Soov välismaale õppima minna on mul olnud juba kaua ning vahetusüliõpilaste programmid on tundunud atraktiivsed. Kuigi ma nende programmide kaudu vahetusüliõpilaseks ei läinud, õnnestus mul tänu Kristjan Jaagu stipendiumile veeta möödunud aasta oktoober ja november praktikal Šveitsi riiklikus tehnoloogiainstituudis (EPFL). Saadud kogemus oli äärmiselt innustav, sest selle aja jooksul õppisin ja kogesin rohkem, kui oskasin oodata.

Iga päev töötasin füüsika instituudi laserspektroskoopia laboris, kus tegelesin «helendavate» nanoosakeste sünteesimisega. Minu praktika eesmärk oligi neid uurida ja näha, kas kulla viimisel osakeste lähedale nende helendamise intensiivsus suureneb. Töö tundus mulle hirmutav, sest Tartus tegelen ma keemia, mitte füüsikaga. Selle kahe kuu jooksul sain aru, kui lõbus on tavapärane töö laboris.

Omamoodi põnev oli üksinda pimedas ruumis helendamise efektiivsust mõõta. Õppisin praktika ajal väga palju, sest töötasin aparaatidega, mille kohta olin varem lugenud vaid õpikust.

Kõigepealt märkasin, kui tõsiselt inimesed töötavad. Esimesel päeval veetsin instituudis neli tundi, mille jooksul tutvusin maja ja inimestega.

Esimese päeva õhtul teadsin, et ees ootab kaks töökat kuud. Ega ma eksinudki, pärast esimest töönädalat olin veetnud ülikoolis ligikaudu 60 tundi. Sellise töötempo juures jäin üsna kiiresti maha Eestis toimuvatest ainetest, kuid ma teadsin, et ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu ja seetõttu ei jäänud muud üle, kui anda endast kõik.

Ülikoolilinnak, sport ja lambad

Lausanne’is on kaks väga suurt ülikooli: tehnoloogiainstituut, kus mina praktiseerisin ja Lausanne’i ülikool. Kahe ülikooli linnakud on omavahel ühendatud ning moodustavad ligikaudu 2,2 kilomeetri suuruse ala, kus töötab ja õpib umbes 31 000 inimest. Kokku oli ülikoolidel neli metroopeatust. Linnakus orienteerumist ei õppinudki ma ära ning käisin ringi kas kaart näpus või koos töökaaslastega, kes mu õigesse kohta viisid.

Loomulikult olid linnakus poed, apteegid, pangad, spordikompleks ning baar Satelliit. Kõige rohkem avaldas mulle muljet spordikompleks, kus sai tegeleda väga paljude aladega. Seal pakuti tasuta aeroobikatunde ning rendita rannavõrkpalli- ja korvpalliväljakuid. Tudengid kasutasid neid võimalusi aktiivselt, treeningrühmad olid kogu aeg täis. Ilusa ilma korral liikus väljas suur hulk inimesi. Lõuna ajal mängisid inimesed lauatennist või sõitsid jalgrattaga. Linnaku üheks erilisemaks tunnuseks olid lambad, keda kasutati kohati ka muruniidukite asemel.

Rahvusvahelisus paistis välja

Šveits on väga rahvusvaheline riik – sealsest rahvastikust on ligikaudu 23 protsenti välismaalased. Töötasin koos kahe šveitslasega, kes olid magistritudengid. Doktorandid ja teised teadurid olid mujalt riikidest.

EPFL-i õppekavad on üldiselt bakalaureuseastmes prantsuskeelsed, kuid enamik magistriastme õppekavasid ingliskeelsed. Usun, et see on ka üks selle ülikooli edu põhjus, sest võimekamaid kandidaate otsitakse välismaalt ka madalamasse astmesse. EPFL on oma välisüliõpilaste vastu väga sõbralik, neile pakutakse tasuta prantsuse keele intensiivkursusi.

Šveitsis ei astugi enamik noori gümnaasiumisse ja ülikooli, oma õpinguid jätkatakse pärast põhikooli lõppu kutsekoolis. Õppetöö toimub suures ulatuses ettevõtete juures ning pärast kutsekooli lõpetamist on võimalus jätkata ka ülikoolis. Noored eelistavadki pärast kooli lõpetamist töötada ning kahekümnendate eluaastate lõpus asutakse tagasi õpingute juurde.

Minu töörühm koosnes suures osas itaallastest ja venelastest, aga inimesi oli ka Prantsusmaalt, Gruusiast ja Serbiast. Minuga samal ajal alustasid oma lühiajalist vahetust veel kolm neiut: kaks jaapanlast ja üks srilankalane. Tänu nii rahvusvahelisele seltskonnale polnud inimestega suhtlemisel mingit barjääri – töökeel oli inglise keel ning inimesed olid väga avatud. Meid kõiki võeti kiiresti omaks, sest suhtlesime omavahel palju ja saime tihti kokku. Kuna kõik need noored olid samuti kodust kaugel, hoiti kõvasti kokku. Iga kord, kui keegi lahkus, korraldati lahkumispidu (või appero, nagu seda seal kutsutakse). Novembrikuu jooksul lahkus koos minuga kuus inimest, mille tulemusel jäid ruumid järjest vaiksemaks. 

Nädalavahetused veetsin reisides. Tahtsin Šveitsis viibitud aja jooksul tutvuda võimalikult palju riigi ja kultuuriga. Käisin mägedes matkamas, külastasin kohalikke turge ja vaatamisväärsusi. Kõige rohkem võlus mind kohalik loodus, sest terve oktoober oli seal soe ning päikesepaisteline. Oma viimase matka võtsin ette novembri esimesel nädalavahetusel, kui sooja oli peaaegu 20 kraadi.

Jäin praktikaga väga rahule, sest õppisin kahe kuu jooksul rohkem, kui oskasin arvata. Kõik õpikutest omandatud teadmised sain siduda tegeliku tööga. Töötasin biofüüsika laboris ja õppisin palju ka DNA, bakterite ja kromosoomide kohta, millega ma iga päev kokku ei puutu. Selle ainulaadse kogemuse käigus tõestasin iseendale, et saan hakkama üksi võõras keskkonnas, kus ma ei tunne kedagi ega oska ka kohalikku keelt. Samuti leidsin palju häid ja inspireerivaid sõpru, kes panid mind mõtlema õpingute jätkamisest välisriigis.

Julgustan Sindki, kallis kaastudeng, minema maailma avastama ja end ka väljaspool kodust ülikooli arendama!