Merilyn Säde
FOTO: Andres Tennus

Riik peaks keskenduma teaduse tulevikule

Juhtkiri

Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Muidugi on minevik oluline eri otsuste tegemisel ja elus üldse, kuid minevikust võib veelgi olulisemaks pidada olevikku ja tulevikku.

Kui jääda vaatama liialt kauaks minevikku või keskenduda aktuaalsetele probleemidele, unustades seejuures tuleviku, võib juhtuda, et perspektiivi ei osata mõistlikult panustada või edasist planeerida. Kõike ei olegi võimalik ette välja mõelda, kuid oluliste tulevikuväljavaadete paikapanek on kindlasti midagi, mida tuleks teha ja täita.

Eesti teaduse rahastamisel seisab tulevikus ees oluline etapp, mille peamine küsimus on on – kuidas edasi? Senine projektipõhine rahastamine ei ole teadlaste ega ka erinevate selleteemaliste uuringute korraldajate sõnul jätkusuutlik.

Kui jätkub seesugune rahastamine, kus n-ö kõik panused on tehtud projektidest tuleva raha peale, võime end ühel hetkel leida väga keerulisest olukorrast. Sellisest, kus arukad ja noored tippteadlased lähevad hoopis välismaale teadust tegema, Eestile olulised valdkonnad jäävad rahata või kus teadlaste sisemine missioonitunne ja motivatsioon raugeb ebastabiilse rahastussüsteemi tagajärjel.

Meie praegune süsteem ei ole jätkusuutlik. Ka haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski sõnul on teaduse rahastamine nukras seisus. Unistus, et 3% SKP-st läheks teaduse rahastamisele, on siiani Eesti ja teadlaste jaoks unistuseks jäänudki. Möödunud aastal rahastas riik teadust 0,86%-ga SKP-st.

Olevikuprobleemid – julgeolek, erinevad sotsiaalsed kitsaskohad ning see, kes lõpuks valitsuse moodustavad – on muidugi olulised. Kuid ka teadus on relevantne, sest see annab meile olulised teadmised minevikust, olevikust ja tulevikust ning nende põhjal saame teha mitmeid Eestile ja maailmale olulisi otsuseid.

Suur osa olevikus (ja ka tulevikus) ees seisvatest probleemidest on otseselt või kaudselt lahendatavad mingi valdkonna teadustöödest tulnud lahendustega. Kui me aga küsimuste lahenduste väljatöötamist prioriteediks ei pea, kuidas saame edasi liikuda? Võib öelda, et kes tulevikku ei planeeri, panustab kõik kaootilise juhuse rongile, mis põrutab ühel hetkel märke eirates aimatava katastroofi poole.

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit

Märksõnad

teaduse rahastamine