Vaikust! Võte! Professor Taavi Saviallik kirjutab e-allkirja uurimistoetusele. Hõikab assistendile (kiirustades): «Kas täna ei pea enam kuhugi alla kirjutama? Kui ei, lippan laborisse.»

Eesti uus mängufilm «Antarktika Tartus» näitab tänapäeva teadusmaailma, kus professor rabeleb uurimisteema rahastamise, kolleegide ja pereelu vahel. Peategelane Antarktika pole ainult professori uurimisteema, vaid sümboliseerib ka jäist uurimisprojektide finantseerimist, kolleegidevahelist konkurentsi, doktorandist abikaasa leppimatust bürokraatiaga jmt. Lugu näib lõppevat siiski heureka-hüüdega, sest lõpukaadrites särab Antarktikast tagasi jõudnud professori silmis avastusrõõm.

Stopp! Sellist filmi ju pole. Pole veel ja kas üldse tulebki? Millistest Eesti mängufilmidest leiab üldse mõne teadlase või üliõpilase? Peale professor Ain Luurbergi Biomeedikumis telefilmis «Alpimaja» ei meenu esmalt keegi. Ometi on Tartu ülikool ja film lahutamatult seotud ligi sada aastat tagasi Eesti filmi algusaastatest peale.

Aastapäevafilmid

Eestlaste filmitegemine algas 1912. aastal Eesti Rahva Muuseumi fotograafi Johannes Pääsukesega (1892–1918), kes väntas Tartus esimese ringvaatepala «Utotškini lendamine Tartus». See esilinastus Eesti esimeses 360 kohaga paikkinos Illusioon, mis asus Heinaturul praeguse Kaarsilla ja Atlantise vahel. Pääsukese järgmise vaatefilmi «Tartu linn ja ümbrus» lõpus on 20 sekundi jooksul ekraanil peahoone koos tänaval ootavate voorimeestega. Siitpeale ei pääse Tartu kroonikakaadrid ülikoolist ja vastupidi – ülikoolgi hakkab filmikunstile tööd ja oma panust andma.

Tartu ülikoolis keemiat ja majandust õppinud Oskar Lutsu vend, 1932. aastaks tuntud kineast Theodor Luts (1896–1980) saab TÜ akadeemiliselt kooperatiivilt ülesande teha ülikooli 300. aasta juubelifilm «Alma mater Tartuensis». Käsikirja autor on üliõpilaskonna esimees Ilmar Tõnisson, keda näeb ka filmis. Filmiajakirjanik ja režissöör Jaak Lõhmus kirjutas 2007. aastal Sirbis, et kadunuks peetud linateos on peaaegu täielikult säilinud. Tollal ei olnud veel leitud originaalpositiivi nitraatalusel. Kirjastaja ja väikeettevõtja Indrek Ilomets kinnitas, et originaal koos vahetiitritega on leitud. Ilometsal õnnestus see osta eraisikutelt ning vilistlased kingivad selle ülikoolile. Filmi duubelnegatiiv ja -positiiv on hoiul Eesti Filmiarhiivis ning film on ka DVD-l «Universitas Tartuensis 375» nagu mitmed teised ülikoolist tehtud filmid.

1952. aasta dokumentaalfilmis «150 aastat Tartu ülikooli» oli ülikooli vanus «unustatud». Ülikooli avamist tähistati alates 1802. aastast, mida praegu peame taasavamiseks. Nõukogude liidu kineastide dokumentaalfilm (operaator ja helirežissöörid olid Eestist) kandis stalinliku aja pitserit: viisnurgad, Lenini ja Stalini pildid, optimistlik tekst jne. Lutsu filmist tuntud kaadreid üliõpilastest kaitseliitlaste, korporantide ja tantsivate tudengitega kasutati eelmiste aegade mahategemiseks. 1977. aastal peeti samuti ülikooli aastapäeva, kuid siis oli juba võimalik tähistada taasavamise, mitte avamise 175. tähtpäeva, mida tunnistavad ka filmikaadrid.

Kui 1982. aastal saadi 350. sünnipäeva pidada, valmistuti selleks mitme filmiga. Tõsi, ülikool jõudis filmi ka 1980. aastal, Tartu linna 950. aastapäeval. Toomas Lepa filmis «Minu Tartu» tutvustas oma linna ja ülikooli kirjanik ja õppejõud Vaino Vahing (1940–2008). Vahing ise ei jäänud 1982. aasta kolme filmiga eriti rahule. Ta kirjutas ajalehes Sirp ja Vasar, et näiteks Hagi Šeini film «Ülemlaul» ei avanud ülikoolielu sisemisi mehhanisme. «Tabamata jäi vedru, mis mõnest kõrgkoolist ülikooli teeb, see institutsiooni eripära, mis peidab või loob endas ülemlaulu.» Leo Ilvese «Üks aasta kolmesajaviiekümnest (Leo Ilvese ja Marju Lauristini stsenaarium) olnud igav maraton mööda ülikooli allüksusi. Reet Kasesalu filmi «Tartu ülikool XIX sajandil» (Hillar Palametsa stsenaarium) peab Vahing eelmistest tihedamaks, kuid leiab, et filmide tegijate ja stuudiote vahel puudus koordineeritus. «Nähtu lubab öelda, et traditsioonilised ülevaate- või juubelifilmid /.../ on oma aja ära elanud /.../ Tuleks end lahti raputada meelisobjektidest, mis filmist filmi korduvad ja rohkem süüvida nendevahelistesse tühikutesse.»

Meelisobjektidest ei saadud päris lahti ka 2007. aastal Märten Vaheri ja René Vilbre filmis «Universitas Tartuensis 375» (stsenarist Lauri Vahtre, kaasstsenarist ja toimetaja Jaak Lõhmus). Tõnis Arro leiab ajakirjas Teater. Muusika. Kino, et vaatamata ajaloo domineerimisele ei puudu filmist autorite isiklik sõnum ja suhe. «Vaimu ja võimu vastuolu on autoritele muust rohkem huvi pakkunud, moodustades filmi olulise telje.»

Kroonikakaadrid

Eesti dokumentalistikat on Tartu ülikool toitnud põhiliselt juubelitega. Iga olulisema aastapäeva puhul on tehtud ajalugu ja kaasaega jäädvustanud linateos. Tähtpäevi rahvusülikoolil jagub: asutamine (1632), taasasutamine (1802), Eesti ülikooli loomine (1918). Suurpidustustest tehtud filmide ritta kuuluvad näiteks Heli Speegi «Vivat Universitas» ja Hagi Šeini «Rituaal» 1982. aasta 350. tähtpäeva üritustest. Tallinnfilmis valmis ringvaate «Nõukogude Eesti» eriväljaanne.

Filmikroonikast leiab veel mõndagi huvitavat, nagu näiteks Vladimir Parveli «Sõprusvisiidi» (1964) Soome presidendi Urho-Kaleva Kekkoneni visiidist, Elmo Lööve ja Ela Tomsoni saate ETV-s Rootsi kuninga ja kuninganna külaskäigust (1992), Rein Joametsa saate «80 aastat Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli» (1999) jt. Ülikool ei puudu mõistagi Tartu-teemalistest filmidest. Jaak Lõhmuse sõnul säilib hulk huvitavaid ülikoolist tehtud filmipalu ETV arhiivis, sh näiteks ülikoolist pärast põlemist 1965. aastal, ansamblist Rajacas jt.

Johannes Pääsukese järel jäädvustasid Eesti Kultuurfilmi operaatorid paarkümmend lõiku põhiliselt teaduse vallast: siidiussi kasvatuse katsetustest, maavärinate registreerimisest, ilmaennustamisest, EÜS-i lipupühitsemise 50. aasta mälestuspäevadest jne.

Esimese vene okupatsiooniaja ringvaadetes «Nõukogude Eesti» leiab kaadreid Tartu ülikooli sotsialistlikuks Tartu riiklikuks ülikooliks ümberkujundamisest.

Ajaloolane Merike Jürjo, kes on uurinud Saksa kinokroonikat Eesti filmiarhiivis, märgib ajakirja Teater. Muusika. Kino artiklis, et hariduse ja kultuuri temaatika oli neis võrreldes teiste teemadega nõrgalt esindatud. Saksa okupatsiooniajal on filmitud näiteks diplomite kätteandmist ülikoolis.

Uuesti järgnenud vene ajal näidati enne mängufilmi kogu Nõukogude liidu kümneminutilisi ringvaateid või lühidokumentaale, sh satiirilist filmižurnaali «Süütenöör». Sellesse jõudis isegi kriitika ülikooli raamatukogu ehituse kohta, mille näitamise järel pandi ehitamine täie hooga käima. Ringvaadetes «Nõukogude Eesti» on ülikoolielu lõike rohkesti säilinud. Jäädvustati uusi ühiselamuid ja õppehooneid, lõpuaktusi, ehitusmalevlasi, konverentse, teadlasi jpm. Loetelu läheks pikaks. Eesti Filmiarhiivi kodulehel (www.filmi.arhiiv.ee) ja internetis otsides leiab palju põnevat, ka filmikatkendeid. Kõik need kaadrid ei ole tähtsad mitte ainult filmiajaloo ega ülikooli ajaloo seisukohalt, vaid need on meie omakultuuri, rahvusfilmi keti lülid. Filmitegijad on ühtaegu nii kultuuri jäädvustajad kui ka kultuuri tegijad.

Otsides rahvusdokumentalistikast aga isikuid, kes on Tartu ülikoolist meie rahvuskultuuri ja teadusesse oma jälje jätnud ning kellest on eraldi lõigud või portreefilm, siis neid pole palju. Vaid mõned näited: Andres Sööt «Voldemar Vaga» (1976), Peep Puks «Ärge laske mul surra!» (professorid Henno Tikko ja Kaljo Põder 1980) jt. Portreefilm akadeemik Juri Lotmanist sai teoks koguni alles pärast tema surma – Agne Nelgi «Lotmani maailmas» (2008). Õnneks oli selles võimalik kasutada professorist eluajal tehtud kaadreid. Kuid Lotmani puhul tuleks rääkida kui ülikooli enda suuremast panusest filmikunsti, filmisemiootikasse.

Ülikooli panus filmi

Juri Lotman vaatles filmi kommunikatsioonisüsteemi osana, mille keelt on vaja tundma õppida, mõista. Ta on rõhutanud, et film ei ole orjalik ega mõttelage elu koopia, vaid aktiivne taasloome. Lotmani järgi on filmikeele mõistmine aluseks ka filmi kui kunsti mõistmiseks. Niisama lihtsad ei ole ka okupatsiooniaegade ülikooli ajalookaadrid, kus avalikult kantakse edasi räiget propagandasõnumit.

Filmiteadlaste ritta kuulub samuti Lotmani õpilane semiootikaprofessor Peeter Torop, kes tõi oma ettekandes Eesti filmi 100. aastapäeva pidulikul koosolekul aprillis TÜ aulas näiteid, kuidas filmikunst suudab keerulistel aegadel mitmekihilise filmikeelega inimeste mõtlemist suunata. Torop peab Eesti filmikunsti pöördepunktiks «Hullumeelsust» (1968), «Kevadet» (1969), «Viimset reliikviat» (1969, meenutagem laulu vabadusest) jmt.

Ületamatu panuse Eesti filmikunsti on andnud oma soome-ugri rahvaste filmidega «Veelinnurahvas» (1970), «Linnutee tuuled» (1977), «Kaleva hääled» (1986), «Toorumi pojad» (1989) ja «Šamaan» (1997) ülikoolis ajalugu õppinud ja Tallinnfilmis töötanud hilisem president Lennart Meri. Rääkimata tema 1968. aastal ilmunud kuulsast artiklist «Suur üksiklane». Meri ei olnud rahul, kuidas Tallinnfilmi looming polnud lülitunud täisverelise liikmena ülejäänud kultuuri, kuidas kirjanikud, lavastajad, näitlejad eri teid käisid ega haakunud eriti. Kuidas tal õnnestus aga vene ajal oma kultuurantropoloogilised filmid teoks teha, sellele saab kaasa elada Jaak Lõhmuse 2010. aastal valminud dokumentaalfilmis «Tantsud linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt». 

Väikese riigi kohta polegi ülikooli panus Eesti filmitegijate poole pealt ehk kesine, suundusid ju humanitaariast huvitatud ikka Tartusse õppima. Nimetagem veel vaid mõned: Ülo Tambek, Aigar Vahemetsa, Peep Puks, Jaan Ruus, Priit Pärn, Peeter Tooming, Peeter Urbla, Jaak Lõhmus, Ilmar Raag, Mart Taevere, Jaan Kolberg, Riho Västrik, Kiur Aarma, Liivo Niglas, Erki Tammiksaar... Sugugi mitte väike roll pole siin kunagisel legendaarsel ülikooli filmiklubil. Ka palju filmikriitikuid ja -õppejõude on TÜ kasvandikud.

Veel mängufilmist

Filmiaasta pidulikul koosolekul ütles rektor Alar Karis, et unistab sellest, kuidas ülikool jõuaks mängufilmi peategelaseks. Võttepaigana ja üksikute tegelaskujudena on alma mater veidi mängufilmi jõudnud. Näiteks «Romantikute» (1962) lavastaja ja stsenarist oli õppejõud Aigar Vahemetsa, assistendiks üliõpilane Peet Lepik. Üliõpilased mängisid peategelasi ja nendega toimusid ka massistseenid. Jaak Lõhmuse sõnul on üliõpilasi tegelaste hulgas veel filmides «Kevade unelm» (1927), «Noored kotkad» (1927), «Päikese lapsed» (1932), «Perekond Männard» (1960, üht peategelast kehastas arstitudeng Peeter Volmer), «Väike reekviem suupillile» (1972), «Nimed marmortahvlil» jmt. Kui Paul Ariste osales filmis «Romantikud», siis Alar Karis esines iseendana 2009. aasta tudengifilmis «Tudengimuusikal», mille tootis MTÜ Kinoonud.

Tänapäeval, kus filmistuudiotel pole enam tööplaaniliste ringvaadete tegemist, filmivad ülikooli kroonikat telekanalid ja oma multimeedia talitus. Enda tarbeks jäädvustavad sündmusi paljud eraisikud. Dokumentaal- või  mängufilmi jaoks on vaja tellimust ja tundlikku loomenärvi, mis ülikooliloo pinges hoiaks ja vaataja kaasa haaraks. Või jääbki Eesti filmiajaloost puudu Tartu Antarktika-sugune, viimase paarikümne aasta ülikoolielu oma struktuurimuudatuste, rahvusvahelistumise, massikõrghariduse, teadusavastuste ja palju muuga. Uusmeedia ajastul? No ei? Vaikust! Võte!

Kasutatud kirjandus

• Lauri Kärk «Filmi- ja kinolinn Tartu, sajandi jagu näitust». Ajakiri Teater. Muusika. Kino. Nr 4, aprill 2012.
• Jaak Lõhmus «Alma mater Tartuensis». Ajaleht Sirp 31.08. 2007.
• Jaak Lõhmus «Esivanemate unustatud varjud». Ajaleht Sirp 08.06.2007.
• Peeter Torop «Rahvusfilm ja kultuur» – ajakiri Akadeemia 9, 2012.
• Ilmar Raag «Gesamtkunstwerk» – ajakiri Akadeemia 9, 2012.
• Maarja Saldre «Eesti ekraniseering» – ajakiri Akadeemia 9, 2012.
• Tõnis Arro «Endiste tartlaste käekõrval kiirrongiga läbi. 375-aastase Tartu Ülikooli ajaloo Dokumentaalfilm «Universitas Tartuensis 375».» Ajakiri Teater. Muusika. Kino. Nr 6–7 2011.
• Vootele Hansen «Film(id) toitva ema tähtpäevaks». Ajaleht Sirp 02. 11.2007.
• Juri Lotman «Filmisemiootika». Varrak 2004.
• Lennart Meri «Suur üksiklane» – «Presidendikõned» Ilmamaa 1996.
• G. Laur «Üliõpilased ekraanil». Ajaleht Edasi 24. jaan 1962.
• Vaino Vahing «Ülemlaul». Ajaleht Sirp 22. okt 1982.
• Merike Jürjo «Saksa kinokroonika Eesti Filmiarhiivis» – Ajakiri Teater. Muusika. Kino nr 7, 2001.
• http://www.ef100.ee