«Kui keegi ütleb, et läheb puhkusele, siis küsin, millest ta räägib – vaatasin võõrsõnade leksikonist järele ja seal sellist sõna ei ole!» naerab Alvo Aabloo, kes sai veebruari lõpus tehnikateaduste alal riikliku aastapreemia.

Aega on alati vähe, tõdeb praegu TÜ tehnoloogiainstituudis polümeersete materjalide tehnoloogia professori ametit pidav Aabloo. Seda nime kuuldes meenuvad märksõnadena kohe marsimaja, tehislihased ja robotid.

Eesti teadusinfosüsteemist tema profiilil olevaid projekte vaadates kisub aga silmade eest esimese hooga nii kirjuks, et imestan, kuidas ta üldse pere ja muu elu jaoks aega leiab. Omal ajal siia füüsikat õppima tulles ei osanud Aabloo sellise tuleviku peale ilmselt mõeldagi.

«Kui ülikooli lõpetasin, olin paar aastat stažööruurija ja siis tekkis mulle juhendaja, Marika Mikelsaar. Olin vist üks esimesi, kes astus doktorantuuri – Vene ajal öeldi selle kohta muidugi aspirantuur. Tollal läksid asjad nagu läksid ja kes teab, mida oma tulevikust sel ajal täpselt arvasin,» rehmab mees käega.

Lisaks Mikelsaarele hakkasid Aablood juhendama ka üks professor Moskvast ja teine New Orleansist. Et e-post ei olnud siis vähemalt idapoolseks suhtluseks kuigi kindel abivahend, tuli lõputöö kirjutamise ajal ka juhendajate juures asju arutamas käia. Kolme aastaga saigi temast kõrgelt diplomeeritud teadlane.

Ise tehtud – hästi tehtud

«Füüsikainstituut oli siis kahes kohas – ringteel ja Tähe tänavas,» meenutab Aabloo oma õpinguid. Kuigi tegutsetud sai ka üliõpilaste teadusliku ühingu juures, tunnistab ta, et füüsikatudengid elasid üldiselt ikkagi laboris. Nii oli see 1980. ja 1990. aastatel ning on veel praegugi.

Erinevus oli pigem töövahendites ja -stiilis. Kui praegu on laborites töötamiseks kallid ja tundlikud aparaadid, siis tol ajal tuli mujalt saadud masinad ise üles vuntsida. «Kõik, mis oli korralik, pidi olema ise tehtud, sest aparatuur oli sel ajal täielik naljanumber,» muigab professor.

Toona ei olnud ka nii palju projektipõhist tööd kui praegusel ajal. Aabloo enda teadlaseprofiililgi saab loetleda väga palju projekte, milles ta on osaline. 2015. aastale tüüpiliselt jõuavad aga peaaegu kõik käimasolevad projektid aasta keskel ära.

Nii on näiteks lõpukorral palju kõneainet pakkunud marsimaja projekt SHEE. Tartus välja mõeldud maja, mis ennast ise lahti pakib, on Prantsusmaal, kus tehakse viimaseid ettevalmistusi selle katsetamiseks ekstreemsetes tingimustes. Eestlaste osalus on aasta lõpuni kestvas projektis edaspidi tunduvalt väiksem.

Tegelikult teevad selliseid teisel planeedil loodetavasti toimivaid elamuid päris paljud, viitab Aabloo. Tema oskab välja tuua vähemalt viis konkurenti, kes on mõelnud natuke teistsuguse konstruktsiooni loomisele.

«Aga ega teisele planeedile minek ei tähenda ainult maja. Astronaudile ainult sellest ei piisa. Sinna on vaja ka elektrijaama, transpordivahendeid, remonditöökoda, igasuguseid muid asju. Kõik, kaasa arvatud õhk, tuleb ise kaasa võtta.»

Lähitulevikus Marsile minek on ilmselt pigem ulmeteema, arvab Aabloo. Samas oleks nn marsimaja väga vajalik ka Maal, eriti katastroofipiirkondades.

Seoses selle ja teiste projektide lõppemisega on viimasel ajal vaja järjest rohkem paberitööd teha. Lõppevate teemade aruannete kõrval käib usin uute taotluste kirjutamine. Seepärast on praegu plaanid, millised projektid uuesti algavad, üsna udused.

Flirt moe ja meditsiiniga

«Oleme näiteks alustanud suure mikroaktuaatori võrgustikuga, mida me koordineerime,» toob teadlane ühe uue teema välja. Jaanuaris läks nimelt käima Marie Curie doktorantide võrgustiku projekt kunstlihaste teemal, mis pakub tegevust järgmiseks neljaks aastaks. Kogu võrgustik võtab tööle 15 doktoranti, Eestisse tuuakse selle raames kaks välisdoktoranti.

Lisaks on koostöös Euroopa tuumauuringute keskusega CERN käimas projekt, kus TÜ teadlased tegelevad metallide simulatsiooniga väga rasketes tingimustes.

Loomulikult on mitu projekti seotud ka robootikaga. Näiteks toob Tartu ülikooli robootika isaks kutsutav Aabloo välja, et üks dotsent uurib pildituvastusega tegelevaid roboteid. Aabloo enda jaoks on jätkuvad robotitega seotud teemad aga kunstlihaste juhtimine ja kontrollimine ning robotmannekeeni projekt.

«Iga kord, kui rõivainimesed ütlevad, et mõni kumerus tavalisele kehale ei vasta, teeme mannekeeni jälle natuke ümber. Ehk täiendame seda pidevalt ja teeme tõetruumaks, et ta paremini oma ülesandeid täidaks,» täpsustab teadlane.

Kunstlihased, mis on täpsemalt öeldes elektroaktiivsed ioonjuhtivusega polümeerid, on Aabloo üks põhilisi uurimisteemasid olnud juba üsna pikka aega. Praegu üritavad tartlased neid laboris kiiremaks ja kontrollitavamaks teha. Siis saab uuesti edasi mõelda, kas ja kuidas neist teha väikesi liikuvaid seadmeid või sensoreid, mis ise midagi liigutavad.

Eri kunstlihaste materjalide osas on Aabloo koos kolleegidega teinud üsna mitmeid patenditaotlusi. Tänapäeval peab selle mõtteviisiga paratamatult harjuma, et kui tundub, et on midagi kasulikku leitud, tuleb enne leiust teistele rääkimist see igaks juhuks ära kaitsta. Laboris töötades on tihti raske hinnata, mida leiutisega tulevikus teha saab, nii et pigem tasub kiire tempoga maailmas ettevaatlik olla.

«Eks oleme kunstlihaste vallas flirtinud ka näiteks kosmoseteemaga – seal on iga gramm arvel ja kunstlihased on väga kerged. Samuti flirdime väikest viisi ka meditsiiniteemaga ja uurime, kus ja kuidas neid seal kasutada saaks. See, et kunstlihaseid saaks väikeste masinatena inimese kehasse ringi liikuma lasta, on aga alles multifilmi teema,» toob professor veel näiteid.

Robotite helge tulevik

Päriselust ei jää aga sugugi kaugele robotid – Aabloo jaoks on nendega kokkupuutumine täiesti tavaline asi. Kunagi alustati näiteks tema eestvedamisel Ahhaa teaduskeskusesse robotipargi komplekteerimist ning ülikoolis toimib väga hästi tema initsiatiivil algatatud robotiklubi, mida nüüd küll suures osas tudengid edasi veavad.

Samuti on väga edukaks osutunud ligi kaheksa aastat tagasi alustatud koolirobootika projekt. Aabloo sõnul on praeguseks sellega ühinenud vähemalt 150 Eesti kooli ning igal aastal korraldatakse mitu võistlust, mille paremad saavad minna edasi rahvusvahelistele võistlustele.

«Mõnes mõttes toidab see projekt ennast ise, sest kasutajad lihtsalt nõuavad, et see oleks olemas – huvi on väga suur,» räägib Aabloo. Kui alguses ühinesid nende ettevõtmisega aktiivsed koolid ja väikesed maakoolid, kelle eesmärk on koolinoortele võimalikult palju põnevust pakkuda, siis on just laste suure huvi tõttu ka palju teisi koole kaasa tulnud.

Teadlast rõõmustab, et igal aastal paistab laste loodud robotite hulgast silma mõni eriti vahva eksemplar. Kuigi need ulmelised asjad alati väga hästi või pikalt ei tööta, on siiski tore noorte mõttelendu jälgida.

«Maailmas tehakse nn legodest väga veidraid ja ägedaid asju – Youtube’is ringi vaadates leiab palju huvitavaid videoid. Tehakse küll tanke, küll droone. Olen näinud isegi Rubiku kuubiku kokkupanijat, mis tegi oma töö nii kiiresti ära, et silme eest läks kirjuks!»

Just peamiselt töö eest koolirobootika vallas sai Aabloo eelmisel aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Tema enda sõnul on Eesti mõttes väga tähtis eelkõige see, et meie koolilastel on võimalus juba tegelikult algklassidest saadik teha tutvust tehnika ja tehnoloogiaga. Nii arvutite kasutamise oskus kui ka robootika on koolides suuresti juba alghariduse osa.

Aabloole tundub, et Eestis vist teisiti ei olekski võimalik. «Ilmselgelt on meid vähe ja me oleme maailma mõttes kusagil gloobuse tagumises nurgas. Kui tahame maailmas läbi lüüa, siis on üks väheseid võimalusi paista silma intellektuaalsete võimetega. Kui me just endal kusagilt naftamaardlat ei leia.»