räägime siinsest venekeelsest elanikkonnast, siis on väga suur vajadus viia nendeni tõenduspõhist teavet nüüdisaegsetest rasestumisvastastest meetoditest, et nad teeksid otsuseid vastavalt tänapäevastele teadmistele. Võib-olla aitab siin kaasa venekeelne televisioon?

Peale selle peame meedikuid koolitama paarisuhtevägivalla ilmingute ja nende äratundmise teemal. Väga paljud tervisehäired on sellega seotud ja selle äratundmine aitab igapäevasele praktilisele tööle kaasa. Peaksime ilmtingimata välja töötama juhtnöörid, kuidas meedikud peaksid paarisuhtevägivalla puhul käituma. Veel peaksime igasugustes vahelesegamistes või ravijuhistes võtma arvesse ka paarisuhtevägivalla kui tervise riskiteguri mõju.

Intervjuu on varem ilmunud portaalis ERR Novaator.