Üldhariduskoolide riiklikus õppekavas tasuks uuesti läbi vaadata kogu funktsionaalse lugemisoskuse probleemistik, leiab hiljuti TÜs doktoritööd kaitsnud klassiõpetaja Pilve Kängsepp.

«Vanal ja hallil ajal kandsid inimesed jutte oma mälus ja jutustasid neid üksteisele. Lõpuks tekkis inimesel tahtmine siiski sõna kinni püüda. Nii maaliski koopainimene oma mõtted kaljudele. Et ta kirjutada ei osanud, siis näiteks sõna «hirv» kirjutamise asemel joonistas ta hirve.»

Miks on selle loo pealkiri «Sõnade püüdmine»?

.................................................................................

See oli üks küsimusi, millele pidid vastama alg- ja põhikooliõpilased, kes osalesid Valgamaa Keeni põhikooli klassiõpetaja Pilve Kängsepa kavandatud katses.

568 õpilast seitsme Lõuna-Eesti kooli 4. ja 7. klassist pusisid aastatel 2007–2008 katse- või kontrollisikutena kahe tekstiga: lihtsam «Sõnade püüdmine» ja keerulisem «Putukate elust maal».

Hiljuti TÜ haridusteaduste instituudis doktoritööd kaitsnud Kängsepp uuris, kui tõhusad on koolitöös nn järelduslikud küsimused: teksti puudutavad küsimused, mida esitati kas pärast lugemist või lugemise käigus, lõikude järel.

Täpsemalt, kuidas mõjutavad järelduslikud küsimused loetu mõistmist ning millist rolli mängib selles küsimuste ajastus?

Katses kasutatud lihtsam tekst oli osa 1998. aasta funktsionaalse lugemisoskuse tasemetööst, keerulisem valiti mitmekümne kandidaadi seast 3. klassi õpikust.

TÜ emeriitprofessori Jaan Miku poolt välja töötatud tekstide keerukuse valemi (hõlmab lausete keskmist pikkust ja korduvate nimisõnade abstraktsusastet) ja indeksi põhjal oli lihtsam tekst kuuenda, keerukam aga kaheksanda klassi soovituslikul tasemel.

Vanus loeb

Arusaamisega lugemine on mitmetasandiline protsess, mille kohta on välja pakutud hulk mudeleid. Näiteks nimeka hollandlasest lingvisti Teun van Dijki ja Ühendriikide neuropsühholoogi Walter Kintschi järgi loome esmalt tekstis nähtud sõnu ja lauseid seostades kujutlused, nn tekstibaasi. Seejärel seome need kujutlused oma taustteadmistega, luues nn situatsioonimudeli.

Nõnda hõlmab see protsess nii lühiajalist, nn töömälu kui ka pikaajalist mälu.

Edukam vastamine järelduslikele küsimustele – olgu lugemise ajal või hiljem – tähendab, et lugeja suudab situatsioonimudeli oma peas paremini luua.

Kängsepa katse põhjal tulid järelduslike küsimustega edukamalt toime seitsmenda klassi õpilased (mõõdikuks olid eraldi koostatud kontrollküsimused, mis esitati ka kontrollgrupile, kellelt varem ei olnud järelduslikke küsimusi küsitud).

Teisisõnu, järelduslike küsimuste tõhususel mängib ühelt poolt rolli õpilaste vanus. Samas häiris nii seitsmenda kui ka neljanda klassi lapsi just lugemise ajal küsimuste esitamine. Iseäranis keerukama teksti puhul olid õpilased mõlemas vanuseastmes tulemuslikumad siis, kui said küsimustele vastata pärast teksti lugemist.

Küsimuste esitamine lugemise ajal suunab lapse tähelepanu tekstilt ära – või siis just üksikutele tekstiosadele, jättes teksti kui terviku kõrvale. Tulemus: küsimus küll aitab lapsel sõnu-lauseid seostada, aga takistab samal ajal vaimsete kujutluste loomist, osundab Kängsepp doktoritöös.

Teisiti vaadates viitavad probleemid järelduslike küsimustega seega ilmselt töömälu ülekoormatusele: kui tekst on liiga raske, ei suuda lapse töömälu korraga tegeleda küsimustele vastamise ja tekstist saadud info töötlemisega.

Eesti keele tunde napib

Kängsepp viitab väitekirjas ka Soome Jyväskylä ülikooli psühholoogi Heli Nummineni kolmeetapilisele arusaamisega lugemise mudelile (2002): et töömälu mitte üle koormata, peab lugemine olema täielikult automatiseerunud, teiseks on vajalik küllaldane sõnavara ning hea tähelepanuvõime.

TLÜ psühholoogide Piret Soodla ja Eve Kikase 2009. aasta analüüsi järgi kipuvad Eesti õpetajad just loetu mõistmisega raskustes olevate laste lugemisoskust 3.–4. klassis üle hindama. Ka ei võimalda emakeeletundide vähesus nende hinnangul õpetada arusaamisega lugemise võtteid, mis on vajalikud neljandas klassis.

Kängsepp nõustub: praegu on esimeses klassis 5–7 eesti keele tundi. Kuni 1980. aastate alguseni oli neid 12. «Siis jõudis õpetada küsimusi ja ka kõike muud,» räägib 1969. aastast õpetajana töötav Kängsepp. «Praegu võib esimeses klassis tähti õpetada, aga loodusõpetuse töövihikud ja raamatud nõuavad juba, et laps loeks. Siin on käärid. Meie koolisüsteem läheb praegu väga suurte programmidega peale.»

Praegu puuduvad õpetajatel ühesed alused laste lugemisoskuse hindamiseks, viitavad eelpool mainitud analüüsis ka Soodla ja Kikas. Ka eesti keele hinne pannakse praegu kõigi osaoskuste eest tervikuna, mis tähendab, et lugemisoskust eraldi ei hinnata.

Murepunkt: neljas klass

Eelneva taustal peaks lugemisoskusele iseäranis suurt tähelepanu pöörama just neljandas klassis, ütleb Kängsepp. Seal muutuvad senised pigem jutustavad õpikutekstid keerukamaks. Vormilt mitmekesisemaks ja ka jooniste-graafikutega täiendatuks.

Sestap tuleks seal ettevaatlik olla ka järeldavate küsimuste kasutamisel.

Oma kogemuse põhjal nendib Kängsepp, et õpilased, kellele lugemine neljandas klassis muret teeb, jäävad keskastmesse minnes tihti õpiraskustesse. Seda enam, et lugemine konkureerib selles eas laste puhul aina rohkem muu tegevusega.

Doktoritöös arutleb ta, et tihti ei märka õpetajad nõrgemaid lugejaid, kuna kasutavad iga päev lühi- või valikvastustega küsimusi. See ei pruugi aga anda pilti lapse suutlikkusest mõista kogu teksti.

«Õpetaja palub teksti läbi lugeda, aga küsib näiteks ainult miks-küsimusi. Laps ei pea ise midagi seletama,» kirjeldab ta. «Kogu teksti mõistmist tuleks õpetada teadlikumalt. Et õpilane teadvustaks, mida ja kuidas lugemisel teha.»

See hõlmaks ka teadlikkust küsimustele vastamisel: mille abil vastus leida? Kas graafikult või tekstist? Ning kust ülepea alustada eri valdkondade tekstide lugemist? Millal lugeda pealkirja, millal küsimusi?

Sellisena on lugemine oskus, mida tuleks õpetada kõigis ainetundides, mitte üksnes emakeeles, ütleb ta.

Poiste eelkool pikemaks?

2012. aasta PISA testi järgi jääb Eesti poiste funktsionaalne lugemisoskus tüdrukutele oluliselt alla: punktide erinevus on võrreldav koolis ühe aasta õppimisega.

Ka Kängsepa katses olid poisid järelduslike küsimustega tüdrukutest rohkem hädas. Neljandas klassis üksnes raskema, seitsmendas aga ka lihtsama teksti puhul.

«Poistel jääb mänguaeg lühikeseks,» mõtiskleb Kängsepp. Teisisõnu, talle tundub, et praegusest aastasest eelkoolist jääb poistele sageli väheks. «Nad nagu vajaksid seda algust veel pikemalt. Või kaheksa-aastaselt kooli minekut.»

Mõlemad ideed on Eesti hariduselus varemgi kõne all olnud, viitab ta.

Kängsepp on Keeni eelkoolis juhendanud kolme lendu. Juba kümmekond aastat toimub eelkool seal viiel päeval nädalas. «Mulle meeldib,» räägib ta. «Õpetaja saab kohe kõik oskused ära tasandada. Siis tulevad lapsed kooli ja rahulikult kuulavad-vaatavad...»

Kängsepa kogemuse põhjal lapsed praegu siiski pigem lugeda ei taha. «Lihtsalt palju huvitavamat on teha,» nendib ta. Samas kui ta on võtnud esimese klassi lapsi ükshaaval enda juurde midagi huvipakkuvat lugema, siis loevad nad küll.

Ta on ühte meelt uurijatega, kes ei soovita jutustavaid tekste (näiteks muinasjutte) väiksematele lastele «eakohasemaks» ehk lihtsamaks kohandada. Nii kipub osa sisust kaduma minema ning laps ei pruugi tekstist ikkagi terviklikult aru saada.

«Lihtsalt – õpetama peab. Lähenema individuaalselt. See on õpetaja tegu.»

Värskem metoodika

Oma väitekirja näeb Kängsepp ühelt poolt killukesena metoodikast, mille mõjul lapsed õpiksid ise endale loetust arusaamiseks küsimusi esitama.

Suuremas plaanis aga tasuks tema hinnangul kogu funktsionaalse lugemise probleemistik põhikooli riiklikus õppekavas uuesti üle vaadata. «Algusest peale. Mida õpetada mingis klassis – kirjutada see rohkem lahti, kas või värskendavatel eesmärkidel,» leiab ta. «Et õpetaja näeks, kuidas sellist lugemise teadlikustamist sisse viia.»

Süsteemselt saaks selle temaatika kaasata õpetajakoolitusse, jätkab ta. Vahetum lahendus oleks aga ka kasutada algklassiõpikutes eri raskustasemega tekste ning markeerida nende keerukus näiteks eelnevalt viidatud Jaan Miku valemi alusel. Nii saaks klassis igale juntsule anda jõukohase teksti, mis tema lugemisoskust edasi viib.