Kuivendatud metsade hooldus ja märgalade taastamine vajab kavandamist praegusest laiemal skaalal, mis hõlmaks nii era- kui ka riigimetsi, räägib looduskaitsebioloog Liina Remm.

Metsaomaniku jaoks suurendab märja metsa kuivendamine puidutootlikkust. Hoogustab puude kasvu, aga (raiesmike soostumist takistades) ka noorte puude kasvama hakkamist.

Labidatega kaevati metsakuivenduskraave juba 18. sajandil. Enamik Eesti kuivendussüsteemidest on aga rajatud aastatel 1950–1980. Metsandussektor on selle ajaga arenenud, aga jõudnud ka olukorrani, kus 300 000 hektarit metsi (ligi 14% kõigist Eesti metsadest) on muutunud uudseks lagunenud turbaga maastikutüübiks ehk kõdusooks, viitab hiljuti TÜ zooloogia instituudis kaitstud doktoritöös bioloog Liina Remm.

Uurides metsakuivenduse tagajärgi nii maastiku, puistu kui ka veekogude mastaabis, mudeldas Remm kuivenduse seni üsna vähe mõtestatud n-ö üldist mõju. Aga ka seda, kuidas ja millistest liikidest lähtuvalt ühendada metsakuivendust ja looduskaitset.

«Kuivendatud metsade taastamise või kuivenduskraavide uuendamise projektides vaadeldakse sageli näiteks ühte metsatükki,» räägib ta. «Aga vaja oleks planeerida üldisemalt, maastikuskaalas. Kuigi see tundub mahukas ja keeruline töö.»

Pöördumatu mõju

Kohe pärast kuivenduskraavide kaevamist hakkab kuivendataval alal veetase langema. Paljud teised protsessid on aga aeglased, liigiomased ja sageli kaudsed, mistõttu kuivenduse «üldisest mõjust» rääkida ei saa, kirjutab Remm seniste uurimuste põhjal.

Mulla kuivenedes hoogustub puude kasv, laguneb turvas, teiseneb häiringurežiim ja lõpuks ka puistu koosseis. Puuvõra tiheneb ning püüab senisest rohkem sademeid, kuivendades mulda veelgi. Metsaomanikud aga asuvad enamasti metsa senisest intensiivsemalt majandama, et kuivenduskulusid tagasi teenida.

Veerežiimi, puude, aga ka turbasammalde kaudu mõjutab kuivendamine kogu ökosüsteemi toimimist. See muutusteahel on suuresti pöördumatu.

«Kuivendatud mets on ikkagi mets. Võrreldes mõne teise uudse ökosüsteemiga, pole muutus drastiline,» räägib Remm. «Samas tuleb looduses väga harva ette, et juba on toimunud turba ladestumine, soo tekkimine ja siis kõik järsku kuiveneb. Ilmselt ei ole liike, kes oleks spetsialiseerunud sellises metsas elama.»

Siiski, puistu tasemel võib kuivendamine metsa liigirikkust suurendada. Seejuures tuua sinna elama liike, kelle jaoks on mujal kohaseid elupaiku väheks jäänud.

«See oleks kasulik mõju. Asenduselupaik,» räägib Remm. «Eriti siis, kui seal ei hakata väga intensiivselt majandama.»

Samas aga võivad muutuste käigus omakorda kaduda liigid, kes on märgadele metsadele ainuomased.

Jättes kuivenduskraavid hiljem hooldamata, võib mets küll taas soisemaks muutuda, kuid siiski teistsugusel kujul.

«Märja metsa väärtus võib peale liikide olla ka milleski muus,» leiab Remm. «Näiteks on inimese jaoks mingi maastikuelement väärtuslik.»

Uurimistöö ühe osana vaatles Remm maismaaelustikku ja puistut enam kui 40 Eesti sanglepalodus ja sellest kuivenduse mõjul tekkinud kõdusoos.

Ligi 900 liiki

Kahehektaristelt näidisaladelt leiti kokku ligi 900 taime-, sambliku-, ja teoliiki. Nendest 155 looduskaitselist tähelepanu väärivat liiki eelistasid pigem kuivendamata lodusid. Harilik poorsamblik, puna-tähnsamblik, kämmalrikardia ja viltjas udesammal valiti suunisliikideks, millest lähtuvalt võiks metsakuivendust looduskaitseliselt suunata.

Kaks looduskaitseliselt olulist liiki eelistasid ka kuivendamata raiesmikke: suga-sõnajalg ja väike kääbustigu.

Puudel kasvavatele samblikele ja sammaldele mõjus kuivendus ennekõike elus ja surnud puude hulga ja mitmekesisuse kaudu, räägib Remm.

«See toimub just pikaajalise kuivenduse tagajärjel,» lisab ta. «Veerežiimiga see otseselt seotud ei ole. Esimese hooga sellist mõju võib-olla ei arvaks.»

Ühtlasi näitas uuring, et kõdusoometsa liikidele on puistu iseärasused sageli väga olulised.

«Kuivendus- või rekonstrueerimisprojektide keskkonnamõjude hindamisel sellest juttu ei ole,» räägib Remm. «Seega saab nende lähenemist muuta laiahaardelisemaks.»

Tigude ja soontaimede liigilist koosseisu mõjutas kuivendus samuti. Aga ükski neist liikidest ei eelistanud elupaigana selgelt põlist kuivendamata metsa.

Kudu rattaroopas

Ühe uurimusena vaatles Remm Hiiumaale kuivendusmõjude vähendamiseks kaevatud tiikide loomastiku eripära.

Juhuslike metsaveekogudega võrreldes ilmnes, et veidi enam kui tosin tiiki kujunes meelepäraseks elupaigaks ka suurselgrootutele, kes ei olnud ümbritsevates metsades tavalised.

Kuivendamine väikeste veekogude kogupindala ei mõjutanud, kuid kraavid asendasid looduslikke lompe, üleujutusi ja ojasid. Üldiselt olid kraavid turbasema põhjaga, sügavamad ja püsivamad. Päikesele avatumad ja taimestikurikkamad neist sobisid kudemiseks pruunidele konnadele, kelle sellekohaseid eelistusi Remm samuti uuris.

Lisaks kraavidele kudesid konnad ka raiesmikel leiduvates metsamasinate rattaroobastes.

«Varem sain roobaste tekitajate peale vihaseks,» räägib Remm. «Nüüd olen õppinud neid ka teises valguses nägema.»

Kuivendus ja kliima

Remm viitab töös, et seni on metsakuivendusalane teadus keskendunud ennekõike vahetu majandusliku mõjuga küsimustele.

Analüüsid on valdavalt korrelatiivsed, Remmi maastikuskaala uuringuga sarnaseid on tehtud vähe. Kuivenduse mõjumehhanism on pälvinud vähe tähelepanu. Vähe ja paljuski oletuslikult on uuritud ka kuivenduse mõju ohustatud liikidele.

Teisalt pälvib metsade kuivendamine praegu tähelepanu kui kliima uurimise mudelmehhanism. Näiteks uuritakse, milliseid kasvuhoonegaase selle käigus eraldub.

«Huvitav on, et elustiku taastumine on sageli palju keerulisem kui veetaseme või kasvuhoonegaaside küsimused,» arutleb Remm. «Algolude taastamine on ju ka eksperiment. Kui ökosüsteemi teisenemisele pani alguse veetaseme langetamine, siis mis juhtub, kui see tagasi tõsta? Kui mets maha võtta, siis võib-olla tulevad tagasi liigid, kes vajasid märga ja avatud elupaika.»

Väärtuste küsimus

Kuivendatud pinnas on mineraalmullast vähem tootlik. Sestap tasub kraavide rajamine end ära aeglaselt, või puhuti ka üldse mitte, kui omanik kõik vastavad tööd oma kulul teeb.

Peamine viis kulud tagasi teenida on intensiivsem majandamine.

Praegu suuri kuivendussüsteeme pigem enam ei rajata, ei Eestis ega paljudes teistes riikides.

«Üldiselt on kõik, mida tasus kuivendada, Eestis kuivendatud,» räägib Remm. «Kuigi ka kuivendamata metsade väärtusest on aru saadud.»

Soomes on praeguseks üsna palju tegeletud soode taastamisega. Eestis on seda seni vaid üksikutel aladel katsetatud.

Kestlikum metsakuivenduse planeerimine arvestaks nii bioloogilist mitmekesisust, sotsiaalseid kui ka majanduslikke asjaolusid, räägib Remm.

Teisisõnu tuleks leida kuivendusest mõjutatud liigid, nende hulgast nn suunisliigid (kes esindavad teisi liike). Ja arvestada tegutsedes nii maakasutuse eripära kui ka näiteks metsanduslikku tulu, et suunisliigid vaadeldavas maastikus alles jääksid.

Selline planeering peaks seejuures hõlmama nii era- kui ka riigimetsi.

Praegugi on kasutuses säästva metsanduse standardid ja rahvusvahelised sertifikaadid.

«Aga kõigil metsadel neid eeskirju ikkagi pole. Ka seal saaks ilmselt teha parandusi. Kuivendust ja selle mõju on seal vähe käsitletud,» leiab Remm.

Üldiselt tahetakse metsast ikka võimalikult palju puitu kätte saada ja kiiresti kasvatada. Muud loodusväärtust näevad võib-olla väiksemad metsaomanikud, mõtiskleb ta.

«Aga see on pigem kogu ühiskonda puudutav väärtushinnangute küsimus. Minul pole ka tahtmist oma väärtushinnanguid peale suruda. Samas tundub oluline, et need loodusväärtused alles jääksid.»