Tartu ülikooli juhtimis- ja struktuurireform on oma tööd tegemas. Peale struktuuri lihtsustamise on järgmise sammuna käsile võetud midagi veel olulisemat: õppekavade liitmine. Eriti äärmuslikult puudutab see bakalaureuseõppekavasid.

Mul on selle arengu üle kohutavalt hea meel, sest liiga varane ja liiga kitsas erialale keskendumine ei ole enamikule üliõpilastest kasulik. Kahtlemata leidub neid, kes ülikooli tulles on juba valinud oma tulevikutee, aga neid on vähe! Minagi tulin ülikooli veendunud ornitoloogina ja arvasin, et ülikool on mõeldud vaid nende oskuste süvendamiseks.

Viis aastat hiljem väljusin sammaste vahelt diplomiga, millele oli kirjutatud geneetik. Pean enesekriitiliselt märkima, et seda kutseoskust pole mul oluliselt rakendada õnnestunud, kui välja arvata mõni aasta Eesti geenivaramus. Minu kursusevennad – samuti bioloogid – asutasid Olerexi ja väitsid end siiski olevat jäänud erialasele tööle. Nad tegelevad bioorgaaniliste ühenditega, mille käitlemise juures kuluvad loodusteaduskonnast pärit teadmised hästi ära.

Jah, mina lõpetasin ülikooli 1992. aastal. Aeg oli selline, öeldi siis. Aga kas aeg on praegu kuidagi teistsugune, muutumatum? Uus tegelikkus ongi see, et iga eriala lõpetanu võib sattuda tööle hoopis muus valdkonnas ja saada seal ülihästi hakkama. Ei pea vaatama Olerexi või teisi ettevõtteid, võib jääda ka ülikooli piiresse ja leida samasuguseid näiteid. Professor Jaanus Harro on lõpetanud arstiteaduskonna, töötab psühhofüsioloogia professorina ning enamik eestlasi teab teda sotsiaal- ja haridusteaduskonna juhatajana.

Järelikult on selline uus tegelikkus juba ammu kohal. Aga kuna haridus- ja teadusministeerium toetas ja rahastas mingil ajajärgul järjest ülikoolis uute õppekavade avamist, siis ujusime pikalt vastuvoolu – varasema ja kitsama erialale keskendumise suunas. Siis pidime hakkama mõtlema, kuidas paremini interdistsiplinaarset õpet korraldada, sest üliõpilased ei tahtnud püsida ühe õppekava raames – kitsas oli.

Niisiis on aeg tagasi pöörduda klassikalise ülikoolihariduse juurde, kus õppekavu on vähe, pakutavad teadmised lubavad huvide selginedes paindlikku erialale keskendumist ja ülikooli sisseastuja ei pea ülearu täpselt teadma, kellena ta sealt väljub. LOTE koondab füüsika, keemia ja materjaliteaduse ühte õppekavva. Selle õppekava läbinul on tööpõllul palju võimalusi: reaalainete õpetajast tehnoloogini mõnes materjalitööstuses, kosmosetööstus, keemiatööstus, ehitus.

Filolooge julgustatakse valima endale kolme keelt, millega nad saaksid pärast ülikooli lõpetamist leiba teenida. See on õige, sest tuleviku kodulähedane põhikool vajab tõenäoliselt kaht õpetajat: reaalainete jaoks üht, humanitaarainete jaoks teist, ja kummal parem vorm, eks see annab kehalist kasvatust ka.

Kas ei kõla see mitte mõistlikumalt kui vedada õpetajat taksoga ühest väikesest koolist teise keemiat või inglise keelt õpetama? Kas pole see mitte inimlikum kui sundida põhikoolilapsi õppima Skype’i ja MOOC-e kasutades? Ka neid variante on soovitatud, et päästa kodulähedast kooli. Tartu teab paremat lahendust! Tartu ülikoolis on suurepärane haridusteaduste keskus. Kui noor oskab juba lapsi õpetada, siis tegelikult on ka gümnaasiumi tasemel see ring aineid, mida ta suudab õpetada, üsna lai. Rääkimata põhikoolist. Peame noori lihtsalt julgustama, et see ongi uus tava!

Muidugi ei lähe kõik keeli õppinud noored maale õpetajaks, aga jurist-lingvisti püsivast ja heapalgalisest tööst institutsioonides on niigi palju juttu olnud, keskendugem pigem kodusele tööturule.

See lugu pole kirjutatud selleks, et kedagi üles kutsuda. Juba toimub õppekavade reform ja ilmselt on meil paari aasta pärast bakalaureusetaseme õppekavade arv vaid pisut suurem kui instituutide arv. See on hea.

Siiski leidub üks varjund, millele tahaks avalikult ülikoolipere tähelepanu juhtida: meie noored on viimase 15 aastaga harjunud, et ülikoolid – mitte ainult Tartu ülikool – pakuvad väga selgepiirilisi ja kitsaid õppekavu. Õpid kolm aastat, ja oled spaateenuste turundaja, maastikuarhitekt või tööstusettevõtte keskkonnatehnoloog. Meil tuleb juba praegu, kui õppekavade uuendus alles algab, hakata avalikkusele selgitama, mis on sellise muudatuse eelis.

Uutel, laiapõhjalistel bakalaureusekavadel õppinutel on edaspidi palju paremad võimalused, et leida oma nurk teaduses või mujal tööturul. Tudeng saab valida just sellise elukutse, mis teda huvitab. Tagataskusse jäävad laiad alusteadmised, mis lubavad lihtsalt ja kiirelt eriala vahetada. Endale saab ise eriala kujundada ja parimal moel saab seda teha loomulikult universitases! Eestis saab ainult Tartu ülikool pakkuda kõige ootamatumaid õppekavade valikuid. Me pakume neid juba praegugi: IT-juristid, meditsiini-IT-tehnoloogid jpt. Sellised spetsialistid saavad Eestis tulla ainult Tartu ülikoolist.

Keelatud pole teha ka tavapäraseid ja turvalisi valikuid, sest õppekava on küll lai, aga ülikool saab kursuse ja lõputööde juhendamise kaudu aidata igal noorel kujuneda just selleks, kelleks ta soovib. Niikuinii tuleb tulevikus ilmselt enam kui pool lõpetanutest teadmiste laiendamiseks ülikooli veel kord või paar tagasi. Tulid juba paljud minu põlvkonnas, nii minagi. Avatud ülikool oli abiks ja on hädavajalik ka edaspidi.

Hädasti ja kiiresti on TÜ-l vaja uut turundusnägemust, et oma eesmineja asend ära kasutada. Teame, et teised ülikoolid järgnevad meile sarnaste ümberkorraldustega, aga teadupärast on uuendusliidril alati eelis. Eelis, mis on saavutatud oma pakkumist selgelt ja kiirelt turustades, säilib isegi siis, kui matkijad on tasapisi järele jõudmas. Seda peamegi taotlema.

Ma ei usu, et lugejal ei tulnud seda artiklit lugedes pähe mõte, et iga uus on nagunii unustatud vana. Iroonilisel kombel seegi kord. Oli ju 1632. aastal ülikoolis vaid neli nn õppesuunda ja kõik alustasid koos ühesainsas, s.o. filosoofiateaduskonnas. Tartu ülikool andis aga aja jooksul maailmateadusesse väga laia spektri uurijaid. Ring on parajasti jälle täis saamas, aga õnneks on igale uuele põlvkonnale alguspunkti tagasijõudmine jällegi uus. Peame vaid suutma noortele selgeks teha, miks see vana/uus neile hea on.