Tartu ülikooli majandusteadlased leidsid eestlaste töökohtade vahetamist uurides muu hulgas, et tööandjad suhtuvad välismaal töötanud kandidaatidesse pigem ettevaatliku uudishimuga.

TÜ majandusteadlased Pille Mõtsmees, Liis Roosaar ja Jaan Masso uurisid projektis «Ametialase mobiilsuse tegurid ja mõjud Eestis» töökohtade vahetamist soodustavaid ja takistavaid tegureid ning tööalase liikumise tagajärgi.

Projekti eestvedaja Pille Mõtsmees, kelle doktoritöö teemaga uuring haakub, tunnistas, et 2010. aasta kevadel alustatud uurimustöö on pakkunud palju häid emotsioone. «Kuna olen ise ka väikeettevõtja, olin juba varem kokku puutunud CV keskusega, kes oli nüüd lahkelt nõus oma andmebaasi kasutada laskma. Terve projekt on väga hea näide ülikooli, rahastaja ja eraettevõtluse koostööst,» tundis Mõtsmees rõõmu.

Lisaks CV keskuse anonüümsetele elulookirjeldustele hõlmas uuringu baasmaterjal ka Eesti tööjõu uuringut aastatest 1989–2010, innovatsiooni- ja mobiilpositsioneerimise uuringuid ja äriregistri andmeid. Samuti korraldati telefoniintervjuud ning kohtumised töötajate ja tööandjate esindajatega ning koguti lisaselgitusi ja -informatsiooni.

Tööturu kaardistamine

Kõik see on Mõtsmehe sõnul andnud kokku suure andmemassiivi, mille kõiki aspekte projekti meeskond üksi läbi ei suuda töötada. Olemas on andmed, mis kirjeldavad inimeste liikumist töökohtade vahel mingite ajaperioodide lõikes ning rahvusvaheliste standardite järgi kodeeritud töö- ja ametikohad. Kuna tegu on esmakordse nii põhjaliku tööturu liikumiste kaardistamisega, annab see asjast huvitatutele hea lähtepunkti tulevasteks teadustöödeks.

«Meie fookus oli ametikoha vahetus. Uurisime ainult töötajate liikumist töökohtade vahel, muid liikumisi tööturul me ei vaadelnud,» täpsustas Mõtsmees.

Mõtsmees tõi uuringu tulemustest rääkides välja, et kuigi töötajat valides on olulised inimese varasemad töökogemused, on otsustavaks kaalukeeleks tihti tööandja subjektiivne hinnang.

«Tööandja on nagu arhitekt, kes mõtleb välja, milline on tema organisatsioon ja millest ta selle ehitab. Ehitab vastavalt materjalile – keda tööturul saada on,» seletas Mõtsmees. Keskmist ideaalset töötajat, kes kõigile tööandjatele meeldiks, olemas ei ole. Ettevõtted on erinevad ja otsivad sellist inimest, kes oskab, tahab ja saab teha just nende poolt pakutud tööd nende meeskonnas ja tingimustel.

Kuna sellise õige töötaja leidmisel ei taheta kulutada liiga palju aega ega raha, tehakse eelvalik CV-de põhjal ning intervjuule kutsutakse ainult nende andmete põhjal huvipakkuvad kandidaadid. Näiteks välismaine töökogemus võib olla üks teguritest, mis võib mõjutada ka edasist karjääri.

Välismaa ja töötuse küsimused

Selgus, et päris palju käivad välismaal tööl tootmisvaldkonna esindajad ning just nende puhul kardavad kohalikud tööandjad, et nad võivad olla liiga avatud rahvusvahelisele tööturule. «Mingil hetkel sunnib inimesi liikuma puhas matemaatika – kui inimene leiab, et neli kuud mujal töötamist võrdub aasta aega siin, siis miks ta peaks Eestisse jääma,» tõi Mõtsmees näiteks.

Intervjuudes tööandjatega öeldi, et välismaal tööl käinud inimestesse suhtutakse huviga. Teise riigi organisatsiooni nimi ja üldine ametinimetus ei pruugi Eestis midagi öelda, seega tuleb juurde uurida, mis tööd inimene on tegelikult teinud.

«Välismaal käijat peetakse stereotüübi järgi aktiivsemaks ja parema keeleoskusega, laiema silmaringiga inimeseks. Tegelikkuses on vaja seda kontrollida,» tõdes Mõtsmees. Võib ju juhtuda, et keegi on läinud sõbra soovitusel näiteks Suurbritannias kogukonda, kus kõik suhtlevad omavahel eesti või vene keeles ning ta ei pruugi oma inglise keele oskusega kohalikus poes isegi hakkama saada.

See on Mõtsmehe sõnul üks tööandja suurimaid probleeme välismaise töökogemusega töötajatega: ettevõtjad ei oska nende teadmisi ega oskusi hinnata. Lisaks ei saa nad olla ka kindlad, et mujal kõrgema palgaga harjunud töötaja ühel hetkel tagasi välismaale ei lähe. Samas hinnatakse väga kõrgelt neid, kes valivad teadlikult madalama palgaga töö kodumaal, et oma lähedaste juures olla.

Intervjuudest tuli välja ka töötuse küsimus, mis oli majandussurutise ajal väga aktuaalne teema. Kui enne surutist arvati üldiselt, et töötud on oma olukorras mingil moel ise süüdi, siis muutunud majandusolukord, kus töökohtade arv järsult vähenes, sundis seda stereotüüpi muutma.

«Tööandjaid ei huvita niivõrd enam kandidaadi töötusperiood ega selle pikkus, kuivõrd see, mida inimene selle aja jooksul teinud on,» ütles Mõtsmees. Mõned võivadki ühest töökohast lahkudes teadlikult aja maha võtta, et puhata, eneseleidmisega tegeleda või teadmisi koguda. Mõistlik põhjendus on nüüd aktsepteeritavaks muutunud.

Liikumine igal juhul oluline

Uuringu jooksul kaardistati kogutud andmete põhjal 10 aasta lõikes liikumisi (ameti, töökoha, riigi vahetamine) Eesti sees ja ka Eestist välja. Selleks tuli kõiki ameteid võrrelda rahvusvaheliste koodide alusel, et näha, kas töökohti vahetades liiguti karjääriredelil üles või alla.

Mõtsmees tõi näiteks, et kuigi juuksur ja kosmeetik on eri ametid, on need klassifikaatorite järgi sama taseme ametikohad. Sama lugu on ka ajakirjanike ja tõlkidega. Nii selgitasid majandusteadlased välja, et suurem osa liikumist toimub samade tasemete lõikes.

Indiviidi tasandil näitab selline üles-alla liikumine seda, kui palju saab uue palga või ametiga võita või kaotada, organisatsiooni tasandil inimkapitali liikumist ja arengut. Riigi tasandil võib valede otsuste tegemine ja halvema töökoha valik tähendada seda, et ühel hetkel tekib hulk inimesi, keda tuleb hakata ülal pidama. Samuti peab riik mõtlema välismaal töötavate vanemate lastele, kes Eestisse jäävad – kuidas selline pere lahusolek tulevast tööjõudu mõjutada võib.

Omaette küsimus on ka see, mis saab inimestest, kes pikka aega tööturul üldse ei liigu. Majandustsükli kehvas faasis olles on oma töökohast kinnihoidmine mõistetav, muudel juhtudel võiks pikas perspektiivis Mõtsmehe arvates aga siiski midagi toimuda.

«Filmis «Meeletu» traktoristi mänginud Aivar Tommingasel oli lause «Mina olen väljaõppinud traktorist ja muud tööd ma ei tee!». Kui kogu aeg ainult sellise loogika järgi elada, võid end ühel hetkel pudeliga poe tagant leida ja avastada, et traktoristina sind enam tõsiselt ei võeta ning midagi muud sa ei olegi õppinud tegema,» ei näe Mõtsmees elumuudatustega mittearvestamises head. Muidugi ei ole ka pidev liikumine hea, sest nii kaob stabiilsus, organisatsioonikultuur ja kliendi usaldus.

Projekt «Ametialase mobiilsuse tegurid ja mõjud Eestis» lõppeb täismahus alles järgmisel aastal. Osa uuringu tulemustest on juba mitmete teaduspublikatsioonide ja konverentsiettekannete näol avaldatud, osa materjale vajab veel põhjalikumat uurimist. Ilmumist ootavad veel projekti lõppraport, mis pannakse uuringu kodulehele üles, ning mõned teadusartiklid.

Lisainfo projekti kohta: www.mtk.ut.ee.