Kuidas ühendada endas valguskunstnikku, priitahtlikku pritsimeest, argentiina tango sõpra, kirglikku koolitajat-konsultanti ning vilunud väitlejat? Vastust teab TÜ politoloogia osakonna viimane 4+2 süsteemi vilistlane Toomas Roolaid, kes muu hulgas arvab, et vaatlemisoskus võib olla tähtsam kui sekkumisoskus.

Werneris endale kohvi tellinud Roolaid nuusutab tassi kätte võttes tumedavärvilist aromaatset vedelikku tükk aega. Maitseb siis väikese sõõmu ja teatab ohates, et elab üle. «Mu argentiina tango partner töötab baristana ning ta on mu kohvimaitse põhjalikult välja koolitanud,» lausub ta siis asjalikult. Sest tühja jutu mees ta pole, vähemalt niikaua, kui teda tean. Sellest on nüüdseks tosin aastat, kui tutvusime Toomasega Tartu väitlusklubis, kus esmaspäeva õhtuti käis koos seltskond avalikke haldajaid, politolooge, juriste ning näpuotsaga teistegi erialade esindajaid. Suurem osa neist alustas väitlusega juba keskkoolis.

Nõnda Roolaidki, kes ülikooli tulles hakkas tegelema pigem väitluskoolitusega, asudes ise kõrgharidust omandama sotsiaalteaduskonnas. Gümnaasiumi ajal Eestit välisriikides olümpiaadidel esindanud noormehel olid TÜ-sse tulles kõik uksed valla. Hea sõber Heiko Pääbo, kes hiljem osutus ka Toomase lõputöö juhendajaks, soovitas astuda politoloogia osakonda. «Viis, kuidas need inimesed suhtlevad ja mõtlevad, on mulle omane. Ehk siis meeletult liberaalne selle sõna avatud tähenduses, mitte majanduslikus, vaid inimvahelistes suhetes,» teatab elavalt žestikuleeriv Toomas. Olles lisaks tudeerinud avalikku haldust ja avalikkussuhteid, arvab ta, et sotsiaalteaduskonna eri ained räägivad sisuliselt sama keelt. Ainult nüansside mõistmiseks tuleb jõuda neljandale kursusele.

Pärast esimest politoloogide sügiskooli Käärikul tähendas õppejõuga saavutatud sina-tasand seda, et õhtuti võidi sama laua taga vaielda päeval esitatu üle. «Oli täiesti võimalik küsida, miks me üldse käsitleme seda nii. Või mille pagana päralt on meil poliitfilosoofias vaja rääkida surnud inimestest,» meenutab Roolaid. Seega väitlus, mida mõnes muus erialas peetakse näiteks ketserluseks või tudengi vastuhakuks, oli omaaegses politoloogia osakonnas aktsepteeritav. Toomase suurim õppetund ülikoolis oli see, et reaalne õppimine toimubki siis, kui diskuteerida saab võrdsel tasemel, mitte ainult loengus. Samuti mõistis ta, et kõik ühiskondlikud protsessid on hoomatavad, kui nendesse piisavalt süveneda, misjärel on neis võimalik ka tulemuslikult osaleda.

Silmiavavad eksirännakud

Aastatel 2000–2007 alma materi's tarkusi ammutanud mees meenutab, et toonane vaim lubas tudengitel sammastetaguses akadeemilises maailmas võtta ette põnevaid õpirännakuid. «Peeti normiks, et sa vahepeal teed eluliselt või hariduslikult ekskursiooni mõnda muusse valdkonda,» ütleb Roolaid. Kui juba ühiskond on ülikooli investeerinud, kus on kõike saada ja kõik erialad esindatud, siis süsteemi eesmärk peaks tema sõnul olemagi see, et üliõpilane siin oldud aja jooksul võimalikult palju õpib. Ja seejuures pole vajadust piirata, mida ta õpib. Näiteks toonastest politoloogidest, kes kandsid Õ-fraktsiooni nime ja külastasid filmiloenguid, on praeguseks saanud Catapult Films, mis on loonud menuka filmi «Malev», telesarja «Riigimehed» ning võlub igal aastalõpul vaatajaid telesaatega «Tujurikkuja».

Sellest plaanist vaadates ei saa Roolaid hästi aru, mis kasu on ühiskonnal ülikoolist, mis paaniliselt üritab inimesed väga kiiresti ellu saata. Õigupoolest tuleks anda neile aega veidi teadmiste teel ekselda. Bologna süsteemile üleminekust saadik on tema meelest toimunud naljakad muutused.

«Mul on tunne, et vaene ülikoolipere on pidanud viimase dekaadiga iga paari aasta tagant võtma omaks uue haridusideoloogia. Ja see on tahtnud moonutada või sundida mingis suunas tudengite käitumist iga aastaga järjest vähem suunas, mida võiks nimetada akadeemiliseks vabaduseks või otsinguks iseenda sees,» vaatleb ta protsesse sotsiaalteadlase pilguga. Lisades, et sotsiaalteadlased ei pea olema tublid käsutäitjad, kes läbisid stuudiumis täpselt selle, mis ette kirjutati.

Tugev väitlemise ja väitluskoolitaja taust laseb Toomasel puistata intelligentseid argumente otsekui varrukast, jäädes hoolimata kirglikkusest tasakaalukaks. Ta on seda meelt, et korralikust diskussioonist on Eesti ühiskonnas tõsine puudus. «Kui räägime briti või angloameerika ühiskonna haritumast osast, võime öelda, et enamasti käib argumenteerimis- ja retoorikaoskus käsikäes arusaamisega väärikast ühiskonnast, kus inimesed võivadki diskuteerides jõuda tõeni,» lausub ta. Asi pole selles, justkui poleks meie avalikus ruumis piisavalt häid kõnelejaid ja eestkõnelejaid. Ent nende kirjutisi läbivalt lugedes näeb politoloog, et enamasti soovitakse tekstides peale ukse avamist ja oma seisukoha väljaütlemist ka uks järgmise osapoole ees sulgeda. «Ja nii juhtubki, et diskussioone ei sünni,» nendib Roolaid.

Selleks, et inimesed saaksid end töökollektiivides vabalt väljendada ja vaielda arukalt asjade üle, käib Toomas kõikjal Eestis koolitamas ja konsulteerimas. Strateegialabori-nimelist mikroettevõtet juhtiv mees on suutnud iseõppijana arendada välja arusaama, kuidas õpivad täiskasvanud koolitusel ning kuidas ehitada üles õppe- ja koolitusprotsesse. «Mu kiiks koolitusmaailmas on koolitusprotsessi kujundamine: kas see on lühike, poolepäevane, pooletunnine või viiepäevane poole aasta jooksul,» ütleb ta. Ja peab oma ülesandeks kujundada protsess selliseks, et sees olevad inimesed osaleksid võimalikult aktiivselt, tunneksid end turvaliselt ja suudaksid diskuteerida. Lisaks koolitustele aitab ta organisatsioonidel jõuda arengukavade, strateegiate ja otsusteni, mille eeltööna tuleb vahendajana koosolekuid ning arutelusid ohjata.

Kirg valguse vastu

Kui Roolaid just klientide heaks mööda Eestit ringi ei sõida, püüab ta vähemalt korra kvartalis kodumaalt eemale saada. Ta möönab, et see on päris teraapiline. Arvuti, interneti ja odava pileti korral on hea lennata näiteks viieks päevaks Prahasse, kus saab ühtviisi nii tööd teha kui ka lõõgastuda. Viimatinimetatud linnas elab ka hea sõber Johanna-Mai Vihalemm, kellega koos Roolaid tegutseb valgustuskunsti alal. Just valguse abil inimeste emotsiooni muutmine on olnud tema suur kirg. Nõnda jagavad sõbrad neid teadmisi ka lavastajatele, koreograafidele, sisekujundajatele, filmitegijatele ning korraldavad kogemusõppel põhinevaid töötubasid. Toomase sõnul lähtuvad nad do-it-yourself ehk tee-seda-ise ideoloogiast, mis tähendab, et hea tulemuse saavutamiseks ei pea tingimata kalli raha eest proffi palkama.

Valgustamisoskust on vaja läinud ka teise hobi juures: nimelt on Roolaid aasta jagu tantsinud Tallinna tango klubis argentiina tangot ning teinud suurematel tantsuüritustel valgust. Kui uurin, miks just tango argentiina versioon, palub Toomas küsimust täpsustada, lisades, et vastasel korral võiks ta oma hobist tunde rääkida. Ilmneb, et noort meest võlub tantsu juures mitte publikut ahhetama panev efektide pool, kuivõrd vastupidi, tango intellektuaalne külg. Anda ainult keha kaudu partnerile oma kavatsustest teada, välkkiired otsused ja interpretatsioonid, oskus liikuda muusika emotsiooni ja rütmiga kaasa – see kõik teeb tantsust midagi meditatsioonisarnast. Sest kõik juhtub reaalajas, kolme minuti jooksul tantsuplatsil. «See on väljalülitumine reaalsest maailmast mulli, kus eksisteerib muusika, tantsupartner, võib-olla mõned teised paarid, kellega sa ei taha kokku põrgata – kõik ülejäänu kaob ära.»

Tallinnas elava Roolaidi jaoks on Tartu siiani väga kodune ja armas koht. Tudengipõlve varjukülgi on aeg suutnud tema sõnul juba mõnevõrra retušeerida. Tänastel üliõpilastel aga soovitab ta eksperimenteerida seal, kus vähegi võimalik: «Mängige süüdimatult kõigega, millega on võimalik mängida, säilitades seejuures inimlikkust. Mängige ülikooli kursusekaaslastega, ainetega, õppekorraldusega ja kõige muuga.» Ise pani Toomas ülikooli ajal koos Tiit Kuuskmäega näiteks püsti priitahtliku tuletõrjeühingu AMFF ning on nüüdseks välja jõudnud üleriigilise päästeliidu juhatusse. Alma mater'i mõte pole tema arvates mitte selles, kuidas võimalikult väikese ajaga saavutada parimaid hindeid ja ellu söösta. Pigem tuleb akadeemilise puu all seistes seda kõvasti raputada ja küsida, mis ma võiksin siit veel saada?