Olgu see sinu jaoks kaitse- või sõjavägi, armee või kroonu, on üsna tõenäoline, et tegu on sõnaga, mis käivitab tundeid.

Isiklikud kogemused väeosast või vankumatud põhimõtted ajateenistuse kohustuslikkusest, küllap ei jäta ajateenistus teemana külmaks ka neid, keda sõda ja militarism ei huvita.

Ilmar Raagi lavastatud ja Mihkel Seederi kirjutatud uus telesari «Vabad mehed» võiks seega vähemalt vaatajahuvi poole pealt kindel jackpot olla. Ometi ei ohusta TV3 oma sarjaga enimvaadatud telesaadete esiotsa. Ka kitsamas ringis kõneainet tekitavaks indie-hitiks ei ole «Vabad mehed» kasvanud. Sellest räägiti natuke, enam eriti ei räägita ja nii olekski nagu kõik.

Milles siis probleem, miks Ilmar Raagi nimi kvaliteedimärgi ja ligitõmbajana ning vaikimisi enamikku eestimaalastest puudutav teema magnetina ei mõju? Andunud telefanaatikuna, kes ikka ja jälle veel vähemalt unistada kui mitte oodata julgeb, et üks järgmine kohalik seriaal tõestab end raamidest vaba ja julgusest tulvil pärlina, lajatan kurvalt ja kurjalt: «Vabad mehed» on lihtsalt nii kuradi tavaline.

Nii tavaline ja tuttav, et ei pane enam isegi mitte ainult õlgu kehitama, vaid ajab juba närvi. Kas mind – tublit ja pühendunud televaatajat – peetakse lolliks? Kus on sisu, kus vorm, kus kirg? Kas või ühest neist juba piisaks, et tõusta kõrgustesse, mida kohalike kanalite omatoodang harva isegi näha suudab, puudutamisest rääkimata.

Rutiin ja action

Hästi, – hingame sisse, hingame välja. Ka tavalisus ja argisus võib olla kunst. Või äkki vähemalt rahustav kinnitus sellele, et elu läheb omasoodu edasi ja muutusi toimub vähe. Ikka roomavad kuskil verinoored patrioodid mudas ja kindlustavad täiusliku voodi ülestegemisoskusega vaba Eesti jätkusuutlikkust.

Las siis olla tegu ühe üsna tavalise Eesti sarjaga. Sellisena sobitub «Vabad mehed» oma eelkäijate ja küllap veel paljude järeltulijate päris pikka nimekirja. Oleme koos tegelastega kaitseväes, harjumuspärase elu reeglid on tuttavad ning vaid veidi selle ühiskonna minimudeli piirides moondunud ja kohandunud. Uuega harjub ning nagu ajateenistuseski mängib rolli see, mis väeosa piiridest väljapoole jääb, nii on ka «Vabades meestes» killukesi kõigest varemnähtust, «Õnne 13» olmetapeedini välja.

Stsenarist Mihkel Seeder käis tegevustiku jaoks inspiratsiooni kogumas isegi sündmusplatsil, teenides kuu aega kaitseväes. Ma ei tea, kas Seeder oma salamissiooni käigus tõesti ajateenijate veriste ninadega lõppenud kraaklusi ja riviplatsimusisid nägi, minu kaitseväekogemuses selliseid intriige välja ei olnud. Oli rutiin ja muud eriti mitte.

Meelevaldselt tekkivas kujutluspildis saabub Seeder väeosast koju, kirjutab nähtu üles, jääb murelikult kirjutatut vaatama ning haarab käsiraamatu «101 intriigi algajale stsenaristile».

«Vabade meeste» rütm kõigubki üsna tõetruuna mõjuvate rutiinihetkede ning nende hulka pikitud actioni vahel, millest viimane mõjub pahatihti sama ebaloomulikult kui autopommiplahvatus «Õnne 13-s». Ma ei ütle, et see on halb – pigem vastupidi – aga kui tahta teha action’it, siis pigem juba korralikult. Reaalsusest võiks vahel julge ja pika sammuga kaugemale astuda. Ja võib-olla isegi veel kaugemale.

Ehk oleks siis rohkem tegevust ka «Vabade meeste» ajateenijail, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunstitudengeil, kellest kiirgab annet ja tegemislusti, aga kelle jaoks etteantud tegevustik igava ja vähest väljakutset pakkuvana mõjub.

Jah, esimeste osade põhjal hakkab pea iga tegelase ümber kooruma oma lugu, jääb vaid loota, et need lood noortele talentidele ka päriselt väärilist rakendust pakuvad. Ja see kõlab nüüd peaaegu nii, nagu teeniksid need noored aega kaitseväe teatripataljonis.

Nagu ühesugused mundrid ja nulliks pöetud juuksed vormivad noortest eludest ja karakteritest ühtlase hallikasroheka massi, kärbib «Vabade meeste» stsenaarium paraku olulise osa noorte teatritudengite isikupärasest särast ja isiklikest tugevustest. Need anded ei hakka tööle päris nii, nagu loodaks ja tahaks.

Julgusest puudu

Ma teen ehk Seederile ja Raagile liiga, ja tõenäoliselt teengi, aga minu jaoks napib «Vabades meestes» nii särtsu kui ka iseloomu. Kui see oleks muusika, oleks see igav ja isikupäratu raadiopopp, mis ei suuda tublidele stuudiomuusikutele lihtsalt piisavat inspiratsiooni pakkuda, et otsida üles kuskile kihtide alla peitunud geniaalsus.

Ning nii nagu raadioeetris popptapeet, valitseb Eesti sarjade seas samasuguse tapeedina mõjuv olmeseep. Valitsegu siis. Ehk on see paratamatus – kuigi loodetavasti mööduv. Kuid ehk võib siiski loota, et mõni järgmine uus Eesti teleseriaal ei ole enam praeguste ja endiste tippude koopia, vaid midagi uut ja julget.

Hinge «Vabadest meestest» ju pisut paistab, aga see on hillitsetud ja arglik ning sinna kaob kogu see talent, mis on ju täiesti nähtaval, aga ei saa piisaval määral särada. Tundub, et sari üritab kõigile meeldida, kuid ei jäta paraku muljet ehk eriti kellelegi. Selline see televisioon meil siin Eestis juba on. Potentsiaali on, tahet on, annet on, isegi raha on võib-olla natuke. Puudu jääb aga julgusest ning sellest miskist, mis on nähtamatu ja seletamatu.