Lapsepõlves Elva linna raamatukogud läbi lugenud Raul Veede on Tartu Ülikooliga olnud seotud kogu iseseisvusaja. Igavese üliõpilasena on ta põhjalikumalt tudeerinud kolme eriala ning hoolitseb iga päev Tartu linna avalikkussuhete ja eestikeelse Vikipeedia toimimise eest.

Tartu vanim puitehitis ehk Uppsala maja peidab endas hulganisti põnevaid soppe ja nurgakesi, mida sel suvel linnavalitsuse teabeteenistusega liitunud Raul Veedele siiani meeldib avastada. Selle sisehoovis istudes lausub ta, et esimesed andmed hoone kohta pärinevad juba 17. sajandi lõpust. Aegade jooksul on maja asukateks olnud eri elualade esindajad: alates õuekohtu sekretärist ning lõpetades sadulsepa ja rätsepmeistriga.

Raul on mõnes mõttes hea näide Tartu vaimust. Ehk tudengist, kes asus auditooriumites loenguid kuulama juba 20 aastat tagasi. Algul huvitas teda eesti keele filoloogia, ent siis võttis ta kursi hoopis filosoofiale ja tegeles vahepeal mitu head aastat ka assürioloogiaga. Ülikooli hingekirjast sisse ja välja on Veede käinud mitmel korral ning võtnud ka kõikvõimalikke akadeemilisi puhkusi ja viivitusi. «Raseduspuhkus välja arvatud,» muigab ta.

Praegu jätkab mees õpinguid filosoofiamagistrandina. Siinse ülikooli puhul võlub tudengit kõige enam akadeemilisus ehk erialade lai haare ja nende kokkupuude samal ajal. Kus mujal saakski suhelda ühtviisi nii keemikute, füüsikute ja geneetikute kui ka klassikaliste filoloogide, ajaloolaste ja teoloogidega. Veede kinnitusel rikastab see kõik märgatavalt silmaringi.

Paarkümmend aastat alma mater’is teadmisi ammutanu on tähele pannud muutusi, mis aja kestel on rahvusülikoolist üle hoovanud. Üleminekuajal ülikooli astunud Raul lausub, et toona oli kohti, kus vanad süsteemid enam ei toiminud ja uusi veel polnud. «See tähendas, et kes tahtis, sai ülikoolis suhteliselt kaua rahumeeli olla ja õppida igasuguseid asju, mis teda vähegi huvitasid, ilma et mingeid sanktsioone oleks kohe järgnenud.»

Vabrikule sarnanev ülikool

Sestap kuulas ta loenguid rahvaluulest, usuteadusest, ajaloost ja mujaltki. Nüüdseks on aga enamik Eesti ülikoole muutunud konveieriteks, kus inimene tuleb ühest otsast sisse ja peab teisest väljuma. Seejuures on väga tähtis, et õppur saaks kutse ja hakkaks sel alal kohe tööle. «Seda miskipärast võetakse ühe parameetrina, mis näitab ülikooli töö häädust. Tegelikult pole ülikool ju kutsekool, aga sellest on inimestel raske aru saada,» imestab mees.  

Just teised üliõpilaseks olemisega kaasnevad suhtlemise vormid ja tegemised annavad Veede meelest suure osa sellest, mis ülikoolis tegelikult on ja mida kõike loengutest ei saa. Kaks asja, mis talle tänases ülikoolis muret teevad, on bürokratiseerumisprotsess ning tõik, et hoolimata sõnadest pole praktikas näha märke, et massiülikooli staatusest soovitaks loobuda.

Akadeemilises seltskonnas palju liikunud Veede on muu hulgas vastu võtnud eksamit, retsenseerinud magistritöid ja teadusartikleid. Oma uurimishuvi on ta praegu suunanud Newtoni ajastule. Raul napsab ootamatu paralleeli ja teatab, et toona sai kõige tõhusamalt teadust teha härrasmehest teadlane. Selline, kes ei pidanud keskenduma koodidega etteantud teadusartikli normidele, loengute ettevalmistamisele või tudengite tööde parandamisele. Tänapäeval olevat see sisuliselt samamoodi. Sügavale teadusprobleemidesse saab vaadata pigem see teadlane, kes teenib elatist mujal kui ülikoolis. «Aga seda voli on väga vähestele antud,» tõdeb ta.

Viimased tosin aastat on Veede ise leiba teeninud nii tõlkija, toimetaja kui ka ajakirjanikuna. Sellele lisaks on mees käimas hoidnud augustis kümnendivanuseks saanud eestikeelset Vikipeediat, mille kasutajakonto tegi ta endale juba 2004. aastal. Tasapisi sinna artikleid kirjutades jäi ta kogukonnale silma kui kirjaoskaja inimene ning õige varsti asus ta administraatori ametisse.

Tänaseks MTÜ Wikimedia Eesti juhatusse kuuluv Raul ütleb, et viimase dekaadi arengud on olnud meeletud. Kõigile vabalt kättesaadavasse võrguvaramusse on ilmunud üle 100 000 omakeelse artikli, mis tähendab, et enamikus valdkondades on tekstid sisuliselt olemas. Vikipeedia toimetajate aktiivsesse tuumikusse kuulub muide vaid ligi 30 inimest. Ent on ka läbiastujaid: neid, kes vahel kribavad valmis mõne artikli ning neidki, kes korra aastast käivad täiendamas oma elulooartiklit.

Võitlus infovabaduse eest

Nõnda mahuka teadmistepagasi ülalpidamine pole just lihtne töö. Käesoleva aasta alguses ilmusid meediasse üksteise järel teated kavadest nagu SOPA, PIPA ja ACTA. Mitmed neist oleks läbimineku korral tõenäoliselt kardinaalselt muutnud interneti senist palet. Ja mitte paremuse poole, vaid suurkorporatsioonide huvidest lähtuvalt. Veede haaras sule ja kirjutas info vaba liikumise kaitseks mõjuka arvamusartikli. Diskussiooni astumise asemel soovitas peaminister Ansip kriitilistel kodanikel kanda fooliummütsi ja võtta mullivanni... Neljatähelised kavad on nüüdseks kalevi alla pandud, ent väitlused ja võitlused vaba infoajastu eest kestavad edasi.

Rauli sõnul oleks Vikipeedia tegijate jaoks ideaalne, kui võimalikult palju teavet liiguks vabalt. Ta ei vaidle vastu autoriõiguse algsele mõttele, mis pidi tagama selle, et autor saaks oma teostest ära elada. «Aga väga raske on teenida tulu 70 aastat pärast oma surma. Isegi aasta pärast iseenda surma on autoril suhteliselt raske seda raha kulutada,» nendib Veede iroonilise muigega. Ja lisab, et vanad hiinlased armastasid paberraha haudadel põletada, et surnutel ikka teises ilmas raha oleks. Mõistusega võttes saab näiteks Walt Disney ise oma korporatsioonist väga vähe kasu. Sestap usub Raul, et igasugu piirangud ja autoriõiguse tähtaegade pidev pikendamine tõkestavad kultuuriprotsessi.

Õnneks usaldavad inimesed Vikipeediat üha enam. Ka näiteks operatiivsete uudiste puhul. Ja see on pikaaegse administraatori meelest tohutu vastutus. Artiklite usaldusväärsuse küsimusele vastates viitab ta oma magistritöö juhendajale Enn Kasakule, kelle hinnangul on iga entsüklopeedia mõeldud võhikutele, sest spetsialist näeks igas sissekandes vigu või puudujääke. Veede ütleb, et ideaalkujul peaks iga faktiväide Vikipeedias olema tagatud viitega. «Olen täiesti nõus, et Vikipeedia ei tohiks olla see allikas, millele üliõpilased oma uurimustes viitavad. Aga see võiks olla koht, kust inimesed otsivad artikli lõpust allikad üles ja hakkavad sealt oma tööga pihta,» lausub teabevaramu üks loojatest.

Tänapäeva võrgustuvale ühiskonnale iseloomulikult on ka emakeelse Viki põhialuseks iseorganiseeruv laienemine. Autorite seltskond püüdleb sinnapoole, et eri valdkondi süstemaatiliselt täiustada ning hoida ühtviisi nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti. Nõnda rõõmustab Veede projekti üle, mis koostöös teadusajaloo ja teadusfilosoofia Eesti ühendusega võimaldab võrku üles lükkida Eesti teaduse biograafilise leksikoni. See aga tähendab laias laastus umbes 6000 päris uut sissekannet.

Vikipeedia tuleb tänavale

Ent arenguplaane on teisigi. Nimelt hakkab Viki jõudma internetist välja, otse tänavale. «Olen püüdnud käima lükata sellist asja nagu Tartupeedia, mis peaks katma rohkem või vähem süsteemselt kogu Tartu linna,» ütleb Raul. See eeldab kõvasti telgitagust tööd, artiklite sorteerimist ja fotode ülevaatamist. Intervjuule eelnenud päeval Toome poe kohta artikli üles laadinud mees teab, kui vähe on mõne asja kohta allikaid. Sellegipoolest on ehk tulevikus suvalise Tartu objekti ees seistes võimalik saada nutiseadme abil selle artefakti kohta Vikipeediast pädevat infot. 

Aga ülikool ja Vikipeedia ning nendevaheline koostöö? Aeg-ajalt termosest kollasesse kruusi piimaga kohvi kallav Veede teatab, et võimalused on väga suured. Äsja on lõppenud kultuurimälestiste pildistamise võistlus, kus oma auhinna pani välja ka ülikool. Samuti võiks koostöö täiendada ülikooli rektoreid puudutavaid sissekandeid ning tuua visuaalset materjali õppejõudude piltide näol. «Me võiks ka proovida kõik vanad dissertatsioonid digitaliseerida ja eestikeelsetes vikitekstides avaldada,» pakub Raul. «Usun, et kui sellised andmed oleksid ühtlase koguna ja taustaga varustatult uurijatele kättesaadavad, pakuksid nad väga suurt huvi ja sealt võiks selguda palju põnevat.» Ja toob oma uurimisvaldkonnast näite, kuidas TÜ oli üks esimesi ülikoole, kus hakati tutvustama Newtoni uut füüsikat.

Mis ikkagi sunnib teda jändama sellise rahvavalgustusliku tööga? Raul mõtleb tükk aega ja kahtlustab siis, et kõiges on «süüdi» tema ema. Raamatukogutöötaja lapsena luges ta esmalt läbi Elva linna lasteraamatukogu, siis pea terve linnaraamatukogu ning järgmiseks avanesid tema ees juba TÜ raamatukogu uksed. Veede arvab, et ilmselt motiveerib teda sarnaselt teistele vikipedistidele ehk vanamoelisenagi tunduv romantiline arusaam, et teadmised on põhimõtteliselt head ja vajalikud. «Lollus pole kunagi uhkuse asi. Mitteteadmist ei pea otseselt häbenema, aga sa pead aru saama, et see on puudujääk, millega tuleb tegeleda,» lausub magistrant filosoofilise rahuga.